Koostöös Eesti Tarbekunsti- ja disainimuuseumiga oleme artikliseeriana loonud Eesti disaini tähestiku. See on võimaldanud heita pilgu meie põnevasse disainiajalukku ning teha tutvust märgiliste esemete ja nähtustega, mida igaüks teada võiks.
1904. aastal asustatud Atelier für Kunstgewerbe (ehk kunstkäsitöö ateljee) oli Eestis üks esimesi kujundusteenust pakkunud ettevõtteid. Selle taga seisid noored baltisaksa päritolu naiskunstnikud Anna von Maydell, Magda Luther, Bertha Weiss ja Lilly Walther, kes olid õppinud nii Ants Laikmaa juures kui ka mitmel pool Euroopas.
Nende töökoda oli julge ja kaasaegne algatus, mis edendas kohalikku tarbekunsti. Säilinud materjal annab tunnistust ajaloolise mööbli ja eri stiilide heast tundmisest, tellimuste iseloomust ning pakkumiste laiahaardelisusest nii historitsistliku kui tollal ka kaasaegsema juugendliku mööbli variatsioonide näol.
Igor Balašov on metallikunstnik ja disainer, kelle looming on võrdselt oluline nii unikaalkunsti kui ka tootedisainina. Ta töötas lühidalt Tallinna Juveelitehases kunstnikuna ning 1968. aastal liikus edasi tootmiskoondis Normasse, kus temast sai peakunstnik.
Tema tööde hulka, mis said enamasti teoks koostöös suurema meeskonnaga (teiste seas H. Särekanno, I. Agur, A. Kärblane, K. Puustak, A. Suurväli jmt), kuulusid nii fotoaparaadi välklamp kui ka mitmed tuntud mänguasjad. Paralleelselt oli ta aktiivne ka unikaalteoste loojana näitustemaastikul. Tema unikaalloomingu seas on nii pannoosid, ehisvorme, ehted kui ka medaleid.
Jaanus Orgusaare 2012. aastal loodud vineerist riiul Comb, mida tänaseks on müüdud üle kümne tuhande eksemplari üle kogu maailma, sai alguse pooljuhuslikult.
„Õigupoolest oli mul enne Combi riiuli väljatöötamist pikemat aega fanaatiline huvi geodeetiliste kuplite ja sõrestike vastu, mis on pigem bioonilise arhitektuuri inseneri pool. Nii saigi riiul Comb pooleldi kogemata alguse ühest taolisest kärjesõrestikust,“ kirjeldab disainer ise oma ikoonilise riiuli sündi.
Derelict Furniture on Eesti disainibränd, mille taga seisavad Tõnis Kalve ja Ahti Grünberg ning mis pälvis parima eseme disaini eest 2013. aastal Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia, ent mille tootmine lõppes aastal 2016.
Derelict pöördub ajaloo juurte juurde modernsel uuskasutuslikul moel – läbi kaasagse ja kvaliteetse mööbli, mis on valmistatud huvitava looga vanast mahakantud materjalist.
Derelict otsis ühendusvõimalusi taaskasutatava ja täiesti uue materjali vahel – muutes vaid aine vormi, antakse algmaterjalile peaaegu lõputu elutsükkel. Seel on hästi tasakaalustatud segu robustsusest, timmitud detailidest ja funktsionaalsusest.
Estoplast loodi väiksemate elektri- ja plasttoodete ettevõtete liitmisel 1959. aastal ja selle peamiseks tootmisvaldkonnaks kujunesid valgustid. Alguses kuulusid toodangusse valdavalt plastjala ja volditud kartongist või kiulisest plastikust valgustid.
1960. aastal asus Estoplasti kunstnikuna tööle metallikunstniku haridusega Lilian Linnaks, kellel õnnestus paari aastaga muuta oluliselt lampide senist ilmet. Ta asendas volditud kartongi lihtsa piimklaasist kupliga, millest oli võimalik kombineerida erineva tulearvuga valgusteid.
2006. aastal sündinud ja paraku mõne aastaga kadunud Fellin Furniture suutis arendada kohalikku vineeritraditsiooni tänapäevaseks seeriatoodanguks, mida siiani kasutatakse mitmetes Eesti kodudes.
