1932. aastal loodud töökoda-ateljee Kangur Veskaru oli 1930. aastatel Eesti tekstiilikunsti arengu seisukohalt märkimisväärne ja mõjukas ettevõtmine. Selle asutamise taga olid Enn Veskaru (1899-1985), kes töökoda juhtis, ja abikaasa Mai Veskaru (1902-1998), kes toodangu kavandas ja selle ilmet jõuliselt suunas.

Mai Veskaru kavandatud tekstiilid näitusel Tallinna Kunstihoones. 1937

Mai Veskaru oli mitmekülgse pedagoogilise ja kunstialase haridusega. Ta lõpetas Tallinna Õpetajate seminari ning Tallinna Naiskutsekooli kudumise osakonna, olles seejärel seal õpetajaks. Lisaks õppis ta haridusministeeriumi stipendiumiga Kõrgemas käsitööseminaris Stockholmis ja lõpetas kangrute kompositsioonitehnika klassi cum laude. Sellega kaasnes õigus olla Rootsis sel alal õpetaja.

Kangur Veskarus kavandatud ja toodetud tekstiilid. 1937
Mööblikangaste ja vaipade näitus Tallinnas. 1938

Kangur Veskaru toodangu hulgas olid laiemalt teada mööblikangad. Nende kõrval loodi ka kardinaid, vaipu, patju ja laudlinu. Kujunduslikult olid küllatki ebatraditsiooniliste lahendusega. Aknaeesriideid kooti näiteks ainult võrguniidist, millest sai luua moodsalt õrnu nöörkardinaid. Mööblikangast oli üks tuntumaid universaalne värviüleminekutega versioon.

Mai Veskaru oma loominguga. 1938
Mai ja Enn Veskaru (keskel) külalistega. Taustal Mai Veskaru kavandatud kardinad. 1939

Moodsust rõhutati ja hinnati Veskaru puhul just muuseumilikuks peetava rahvusliku taustal ja võrdluses, milleks neil samuti võimekus oli. Eelkõige hinnati aga nende uute ja kaasaegsete tehnikate rakendamist, laiemalt tutvustamist ja julgust faktuuride kasutamisel, värvivalikutes ja kombinatsioonides.

Kangur Veskaru mööblikangas tugitoolil. 1930. aastad

1930. aastate lõpuks oli Kangur Veskaru üks silmapaistvamaid siinse tekstiilivaldkonna arendajaid. Põhitoodangu kõrval teostati tellimustöid. Nende seas oli nii tekstiile kunstnike kavandite järgi, kui ka sisustusteksiile - kõik need andsid tunnitust suurepärasest tehnilisest võimekusest. Üheks tuntumaks Veskarus valminud teoseks on 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel eksponeeritud ja seal kuldrahaga premeeritud Karin Lutsu kavandatud gobelään. Pariisi maailmanäituses nähti ka laiemat mõju Veskaru toodangule. Tallinnas eksponeeriti seda vaipa 1939. aastal Kunstihoones toimunud kodusisustusele keskendunud näitusel mööblitööstusega Massoprodukt, mille pehmemööbli juureski oli valdavalt kasutusel Veskarus toodetud kangad. See oli kindlasti olulise tähtsusega ettevõtte jaoks laiemalt. Suure näitusepinna saalid olid sisustatud Veskarus valminud vaipade, patjade, kardinate ja muude tekstiilidega. Mööblivabriku kõrval tehti koostööd ka raadiotehaste RET ja AREga, tootes kangaid nende raadiomudelitele.

Veskarus töötanud kangrud telgede juures. 1938

Ateljee asus Tallinnas, Pikk tn 7 ja peale natsionaliseerimist sai sellest alguse kunstitoodete kombinaadi tekstiiliosakond, mille juhiks oli Enn Veskaru 1950. aastani. Mai Veskaru jätkas peale sõda mõnda aega tööd käsitööõpetajana.