Koostöös Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumiga toome lugejateni järgnevate kuude vältel Eesti disaini tähestiku, mis võimaldab heita pilgu meie põnevasse disainiajalukku ning teha tutvust märgiliste esemete ja nähtustega, mida iga disainihuviline teada võiks! Täna heidame pilgu rahvakunstimeistrite koondise UKU töödesse!
Rahvakunstimeistrite koondis Uku asutas 1966. aastal Kohaliku Tööstuse Ministeerium ajastule omase eesmärgiga arendada kohalikku tööstust toodangu sortimendi laiendamisega. Seejuures oli oluline keskenduda kohaliku rahvakunsti taaselustamisele ja arendamisele.
Tootmismudel võimaldas olla sotsiaalselt tundlik - rakendada vaba tööjõudu. Sellega loodi töötamise võimalus lastega kodus olevatele vanematele, invaliididele, maapiirkondade elanikele hooajatööde vaheliseks perioodiks ja pensionäridele lisateenistuseks. Kui esimesel aastal oli töötajaid 240, siis 1980. aastatel oli see juba ca 2500 ning valdav enamus töötasid kodus.
Kahe aastaga rajati üle Eesti 16 jaoskonda, mis olid ühenduses peakontoriga Tallinnas. Nende kaudu toimus varustamine materjalidega ja sinna saadeti ka valminud tööd.
Ühtlasi hoiti selle käigus alles sõjaeelsel ajal loodud tugevat naiskäsitööoskuste traditsiooni. Tegu oli NSV Liidus ainulaadse kodutööndusliku ettevõttega, mis oma toimeloogikalt oli mõnevõrra lähedane 1927-1940 tegutsenud oü-le Kodukäsitöö.
Töö tegemiseks otsiti rahvusliku käsitööga tegelevaid inimesi. Oluline ei olnud nende haridus vaid kogemus. Kvaliteetselt tehtud töö tagas edu.
Uku tootmine oli materjalipõhiselt jagatud kolmeks: tekstiil, metall ja puit. Suurim osakaal oli Ukus silmkoetoodetel, vähesel määral valmistati ka nahast esemeid. Toodangu hulka kuulusid käsitsi kootud ja heegeldatud kampsunid, sokid, kindad ja rätid, telgedel kootud tekid ja sallid, aga ka metallist ehted, nõud ja sepised, puidust õllekannud, punutud korvid, nahast karbid, kotid, vööd ja mitmesugused meened. Enamasti kasutati toormaterjalina teiste ettevõtete materjalijääke, mis määras muuhulgas nii toodangu iseloomu, kvaliteedi kui värvigamma.
Uku puhul oli kesksel kohal traditsioonide hoidmine ja säilinud käsitöö põhjal uute toodete loomine. Oluliseks eeskujuks olid muuseumides säilitatud materjalid ja võimekus neid valmistada.
Näidiseid võisid aga esitada ka käsitöö tegijad ise. Seda muidugi protsessi kaasatud kunstnike kõrval. Kõik näidised kinnitas kord kuus kokku tulnud ministeeriumi kunstinõukogu. Tehnoloog ja eksperimentaalosakond töötasid välja tehnilise juhendi, mille põhjal ese valmistati. Järjepidevuse huvides tegutsesid süsteemis väljaõppeinstruktorid.
Müük toimus läbi kauplustes olevate suveniiride osakondade. Tallinnas avati 1978.aastal Pikk 9 aadressil ka Uku firmakauplus, kus toimusid muuhulgas erinevad personaal- või ülevaatenäitused toodangust.
Ent nimetus rahvakunstimeistrite koondis võib olla ka omamoodi eksitav.
Kui ühelt poolt kasutati ära alal hoitud oskused, siis teisalt oli sellel ettevõtmisel (nagu ka ülejäänud tööstuses) siiski märkimisväärne roll kunstnikel, kes uusi mudeleid välja töötasid ja kelle tehtud tööd teostajad reeglina kohandada või muuta ei tohtinud.
Teostajate poolt vaadatuna võis seda aga pidada pärssivaks ning 1986. aastal anti vabadus väikeste muudatuste tegemiseks. Tagaplaanil oli põhjuseks ka materjalipuudusest tingitud muudatuste vajadus.
Uku loomisest kuni 1981. aastani töötas peakunstnikuna tekstiilikunstnik Helen Sirel, kelle varasemad kogemused tekstiilivabrikus Punane Koit tulid vägagi kasuks. 1962-1965 aastatel oli ta ka ENSV Rahvamajanduse Nõukogu peakunstnik.
1967-1970 töötas Ukus kunstnikuna ka Anu Raud ning 1970. aastatel tekstiilikunstnikud Malle Orglaan ja Regina Guli, samuti kuulusid nende ridadesse metallikunstnik Heljo Tassa (1968-1993) ja mitmed teised. Uku stipendiaadina läks riiklikku kunstiinstituuti tekstiilikunsti õppima Aet Ollisaar.
Uku tegevus on käivitanud mitmeid diskussioone.
Kunstnike loomulik soov mitte otseselt imiteerida, vaid tõlgendada viis etteheideteni liigses moodsusetaotluses. Kahtluse alla seati ka Uku üldisem eesmärk elustada ja arendada rahvakunsti; kuivõrd seda toetavat elutunnetust enam ei eksisteeri.
Sellele vaatamata käivitus Uku loomisega erakordselt elujõuline rahvakunsti traditsioone säilitav süsteem, mille tulemusel valmis hulgaliselt nii imiteerivaid kui julgelt stiliseerivaid käsitlusi etnograafilisest materjalist, millel tasub teravdatud pilku hoida.
Uku lõpetas 1994. aastal. Osadest tootmisjaoskondadest said aga eraldi ettevõtted.