Viljandi ajaloolist nime Fellin kandev mööbel pakkus peaaegu kõike, mida elu- ja magamistoa sisustamiseks on vaja: kapid, riiulid, töölaud, diivan, voodipesukapp, diivanilaud. Mööblit luues oli silme ees noor inimene ja suhteliselt väike ruum, mille funktsiooni pidi vastavalt vajadusele mugavalt muuta saama. Eesmärk oli luua mööblikomplekt, mida saab kombineerida ja lihtsalt ümber paigutada. Lisaks sooviti lahendada väikestele ruumidele tüüpilist panipaikade nappuse probleemi näiteks sellega, et voodi lahtine allosa toimis riiulina, kapi külgedel olid nagid vihmast märgade riiete riputamiseks, riiulitele sai lisada veel vaheriiuleid jne
Helle ja Taevo Gans on Eesti disainimaastikul märkimisväärselt silmatorkav paar, kes on tõestanud end iseseisvate loojatena, ent teostanud ka jõulisi ühistööna valminud projekte. Nad on alates 1960. aastate teisest poolest olnud aktiivsed osalised disaini ja sisearhitektuuri protsesside ja praktikate muutusterohkes sündmustikus, loonud reeglina modernistlikus võtmes sisekujunduslahendusi paljudele olulistele arhitektuuriobjektidele ning edukalt kohanenud 1990. aastate algul muutunud loometingimustega taasiseseisvunud Eestis.
Tekstiilikunstnik Ellen Hansen (1910 - 2012) oli Eesti esimene kõrgharidusega professionaal tekstiilikunsti erialal. Ellen Hansen lõpetas 1931. aastal Riigi Kunsttööstuskooli tikandi ja pitsitöö erialal ja õppis 1944-1948 Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis tekstiili erialal, olles esimene selle eriala lõpetaja.
Kogu pika ja aktiivse loomingulise tegevuse vältel oli Hansenile oluline Eesti rahvakunsti ja kultuuri mõtestamine, vaipade kavandamisel on Ellen Hansen leidnud ainest etnograafilisest pärandist, muusikast ja luulest.
Iseasi disainibüroo on Eesti disainimaastikul üks eripalgelisemaid, pakkudes mitmekülgset disainiteenust ning keskedudes erialasele konsultatsioonile, tootedisainile ja tootearendusele. Büroo kompetentsi keskmeks on tööstusdisain, kuid olemasolev ekspertiis lubab tegutseda oluliselt laiemal ja kaasaegsemalt skaalal. Selle aluseks on tugev disainimeetodite tundmine ja võime mõista nii potentsiaalset kasutajat kui kliente.
Iseasi meeskonna moodustavad kuus disainerit eesotsas Martin Pärnaga. Tema kõrval töötavad erineva pikaajalise kogemuse ja ekspertiisiga Sven Sõrmus, Edina Dufala-Pärn, Pent Talvet, Kaspar Torn ja Janno Nõu.
1923. aastal tegutsenud Roman Tavasti ettevõtte baasil loodi pärast sõda Tallinna Juveelitehas, millega liideti mitmed väikesed kullasepatöökojad ning senine käsitöönduslik tootmine pidi muutuma tööstuslikuks. Ainuüksi Tavasti firmas oli riigistamise hetkel 70 töötajat.
Juveelitehas oli oma valdkonna ainus ettevõte Eesti NSVs, kus toodeti nii lauahõbedat, ehteid kui tarbenõusid, tehas kasutas näiteks kuus paar tonni hõbedat ja kümmekond kilo kulda.
1958. aastast hakkas ENSVs ilmuma Nõukogude Liidu tollal ainus kodukujundusajakiri, almanahh Kunst ja Kodu. Selles käsitleti põhjalikult uute kodude, enamasti väikekorteritega seotud küsimusi, nende planeerimist ja sisustamist. Hinnatud sisekujundajate ideid publitseerides anti soovitusi uue kodu muutmiseks võimalikult otstarbekaks ja kauniks.
Üldharivate teemade kõrval oli almanahhis algusest peale oluline anda lugejatele praktilisi ideid, isetegemise osatähtsus oli suur. Tee-ise-ideoloogia väljendus atraktiivselt väljajoonistatud kujunduslahendustes ja praktilistes juhistes ning regulaarselt almanahhi vahel ilmunud tööjoonistega lisalehtedel.
Tarmo Luisk (1970) on kindlasti eesti kaasaegsetest tootedisaineritest üks nimekamaid. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia tootedisainerina 1996. aastal ning sellest alates tegelenud pidevalt oma valitud erialaga. Oma esimese valgusti tegi ta tegelikult juba keskkooli lõputööna, järgmised valmisid ülikoolis. Kokku on ta tänaseks disaininud üle 100 valgusti.
Tallinna Moemaja asutati 1957. aastal pärast pikki arutelusid selle vajalikkuse üle. See oli keskus, kus korraldati moeetendusi ja anti 1959. aastast välja legendaarset moeajakirja Siluett. Silueti abil jõudsid laiema lugejaskonnani rahvusvahelised moesuunad ja ajakirja vahel olid ka lõikelehed mõningate mudelite valmistamiseks.
Moemajas kavandatud mudeleid valiti tihti üleliidulise moemaja kollektsioonidesse. Tegu oli omamoodi eksperimentaalbürooga, kus ei toodetud tiraaže, vaid loodi näidismudeleid, sealhulgas jalatseid ja aksessuaare.
„Norma“ ajalugu ulatub juba 1891. aastasse, mil Herman Taube ja Paul Starr asutasid Tallinnasse 4 töölisega plekitoodete ja kroomlitograafia töökoja, mille toodeteks olid näiteks kastekannud, ämbrid ja vannid. Aja jooksul jõudis ettevõte vahetada paar korda omanikku ja nime („Zvezda“, „Dedalus“).1931. aastal sai asutuse nimeks „Norma“.
Pärast nõukogude võimu kehtestamist ettevõte natsionaliseeriti ning algas selle laienemine. 1940. aastal ühendati AS „Norma“ ja „G. Linkholmi plekitööstus“ natsionaliseeritud aktsiaseltsiks „Norma“. Ettevõtte põhitoodanguks olid plekk-karbid ja plekist mänguämbrid lastele.
Täna kannab ettevõte nime AS „Norma“ ning seal valmistatakse ainult autode ohutusrihmasid.
1980. aasta suvel Tallinnas toimunud Moskva Olümpiamängude regatt lõi siinsetele disaineritele ja arhitektidele enneolematud võimalused, mille tulemusena anti kesklinnale ja Piritale seninägematute võtetega uus ilme.
Üheks märgiliseks kujunes mängude keskpunktina Tallinna Olümpia-Purjespordikeskus.
Teise mastaapse ja olulise hoonena valmis siiani linnaruumis diskussiooni tekitav Raine Karbi projekteeritud Tallinna Linnahall (1975–1976, sisekujundus Ülo Sirp). Regati ajaks valmis kesklinnas hotell Olümpia (arhitektid Toivo Kallas, Rein Kersten) ning Tallinna Lennujaama uus hoone, mis valmis arhitekt M. Piskovi (Aeroprojekt) järgi, mille eriti silmatorkava punaselt lõkendava sisearhitektuurse lahenduse autoriks oli Maile Grünberg.
Pärnu Linakombinaadi toodang kujundas väga tugevalt Eesti kodude ilmet läbi mitme kümnendi. Hoolikalt valitud toonides mööblikangad ning lopsakalt julged dekoratiivkangad on tunnuslikud kombinaadi hiilgeajale 1960-1970. aastatel. Kümnendi lõpupoole lisandusid toodangusse moodsad trükikangad.
Leo Rohlin oli legendaarne keraamik ja õppejõud, kelle looming ulatub argistest kohviserviisidest Pirita Olümpiapurjespordikeskuse pannooni.
Rohlin oli EKA emeriitprofessor, kes läbi aastakümnete oli aktiivne disaineri, kunstniku ja mitmete raamatute autorina. Olles lõpetanud Tartu Kunstikooli astus ta Riiklikku Kunstiinstituuti keraamika erialale, mille lõpetas 1965. aastal. Koolijärgne suunamine viis ta Tallinna Ehituskeraamikatehasesse, kus ta kolm aastat kunstnikuna töötas. Selle aja vältel kujundas ta suure hulga tootmisesse juurutatud keraamilisi tooteid: tarbenõusid ( mitmeid kohviserviise), dekoratiivesemeid (näiteks seinataldrikuid) ja suveniire.
