04.07.2017, 09:00
Külastame joogaõpetaja Kaidi Lauri helget kodu linnas, keset loodust
FOTO:
Nii nagu muutuvad inimesed, muutub ka nende kodu. Kaidi Laur võtab meid fotograafiga vastu Tallinna äärelinnas asuvas kodus, mida ootavad õige pea ees muudatused. Veskimetsa elama asudes oli Kaidi 13-aastane. Vahepeal sai mujal kooselu proovitud, aga 2008. aastal tõi elu ta vanasse kodusse tagasi. Maja on vanemate rajatud, seal on palju sellist, mille isa, vanaisa või perekonnatuttavad on oma kätega teinud.
Nüüdseks on tegu paarismajaga, mille teises pooles pesitseb õde oma perega. Praeguse kodu ongi omal ajal välja ehitanud õe pere. Viimasel ajal on Kaidi hakanud mõtlema, et tal polegi olnud kodu, mida ta oleks saanud ehitada ainult enda soovide ja vajaduste järgi. Kas on tulnud arvestada elukaaslase soovide ja maitsega või on kodu juba varem loonud keegi teine, nagu praegu.
Muutused hinges toovad kaasa ka muutused koduses plaanis ja käes on aeg luua päris oma kodu. Panna paika just need värvid, diivan, valgus, mida süda ihkab. Tööd ja muud tegemised võtavad Kaidi ajast lõviosa, mistõttu ta peab näkku vaatama tõele, et polegi olnud aega koduga tegeleda. Aeg on üldse aktuaalseks muutunud. „On inimesi, kes ongi hästi kodused, aga mul on toimetamised ja töö, mis ei allu rutiinile, ja sedasi jääbki koduga tegelemine viimaseks. Aeg või siis vanus on mind pannud mõtlema prioriteetidele, et kuidas ja kellega seda jagada,” arutleb Kaidi.
Kodu annab märku
Kodu on elav organism, mis kuulub inimese juurde. „Olen tähele pannud, et ka kodu annab märku, mil on aeg midagi muuta.” Näiteks rikkis seadmed, katkine põrandaplaat, tuhmunud värvid — neid märguandeid tasub tähele panna. Muuta midagigi, kasvõi kapp kapi haaval.
Sedagi on Kaidi kodu puhul märganud, et kui lähed reisile, siis tundub elu järsku lihtsam ja oled kuidagi vabam. Koju naastes satud tagasi endisesse keskkonda ja rütmi, ilmnevad vanad teemad ja mõtted ning mured ja probleemid tulevad tagasi. Neurolingvistilist psühholoogiat uurides mõistis Kaidi, kuidas see süsteem toimib. Tugevate tunnete ja aistingute vahel on seos. Näiteks võivad mõned lõhnad lansseerida meis vanu mälestusi ja esile tuua tundeid, mille eest püüame põgeneda.
Mõnikord on Kaidi mõlgutanud ka mõtteid Veskimetsast ära kolida, kuid sealses keskkonnas on mõnus elada. Õe pere pakub ka Kaidi 4,5-aastasele pojale võimalust lipata läbi toa oma tädipojale külla ja koos turvaliselt aega veeta. Üldse on Veskimetsas hea elada, sest loodus on ümberringi. Elad küll linnas, kuid keset rohelust. Jalutad mõne minuti, astud trolli ja seitsme minuti pärast oledki kesklinnas.
Ema kuulsad õhtusöögid
Kodu kujundades on Kaidi lähtunud sellest, et kodus peab olema vabadust — julgust istuda ja astuda. Muidugi kujundad oma peas endale mõnusa elamise, aga siis tekivad asjad, mis oled näiteks reisidelt kaasa toonud, ja kodust kujuneb armas „seapesa”. Kodu on koht, kus peab olema hea ja vaba olla. Soojus on kodus oluline.
Kaidi ütleb, et ta on hästi kihvtist perest ja teda saadavad elu lõpuni mälestused ühistest söömaaegadest. Need olid erilised, sest ema kattis igal õhtul pidulikult laua: kahvlid, noad, laudlina, muud aksessuaarid — nagu ootaks külalisi, aga tegelikult oli see mõeldud ainult oma perele. Õhtust söödi koos. Muidugi saab seda nautida ka nüüd, kui emal külas käiakse, sest ta järgib oma traditsiooni siiani. Kaidis pole sellist soont ja tema arvates on võõrustamisande pärinud pigem õde. Kaidi muigab, et siiani viib ta sõpru ema juurde külla, et vanematega uhkustada. Kaidile on pere väga oluline.
