EESTI DISAINITÄHESTIK | J nagu Tallinna Juveelitehas
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on praegu avatud seni mahukaim Eesti disaini püsiväljapanek “Sissejuhatus Eesti disaini”, mis on omamoodi Eesti disaini aabitsaks. Muuseumi kolmanda korruse näitusesaalis näeb ligi 500 eset, kavandit või fotot enam kui 200 disainerilt või ettevõttelt möödunud sajandi algusest tänaseni, mis on eri aegadel ja põhjustel siinset disainipilti kujundanud olgu siis rakenduskunsti, tööstuskunsti või disaini nime all. Näitusega seoses toome ka lugejani Eesti disaini sissejuhatava “kursuse”, kus ei saa selgeks mitte ainult Eesti disaini ABC vaid ka XYZ.
Nagu mitmete teiste ettevõtete puhul, ulatub ka Juveelitehase ajalugu 20. sajandi alguskümnenditesse. 1923. aastal tegutsenud Roman Tavasti ettevõtte baasil loodi pärast sõda Tallinna Juveelitehas, millega liideti mitmed väikesed kullasepatöökojad ning senine käsitöönduslik tootmine pidi muutuma tööstuslikuks. Ainuüksi Tavasti firmas oli riigistamise hetkel 70 töötajat.
Juveelitehas oli oma valdkonna ainus ettevõte Eesti NSVs, kus toodeti nii lauahõbedat, ehteid kui tarbenõusid, tehas kasutas näiteks kuus paar tonni hõbedat ja kümmekond kilo kulda.
1974. aastal alustati uue tootmishoone ehitamist Kadaka teele kuhu kolm aastat hiljem ka koliti ning varasema traditsioonilise sortimendi kõrval alustati samas senisest märkimisväärselt suuremas mahus hõbeehete tootmist.
Üheks pikemalt ettevõttes töötanud kunstnikuks oli Liidia Elken. Ta suunati tehasesse peale riikliku kunstiinstituudi lõpetamist 1952. aastal ning töötas seal oma elu lõpuni. 1967-1970 oli ta tehase peakunstnik ning pidas viimaste aastateni pingsalt ja täpselt järge tehases teostatud kunstnike loodud kujundustest. Ta oli üks neid kunstnikke, kel õnnestus tööstusele pühendunud kunstnikuna sealselt rutiinist ka välja murda ja juba 1954. aastast kunstnike liitu kuuluvana esineda mitte vaid tööstuskunsti- vaid ka tarbekunstinäitustel.
Liida Elkeni kõrval, kes tegutses tehases kunstnikuna kõige pikemalt, kujundasid siin erinevatel perioodidel toodangut veel Igor Balašov, Irena Loit, Urve Küttner, Kersti Rosenstrauch, Helbe Meri, Krista Laos ja mitmed teised. Kui tuntumad ja argisemad tooteartiklid olid kindlasti söögiriistade komplektid siis paralleelselt oli alati olemas ka nõude ja ehete valik.
Liidia Elken on oma kujundustes jäänud enamasti väga lihtsaks ja lakooniliseks nii lauahõbeda kui korpuseliste vormide juures. Varasemast ajast pärineb tema ajastuspetsiifiline emailitud hõbetatud melhiorist maitseainekomplekt (1958) ning hõbedast kullatud ja emailitud likööriserviis (1959). 1960. aastate vältel liikus fookusesse söögiriistade kavandamine ja tootmine. Elken jäi selles valdkonnas kujunduslikult rangeks ja äärmiselt asjalikuks mitme kümnendi vältel. Tema kavandatud on nii 1950. aastate lõpu tiheda dekoori kuid selgelt tsoneeritud rahvusliku ornamendiga komplektid, 1960. aastate elegantselt stiliseeritud ornamentikaga kui ka täiesti ornamendi vabad söögiriistade ja nõudekomplektid.
Rahulikus modernistlikus võtmes kujundas vabriku toodangut Igor Balašov, töötas ettevõttes kunstnikuna kahel perioodil, lühemalt aastatel 1958-1959 ja suunamisega vahetult peale kunstiinstituudi metallikunstnikuna lõpetamist 1965-1968. Kuuekümnendatele omase asjaliku käekirjaga loodud toodangu kõrval kavandas Balašov ka Juveelitehase reklaammaterjale. Elkeni ja Balašovi kõrval paistis peamiselt järgmisel kümnendil oluliselt lopsakamate ja keerumakate vormilahendustega silma jõulise ja romantilise laadiga Urve Küttner, kes töötas tehases kunstnikuna aastatel 1968-1976 ja on tuntud ka oma mitmekülgse unikaalloomingu poolest.
Tuntumateks ja levinumateks sarjadeks Juveelitehase toodangus on Liidia Elkeni poolt disainitud Tsentraal ja Liidia ning Urve Küttneri kavandatud söögiriistade komplektid Elegant ja Arnika. Lai oli ka populaarsete lastele mõeldud lusikate valik, kus dekoreeritud oli varre ülaosa ulatudes pöialpoistest erinevate stiliseeritud loomadeni.
Eksklusiivse loomuga melhiorist ja hõbedast nõudsid ning nõudekomplekte kujundasid paljud Juveelitehases töötanud kunstnikud — nii Leida Ilo, Leida Illend, Heino Roolaht, Helle Vahter kui teised. Eristatavad on ka nõude tüübid erinevatel perioodidel. Kui alguses oli valikus mitmeid üksikesemeid nagu kompvekialused, suhkrutangid- ja toosid, ka likööriserviisid, siis aja jooksul lisandusid tee- ja kohviserviisid, mis koosnesid tee- ja/või kohvikannust, koorekannust ning suhkrutoosist, vahel lisandusid ka kandik ja keedisenõu. Lisaks neile olid valikus ka tualettkarbid, puuviljavaagnad, kompotiserviisid ning veini- ja boolikomplektid. Läbi aegade olid toodangus erinevad küünlajalad. Mitmeid kunstnikud olid keskendunud eelkõige ehete kujundamisele eesotsas Helbe Meri, Tamara Sergijenko ja Krista Laosega.
