EESTI DISAINITÄHESTIK | O nagu Olümpia, mis jättis olulise jälje Tallinna linnaruumi ja rikastas kohalikku disaini
Koostöös Eesti Tarbekunsti- ja disainimuuseumiga toome lugejateni järgnevate kuude vältel Eesti disaini tähestiku, mis võimaldab heita pilgu meie põnevasse disainiajalukku ning teha tutvust märgiliste esemete ja nähtustega, mida iga disainihuviline teada võiks!
1980. aasta suvel Tallinnas toimunud Moskva Olümpiamängude regatt lõi siinsetele disaineritele ja arhitektidele enneolematud võimalused, mille tulemusena anti kesklinnale ja Piritale seninägematute võtetega uus ilme.
Olümpia ettevalmistustega alustati juba 1970. aastate keskel väga erinevates valdkondades alates arhitektuurist, kaubandusest, tootmisest kuni mitmete teiste tegevussfäärideni. Seoses olümpiaehitiste projekteerimisega kutsuti kokku linnakujundusgrupp, linnakujundusega tegelev disainerite kooslus, mis andis võimaluse ja väljundi mitmetele noortele disaineritele. Lisaks linnapildi muutustele mõjutas see siinse disainimaastiku edaspidist arengut.
Linnakujundusgruppi ülesanded ulatusid muuhulgas tarbevormide, nagu valgustite, pinkide, prügikastide ja pargipuude jalusrestide korrastamiseni. Gruppi juhtinud disainer Matti Õunapuu kaasas sinna mitmeid kolleege, teiste seas Silver Vahtre, Taimi Soo ja Tiit Jürna, kes oli just kaitsnud kunstiinstituudis olümpiaaegse linnakujunduse teemalise lõputöö. Kaasa lõi teisigi disainereid.
Üheks märgiliseks kujunes mängude keskpunktina Tallinna Olümpia-Purjespordikeskus (1975–1980), mille 1973. aasta ideekavandite konkursi järel võitsid Avo-Himm Looveer, Kristin Looveer ja Tiit Kaljundi. Keskuse projekteerisid Henno Sepmann, Peep Jänes, Avo-Himm Looveer, Ants Raid ning sisearhitektuurse lahenduse tegid Vello Asi, Aulo Padar, Leo Leesaar, Väino Tamm ja Juta Lember. Olümpiaküla, hilisema hotelli Sport ruumides on säilinud hulgaliselt originaaldetaile, sealhulgas trepikäsipuud ja kohati värvilahendus, aga ka Leo Rohlini keraamiline pannoo ujula otsaseinal (mis on küll kahjuks värvimistöödega rikutud), klaaskompositsioon (Aet Andresma-Tamm, Mare Soovik-Lobjakas) ja valgustid (Aulo Padar) ülemisel restoranikorrusel.
Teise mastaapse ja olulise hoonena valmis siiani linnaruumis diskussiooni tekitav Raine Karbi projekteeritud Tallinna Linnahall (1975–1976, sisekujundus Ülo Sirp). Regati ajaks valmis kesklinnas hotell Olümpia (arhitektid Toivo Kallas, Rein Kersten) ning Tallinna Lennujaama uus hoone, mis valmis arhitekt M. Piskovi (Aeroprojekt) järgi, mille eriti silmatorkava punaselt lõkendava sisearhitektuurse lahenduse autoriks oli Maile Grünberg.
Olümpiamängude sümboolikakonkurss toimus 1975. aastal. Sinna saabus 26 000 kavandit, selle võitis noor läti kunstnik Vladimir Arsentjev. Moskva olümpia sümboliks sai paralleelsetest joontest moodustuv hoone siluetti meenutav, moodsalt mõjuv lihtne kujund, mille allosas paiknesid olümpiarõngad. Seda võib leida kõigil olümpiaga seotud plakatitel, mille kujundamisega tegeles ka Eestis hulk disainereid, teiste seas Ülo Emmus, Aarne Mesikäpp, Alar Ilo ja Emil Lausmäe. Teiseks tuntud kujundiks sai tuuleratta motiiv, mille kujundasid Matti Õunapuu ja Sirje Runge.
Olümpiamängude regatil oli eraldi maskott Vigri, selle valimise konkursi võitis keraamik Saima Sõmer. Maskotti Vigrit toodeti Polümeeris, Salvos ka puidust treituna. Vigride kontsentratsioon oli tihe ka olümpia-aasta ETV lastesaates „Vigri-Migri“. (Moskva olümpiamängude maskotina tuntakse karu Mišat, mille autor on Viktor Tšižikov.)
Olümpiaregati tuules uuendati toodangut ka siinkandi tööstuses, toimus mitmeid konkursse, millesse oli kaasatud hulgaliselt kunstnikke ja disainereid. Üheks unikaalsemaks lahenduseks võib pidada Maratis toodetud t-särke, millest ühe legendaarse Regati kirjaga versiooni kujundas graafiline disainer Villu Järmut. Terve toodete sarja lõi aga tollal Maratis töötanud moekunstnik Saima Priks.
Hulk olümpiaregatiteemalisi esemed lisandus kunstitoodete kombinaadi Ars valikusse metallmärkidest nahkalbumiteni. Tarbeklaasi tootevalikusse lisandusid Pilvi Ojamaa komplekt Pirita (1979) ning olümpiaobjekte kujutavate hoonesiluettidega klaasikomplekt. Regati võistlusaladest valmisid kilekotisarjad (Tartu Kammivabrik) ja plekkmärkide komplektid (Norma), Lindas valmisid erineva otstarbega kotid, Põhjalas kummikuid.
Üle Tallinna toimunud märkimisväärsete ruumiliste ja sisuliste metamorfooside seas toimus üks suurem totaalse muutumise näide vanalinnas: 17. sajandi lõpust pärinev linna viljalaoks kutsutud endine aidahoone renoveeriti. Selles avati tollase ENSV Riikliku Kunstimuuseumi filiaalina tarbekunstimuuseum, mille mastaapse sisekujunduse autoriks oli Mait Summatavet. Tarbekunst oli muutunud oluliseks ja tugevaks valdkonnaks, omamoodi kättesaamatu tarbimismaailma ning argise ilu peegelduseks, mille aktiivsus ja laiahaardelisus olid selgelt tajutavad nii kohalikus plaanis kui ka väljapool. Tegu oli märkimisväärse sündmuse, objekti ja saavutusega. Sarnase spetsiifikaga erialamuuseum avati näiteks Vilniuses alles 1987. a, tarbekunstimuuseum Riias 1989. aastal.
Ehkki kunagisest suursündmusest ja selle väljunditest on tänaseks palju hävinud või alles moondunud kujul, siiski mitmeid jäljed selgelt nähtavad ja suvel Piritale randa minnes tasub seal väike jalutuskäik kindlasti ette võtta.
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on praegu avatud seni mahukaim Eesti disaini püsiväljapanek “Sissejuhatus Eesti disaini”, mis on omamoodi Eesti disaini aabitsaks. Muuseumi kolmanda korruse näitusesaalis näeb ligi 500 eset, kavandit või fotot enam kui 200 disainerilt või ettevõttelt möödunud sajandi algusest tänaseni, mis on eri aegadel ja põhjustel siinset disainipilti kujundanud olgu siis rakenduskunsti, tööstuskunsti või disaini nime all. Näitusega seoses toome ka lugejani Eesti disaini sissejuhatava “kursuse”, kus ei saa selgeks mitte ainult Eesti disaini ABC vaid ka XYZ.