Uuenduste ootel
Kaidi meenutab oma kaaslase sõnu, mis teda väga puudutasid ja mõtlema panid: „Hommikul ärgates oled värske, sa lähed välja, suhtled inimestega ja annad endast parima, koju jõudes jäävad sinust alles jäägid.” Niimoodi tekibki kodule käegalöömise tunne. Mõtled, et veedad vaba aja parem lapsega, käid temaga väljas ja lihtsalt naudid olemist või kalkuleerid ratsionaalsemalt oma tegemisi ja nendele kuluvat aega. Kaidi naljatab, et äkki on ta alles esimest korda naisena sündinud, sest osa naiselikke toimetusi ei tule tal eriti hästi välja. Toataimed on hea näide. Nimelt peab Kaidi palju pingutama, et nad ikka elus püsiksid. Näiteks äratuskella meelde tuletama panema, et kõik kastetud saaksid.
Kaidi kodust leiab palju isetehtud asju, silma hakkavad põnevad esemed ja huvitav värvivalik. Söögilaud ja toolid on pärit vanematelt. Neid on küll mitu korda üle värvitud, kuid nad kannavad mälestusi paljudest aegadest. Huvitavalt on lahendatud elamise köögiosa, kus kaldlaele tuli leida optimaalne lahendus. Omanäoline ja tore.
Suurema koristamisega tuleb lagedale nii palju asju, et jääd imestades mõtlema: kellele ja milleks neid kõiki vaja on? See on ju liigne müra. Kaidi ise ei tunne end õnneks koguja või asjadest kinnihoidjana ning annab neid ära ja loobub meelsasti. Kuna ees ootab kodu uuendamine, siis võtaks ta praegusest elamisest uude kaasa õige napilt asju: raamatud, kunsti, taimed ja Balilt toodud imelised lambid. „On vaja edasi liikuda, mitte elada vanades mälestustes ja neisse klammerduda. Üks elu suurimaid oskusi on võime lahti lasta asjadest, mis sind enam ei teeni. Vahet pole, kas see on vana diivan või mõni mälestus minevikust.” Kui sai põranda lihvimiseks toad tühjaks tõstetud, siis selgus asju tagasi tuues, et enamikku neist pole vaja. Oli vaja julgust ja oskust neid ära anda või visata. Tihtipeale ju ei mäletagi, mis on kuskil kapis karpi pakitud. Näiteks sünnipäevadeks kingitakse palju sellist, mida pole vaja, ehkki arvatakse vaja olevat. Loobuda neist asjust ka justkui ei saa, sest need on ikkagi kingitud. Nõnda need asjad kogunevad. Enamasti seisma, aga see pole kodu ega suhete tervisele mõeldes hea. Oluline on kontseptsioon, mitte asjad.
Lähiajal saab Kaidi kodu suured katuseaknad ja valged seinad. Avar ja helge elamine, kust avanevad vaated lopsakale loodusele, läheb niimoodi veelgi avaramaks. Kavas on laiendada elamist alumisele korrusele ja rajada sinna uus köök. Olemas on ka saun, kust on tore astuda otse rohelusse.
Tegemist on suurema muudatusega ning iga samm ja otsus tuleb hoolikalt läbi mõelda, et tulemus poleks ebapraktiline. Ilmselt sellepärast ongi mõeldes ja kaaludes kulunud mitu aastat. Tihti tundub Kaidile, et inimesed kulutavadki ootamisele liiga palju aega — tema ise samuti. Ent ta püüdleb selle poole, et mitte asjatult väärtuslikku aega kulutada — ei saa ju kogu aeg oodata õiget aega, sest rahulolematus püsib sinus edasi.
Kaidi nimetab ennast selles mõttes superkohanejaks, et ta lepib vähesega, kuid üha sagedamini on ta hakanud mõtlema, et nii ei pea olema. Elust tuleb võtta parim. Näiteks miks istuda mõnusal reisil kusagil keldrikohvikus, kui saab nautida avara terrassi ja kaunite vaadetega söögikohta?
Töö paneb silmad põlema
Kaidi naudib oma tegemisi ja mitmel rindel tegutsemine (joogastuudios toimetamine, kirjutamine, teraapiad) on talle tõeline väljakutse. Kõige rohkem keskendub ta joogastuudiole. See on kirg, milleta Kaidi ei saa ja milles ta end igati proovile paneb — kui mõni asi tundub alguses keerukas, siis püüab ikka uuesti katsetada.
Rõõm õnnestumisest annab jõudu ja indu ning teeb teadlikumaks ja targemaks. See kõik kulub marjaks ära teisi juhendades ja õpetades.
Kaidi lisab naerdes, et ega jalg kohvitassi taga küpsist süües ikka ise kaela taha ei lähe, selleks tuleb palju tööd teha. Joogat nimetab Kaidi geniaalseks süsteemiks. See muudab sinu suhtumist, õpetab olema alandlik ja kannatlik ning tegema õigemaid valikuid. Elus, töös ja ka kodu kujundades.
Lugu ilmus esimest korda LP-s 3. juunil 2017.
LOE VEEL:
