Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis näeb praegu seni mahukaimat Eesti disaini püsiväljapanekut “Sissejuhatus Eesti disaini”, mis on omamoodi Eesti disaini aabitsaks. Muuseumi kolmanda korruse näitusesaalis näeb ligi 500 eset, kavandit või fotot enam kui 200 disainerilt või ettevõttelt möödunud sajandi algusest tänaseni, mis on eri aegadel ja põhjustel siinset disainipilti kujundanud olgu siis rakenduskunsti, tööstuskunsti või disaini nime all. Näitusega seoses toome ka lugejani Eesti disaini sissejuhatava “kursuse”, kus ei saa selgeks mitte ainult Eesti disaini ABC vaid ka XYZ.

D — Derelict *

Derelict Furniture on Eesti disainibränd, mille taga seisavad Tõnis Kalve ja Ahti Grünberg ning mis pälvis parima eseme disaini eest 2013. aastal Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia, ent mille tootmine lõppes aastal 2016.

Derelict pöördub ajaloo juurte juurde modernsel uuskasutuslikul moel – läbi kaasagse ja kvaliteetse mööbli, mis on valmistatud huvitava looga vanast mahakantud materjalist.

Selleks võib olla Tallinna Hipodroomi puit-terrass või RMK radade-äärse lagunenud metsamaja materjal, millest ka muuseumi püsikollektsiooni kuuluvad tooted on valminud. Sari koosneb kümnekonnast mööbliesemest, mille hulka kuuluvad toolid, lauad, pingid ja pukid. Disainerite duo läheneb materjalile sanitari võtetega. Mööbli materjaliks on tööstusjäägid ja lagunenud või lammutatud hoonetest pärit puit. Töötuslike võtetega töödeldakse leidmaterjal ümber ja sellest saab algmaterjal uutele toodetele. Mahuka istmealuse sahtliga tugitool Shut Up on valmistatud Tallinna Hipodroomi sõjaeelse terrassi puidust. Baaripuki Skyscraper materjaliks on RMK Pärnu piirkonnast leitud lagunenud metsamaja detailid. Kohvilaud Grab a Goat ja Rabbit Pit ning söögilaud Big Mama on valmistatud Venemaalt leitud transpordimaterjalist.

Kümme aastat tagasi ei olnud uuskasutus veel nii kuum teema kui praegu. “Päris tõsiselt on kohati selline tunne, et peaks uuesti alustama! Sellel hetkel me olime mingi imelik kooslus heast vormikeelest ja disainist, kuid upcycle ja recycle olid ikkagi liiga julged lähenemised ka disainiteadlikule kliendile,” ütleb Tõnis Kalve ja lisab muiates, et siis oli isegi oma tutvusringkonna õlalepatsutustes tunda alatooni, milles oi olnud midagi julgustavat.

Derelict otsis ühendusvõimalusi taaskasutatava ja täiesti uue materjali vahel – muutes vaid aine vormi, antakse algmaterjalile peaaegu lõputu elutsükkel. Seel on hästi tasakaalustatud segu robustsusest, timmitud detailidest ja funktsionaalsusest. Nii seisned Derelict Furniture tootmisprotsess jääkpuidu puhastamises, kokkuliimimises ja õigesse mõõtu kalibreerimises vajaliku kujunduselemendi tarbeks. Eesmärk on luua ühtset vormikeelt järgivaid tooted, kuid tänu kasutatud materjalile kujuneb iga ese kordumatuks.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näituse “Sissejuhatus Eesti disaini” lugemisala on sisustatud Derelicti mööbliga. Näiteid sellest võib ETDMi püsinäituse kõrval leida RMK peahoonest, Kiviõli Külastuskeskusest ja mitmelt poolt mujalt.

Pärast ESLi preemia saamist osalesid Kalve ja Grünberg mööbliga ka Kölni mööblimessil, kus huvi oli tohutu, kuid reaalseid tellimusi ei järgnenud. “Targematelt ja kogemustega messihuntidelt saime hiljem teada, et see on esimesel aastal tavaline. Pigem testitakse valmisolekut ja kui järgmisel aastal samuti tagasi oled ja elus, siis läheb juba jutt tõsisemaks,” ütleb Kalve. Huvi Eestis siiski oli juba ka nendel aastatel, kui redisain oli pigem midagi väga alternatiivset. Kalve meenutab: “Väga palju meie tooteid läks erakätesse. Osaliselt ka väljapoole. Suuremaid projekte nagu näiteks rohkem kui 30 tooli või puki müük oli ehk 4-5 tükki. Laudu läks pigem ühe-kahe kaupa päris palju. Kõige vingem esindatus pärast Kölni oligi Milano EXPO-l.”

*derelict (inglise k.) - mahajäetud või maha visatud

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid