Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis näeb praegu seni mahukaimat Eesti disaini püsiväljapanekut “Sissejuhatus Eesti disaini”, mis on omamoodi Eesti disaini aabitsaks. Muuseumi kolmanda korruse näitusesaalis näeb ligi 500 eset, kavandit või fotot enam kui 200 disainerilt või ettevõttelt möödunud sajandi algusest tänaseni, mis on eri aegadel ja põhjustel siinset disainipilti kujundanud olgu siis rakenduskunsti, tööstuskunsti või disaini nime all. Näitusega seoses toome ka lugejani Eesti disaini sissejuhatava “kursuse”, kus ei saa selgeks mitte ainult Eesti disaini ABC vaid ka XYZ.

E — Estoplasti valgustid

Estoplast loodi väiksemate elektri- ja plasttoodete ettevõtete liitmisel 1959. aastal ja selle peamiseks tootmisvaldkonnaks kujunesid valgustid. Alguses kuulusid toodangusse valdavalt plastjala ja volditud kartongist või kiulisest plastikust valgustid.

1960. aastal asus Estoplasti kunstnikuna tööle metallikunstniku haridusega Lilian Linnaks, kellel õnnestus paari aastaga muuta oluliselt lampide senist ilmet. Ta asendas volditud kartongi lihtsa piimklaasist kupliga, millest oli võimalik kombineerida erineva tulearvuga valgusteid.

Estoplasti 1960. aastate toodangut iseloomustasid klaaskuplite kõrval spetsiifilised polüetüleenist kõrsplastist kerimismeetodil toodetud lambikuplid, millest tuntuim oli Bruno Vesterbergi kujundatud meeleoluvalgusti Vana Toomas. Vormide valik oli lai ja kombineerimisvõimalus väga suur, ulatudes lihtsatest silindritest voolujoonelise siluetiga kupliteni.

Kuplite vormid olid igati kaasaegsed, värvitoonid mahedad ja ka valgustite nimed ajastuspetsiifiliselt ilmekad — Saturn, Sputnik, Rakett. 1960. aastate teisel poolel liitusid kujundajatena Kirsti Metusala ja Laine Linnas, kelle disainituna ilmusid Estoplasti valikusse vasest ja erksates toonides popilike vormidega valgustid.