1959. aastal loodi väiksemate artellide koondamisel mööbli eksperimentaalvabrik Standard, mille kujundusbüroo sai aastakümneteks Eesti mööblikujunduse keskuseks.
Kujundusmeeskond sai alguse Eesti riikliku kunstiinstituudi ruumikujunduse eriala lõpetanutest. Esimeste seas alustasid tööd Udo Umberg, Vladimir Kuusk ja Are Kala.
Nende koostöös valmisid uuele, tihti varasemast väiksemale, standarditud kodukeskkonnale sobivad moodsad mööbliesemed ja komplektid.
Standard on Eesti pikima ajalooga stabiilselt eksisteerinud kaubamärk. Ettevõtte tänane põhisuund on büroo- ja hotellimööbel.
Tarbeklaasil on olnud Eesti klaasi- ja disainiajaloos keskne ja mõjukas roll mitme kümnendi vältel. Siin kujundatu ja toodetu määras alates nõukogude aja algusest paljuski koduse argikeskkonna. Tarbeklaas loodi Eestis suurte muutuste ajal 1941. aastal, tuginedes suuresti 1934. aastal asutatud Johannes Lorupi natsionaliseeritud ettevõtetele. Samaks jäid asukoht ja mitmed töötajad. Nagu mitmel pool mujal, töötati ka Tarbeklaasis esialgu varasemate, sõjaeelsest ajast pärinevate vormide ja mudelitega. Lisaks olid kasutusel mitmeid üleliidulistest tootekataloogidest kujundused, milleks olid nii massiivsed lõiketehnikas dekoreeritud vormides või klassikalised lihtsa dekooriga esemetüübid. Mõistagi kujunes see probleemiks kunstnikele, kelle jaoks tähendas see vähese kaasamise kõrval muuhulgas takistust loomingulisele panusele laiemalt.
Rahvakunstimeistrite koondis Uku asutas 1966. aastal Kohaliku Tööstuse Ministeerium ajastule omase eesmärgiga arendada kohalikku tööstust toodangu sortimendi laiendamisega. Seejuures oli oluline keskenduda kohaliku rahvakunsti taaselustamisele ja arendamisele.
Tootmismudel võimaldas olla sotsiaalselt tundlik - rakendada vaba tööjõudu. Sellega loodi töötamise võimalus lastega kodus olevatele vanematele, invaliididele, maapiirkondade elanikele hooajatööde vaheliseks perioodiks ja pensionäridele lisateenistuseks.
Uku tootmine oli materjalipõhiselt jagatud kolmeks: tekstiil, metall ja puit. Suurim osakaal oli Ukus silmkoetoodetel, vähesel määral valmistati ka nahast esemeid.
1932. aastal loodud töökoda-ateljee Kangur Veskaru oli 1930. aastatel Eesti tekstiilikunsti arengu seisukohalt märkimisväärne ja mõjukas ettevõtmine. Selle asutamise taga olid Enn Veskaru (1899-1985), kes töökoda juhtis, ja abikaasa Mai Veskaru (1902-1998), kes toodangu kavandas ja selle ilmet jõuliselt suunas.
Moodsust rõhutati ja hinnati Veskaru puhul just muuseumilikuks peetava rahvusliku taustal ja võrdluses, milleks neil samuti võimekus oli. Eelkõige hinnati aga nende uute ja kaasaegsete tehnikate rakendamist, laiemalt tutvustamist ja julgust faktuuride kasutamisel, värvivalikutes ja kombinatsioonides.
Richard Wunderlich (1902-1976), oli mööblikujundaja ja üks esimesi siinseid sisearhitekte.
Õpingute vahel töötas Wunderlich Tallinna Draamastuudios dekoraatorina. Pärast Könist naasmist aga asutas ta 1933. aastal koos Erich Birki ja Oskar Murdmaaga sisustusettevõtte „Uudne Mööbel.“ Selle osanikuks, kunstiliseks juhiks ning kujundajaks jäi mees kuni lõpuni 1940. aastal.
Wunderlichi kujundatud on ka Kadrioru presidendikantselei interjöör (1938–1939), kus märkimisväärseim on art deco’lik koosolekusaali mööbel. Lisaks kujundamisele propageeris ta moodsaid sisekujundusvõtteid ka ajakirjanduses ning tegeles maalimisega.
