Koostöös Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumiga toome lugejateni järgnevate kuude vältel Eesti disaini tähestiku, mis võimaldab heita pilgu meie põnevasse disainiajalukku ning teha tutvust märgiliste esemete ja nähtustega, mida iga disainihuviline teada võiks! Täna heidame pilgu Kangur Veskaru töödesse!
1932. aastal loodud töökoda-ateljee Kangur Veskaru oli 1930. aastatel Eesti tekstiilikunsti arengu seisukohalt märkimisväärne ja mõjukas ettevõtmine. Selle asutamise taga olid Enn Veskaru (1899-1985), kes töökoda juhtis, ja abikaasa Mai Veskaru (1902-1998), kes toodangu kavandas ja selle ilmet jõuliselt suunas.
Mai Veskaru oli mitmekülgse pedagoogilise ja kunstialase haridusega. Ta lõpetas Tallinna Õpetajate seminari ning Tallinna Naiskutsekooli kudumise osakonna, olles seejärel seal õpetajaks. Lisaks õppis ta haridusministeeriumi stipendiumiga Kõrgemas käsitööseminaris Stockholmis ja lõpetas kangrute kompositsioonitehnika klassi cum laude. Sellega kaasnes õigus olla Rootsis sel alal õpetaja.
Kangur Veskaru toodangu hulgas olid laiemalt teada mööblikangad. Nende kõrval loodi ka kardinaid, vaipu, patju ja laudlinu. Kujunduslikult olid küllatki ebatraditsiooniliste lahendusega. Aknaeesriideid kooti näiteks ainult võrguniidist, millest sai luua moodsalt õrnu nöörkardinaid. Mööblikangast oli üks tuntumaid universaalne värviüleminekutega versioon.
Moodsust rõhutati ja hinnati Veskaru puhul just muuseumilikuks peetava rahvusliku taustal ja võrdluses, milleks neil samuti võimekus oli. Eelkõige hinnati aga nende uute ja kaasaegsete tehnikate rakendamist, laiemalt tutvustamist ja julgust faktuuride kasutamisel, värvivalikutes ja kombinatsioonides.
1930. aastate lõpuks oli Kangur Veskaru üks silmapaistvamaid siinse tekstiilivaldkonna arendajaid. Põhitoodangu kõrval teostati tellimustöid. Nende seas oli nii tekstiile kunstnike kavandite järgi, kui ka sisustusteksiile - kõik need andsid tunnitust suurepärasest tehnilisest võimekusest. Üheks tuntumaks Veskarus valminud teoseks on 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel eksponeeritud ja seal kuldrahaga premeeritud Karin Lutsu kavandatud gobelään. Pariisi maailmanäituses nähti ka laiemat mõju Veskaru toodangule. Tallinnas eksponeeriti seda vaipa 1939. aastal Kunstihoones toimunud kodusisustusele keskendunud näitusel mööblitööstusega Massoprodukt, mille pehmemööbli juureski oli valdavalt kasutusel Veskarus toodetud kangad. See oli kindlasti olulise tähtsusega ettevõtte jaoks laiemalt. Suure näitusepinna saalid olid sisustatud Veskarus valminud vaipade, patjade, kardinate ja muude tekstiilidega. Mööblivabriku kõrval tehti koostööd ka raadiotehaste RET ja AREga, tootes kangaid nende raadiomudelitele.
