AASTA TOP: Lemmikkodu Eestis aastal 2016 on selgunud!



AASTA TOP: Lemmikkodu Eestis aastal 2016 on selgunud!
Foto: Karin Tõnisberg

moodnekodu.ee portaal on mitmel aastal reastanud loetumad lood Eesti kodudest ja lugejad saavad anda hääle oma lemmikloole. Seekord osutus lemmikuks ka kõige loetum lugu. Lugu kodust, kus mõnusa kodutundeni läks kaua aega, kuid tulemus on võrratu — soe, valgusküllane ja palju on ise ära tehtud. Kes pole veel lugu lugenud, siis nüüd on hea võimalus — Jaanus ja Monika Nõgisto „ebaõiglaselt” saadud raha eest loodud kodu. Palju õnne pererahvale!

Kuidas kõik algas...

Kui ühel hetkel kukub sulle sülle „ebaõiglane” rahasumma, siis tekib palju mõtteid, kuidas seda kasutada. Muusika- ja telemehe Jaanus Nõgisto peast käis läbi, et soetaks õige mõne edeva auto või teeks hoopis Hiiumaa kodus põhjalikuma remondi. Ootamatult saadud autoritasu kulus aga pärast abikaasa Monikaga arutamist kodu rajamiseks.

Sõbrale, kaameramees Aare Varikule pakuti ühes Viimsi külas krunti, kuid tema mõtlemisaeg venis kuidagi pikale ja ostmata see jäigi. Paar kinnistut edasi leidsid Monika ja Jaanus aga maatüki, mis neid kõnetas, ja nii kuluski osa rahast krundi ostmiseks: 200 000 krooni eest saadi mõnus, kuid väga soine maalapp.

Ehitamisse suhtusid nad nagu algajad ikka ja tegid ka palju möödalaskmisi. Ainus asi, millesse korralikult panustati, oli vundament. Kui pinnas on soine, siis on tähtis toimetada nii, et maja sinna ära ei upu.

Loe veel

Seotud lood:

Jaanus ütleb naljatades, et kuigi tema tutvusringkonda kuuluvad tuntud arhitektid Leonhard Lapin ja Vilen Künnapu, siis arhitekti jaoks eraldi raha polnud ja seega osteti tuttavalt purjetajalt-ehitusmehelt valmisprojekt. Selleks et oma otsuses kindlust saada, käidi Sakus üht sarnast elamut uudistamas.

Esik on avar ja valge ning kutsub edasi astuma Foto: Karin Tõnisberg

Kindel soov oli ehitada palkmaja. Et oleks loodussäästlik ja hea elukeskkond. Monika sõnul oli oluline, et maja oleks keskkonnahoidlik, piisavalt suur ja avatud planeeringuga – perekesksete inimestena on see neile kodu puhul äärmiselt oluline. Plaaniti nii, et poleks ühtegi tarbetut ruutmeetrit, kuid et igal pereliikmel oleks oma väike tuba, oma luba.

Jaanus on elanud ka 20-ruutmeetrises korteris, kus tipphetkel oli koos viis inimest, vennal sündis veel lapski. Ometi ei mäleta ta tollest ajast ühtegi tüli ja seda enam oskab ta hinnata praegust kodu.

Jaanus on elanud ka 20-ruutmeetrises korteris, kus tipphetkel oli koos viis inimest, vennal sündis veel lapski. Ometi ei mäleta ta tollest ajast ühtegi tüli ja seda enam oskab ta hinnata praegust kodu.

Linnakorter müüdi maha, mõnda aega sai elatud üürikorteris ja poole aasta pärast kolitigi uude koju. Jaanus meenutab, et boheemlaslik ellusuhtumine tõi kaasa nii mõnedki möödalaskmised. Näiteks mõeldi küll korra maakütte peale, aga tol ajal oli see ikka väga kallis. Otsustati elektrikütte kasuks ja siis hakkasid tulema esimesed arved – 8000 krooni kanti. Kiiresti leiti lahendus ja avatud elutuppa-kööki-söögituppa ehitati kaminahi.

Rahagi sai ühel hetkel otsa ja tuli ise käed külge panna, värvida, lihvida, õlitada. Jaanusele need tegevused laisa ja mugavust armastava inimesena ei meeldi, aga kui on vaja teha, siis ta teeb. Ja kohati ehk isegi paremini kui mõni ehitusmees, sest purjetajad oskavad tegelikult kõike.

Mõnusa kodutundeni läks kaua aega

Monika ema elab samas majas eraldi tiivas. On hea, kui keegi elab kõrval, aga mõlemad pooled austavad teineteise privaatsust. Isiklik ruum on nende kodus oluline, et vajaduse korral omaette olla, kuid kokku saades on nad kõik parajad itaallased.

Jaanuse ja Monika Hiiumaal asuv maakodu oli väga korralikult renoveeritud ja uus kodu tundus alguses kuidagi toores. Läks kaua aega, enne kui tekkis mõnus kodutunne, kuid Monika on hea tunde loomisse ka väga palju panustanud. Tema aktiivset sagimist vaadates on selge, et see on tal veres.

Ruumilahenduselt on elamine jagatud kaheks: vasakule jääb kõigile mõeldud olemise ja suhtlemise ala ning paremale magamistoad.

Abikaasa Monika on kokkamises sama osav kui kodu kujundamises. Foto: Karin Tõnisberg
Head suhted lähedaste ja sõpradega on Jaanusele ja Monikale vajalikud nagu värske õhk ning meelsasti võõrustatvad nad kodus ka külalisi.  Foto: Karin Tõnisberg

Monika soovis põrandakatteks naturaalset lauda. See on soe, kestev ja väärikas materjal ning palkmajja õige valik. Sai see loodusliku õliga üle võõbatud, kuid tulemus jäi liiga tume. Tulist kurja vandudes lihvis Jaanus põranda üle ja see käidi üle heledama õliga. Nüüd ongi põrand armsalt kirju, sest kõike tumedat ei õnnestunud lihvimisega kätte saada. Vahepeal mõeldi veel laevalakiga üle tõmmata, aga õnneks selgus targematega nõu pidades, et põrandale ei tasu seda kulutada.

Avara elutoa uhkuseks on ainulaadne laud, mis kunagi teenis klaverina. Monika kodust kaasa tulnud 19. sajandist pärit klaverit on tegelikult kaks korda maha müüdud, kuid otsapidi on see nende juurde tagasi jõudnud, sest korrusmaja korterisse see lihtsalt ei mahtunud. Puuraamiga klaverit ei saa häälestada ja lihtsalt kohatäitena tuppa seisma ja tolmu koguma klaverit ka ei tahetud. Nii tekkis Monikal mõte saagida klaveril jalad maha ja teha sellest laud. Jaanus seda teha ei suutnud, see oli tema hingele liiga raske. Küll aga tuli appi naabrimees, kes tõmbas sae käima, ja viie minutiga olid jalad läinud. Mart Sanderil, kelle juures Jaanus tööasju ajamas käis, on kodus täpselt samasugune klaver. Seda hellalt käega silitades pajatab Sander, et tema kulutas selle saamiseks palju vaeva ja raha, ta oli selle Saksamaalt ostnud ja lasknud siia tuua. Monika arvab, et vanale tarbetule asjale tuleb võimaluse korral uus hingamine anda, sest parimal juhul ongi see mööbel, halvimal aga prügikastikaup. Lakikiht lihviti maha ja nüüd on klaver tõeline pilgupüüdja. Selle peal on hea hoida mida tahes: kohvitassi, kitarri, jalgu või sülearvutit…

Appi tuli naabrimees, kes tõmbas sae käima, ja viie minutiga olid jalad läinud.

Üldiselt on igaühel kodus vabadus teha seda, mida soovib. Kuna elamises on piisavalt ruumi ja kuna Jaanusel oli ühe projekti jaoks vaja rokkbändiga harjutada, sai elamisest kaheks nädalaks bändiruum. Robini (25) tuba on aga tõeline kunstniku tuba – kunstnik ta tegelikult ongi. Tal oli üheks projektiks vaja ruudulist tausta ja nii sündiski ruuduline tuba. Suure hooga alustas noormees ruutude maalimist, kuid töö lõpetas Monika. Printsess Roosi Natali (16) tuba on õrn ja tütarlapselik, seal on valge ja õhuline. Vanemate magamistuba on hallides toonides.

Monika ei püsi paigal

Monika sõnul arvab Jaanus, et kõik on staatiline, aga tegelikult on kõik muutumises, ka meie ise. Või on asi hoopis Monikas, kes tõesti paigal ei püsi ja pakatab ideedest. Kui miski on juba pähe võetud, siis teeb ta selle ka kohe ära. Näiteks polevat maja värvimine mingi suuremat sorti ettevõtmine, vaid hoopis mõnus tegevus. Maja alguspäevil värviti see loodusliku linaõliga vahtrapunaseks. Vahepeal oli maja sinise ilmega ja nüüd on saamas musta jumet. Monika on kindel, et Jaanus elab vahel nagu kuskil omaette kosmoses. Näiteks ei pannud ta isegi tähele, et sinine hakkab musta tooni võtma. Maja seeski on toonid muutunud. Mida vanemaks, seda heledamaks ja rahulikumaks. Monika armastab koduga mängida, asju ümber tõsta ja seeläbi uuesti oma kodu avastada.

Robini (25) tuba on aga tõeline kunstniku tuba – kunstnik ta tegelikult ongi. Tal oli üheks projektiks vaja ruudulist tausta ja nii sündiski ruuduline tuba.  Foto: Karin Tõnisberg

Jaanus nimetab end sedavõrd boheemlaseks, et asjades peab valitsema loominguline segadus. Näiteks lauanurgal kolm päeva ootavad pillikruvid, häälestajad ja mandoliini medikas on tema jaoks täiesti normaalne. Monikale meeldib sellised seisvad asjad kindlasse kohta ära panna, sest feng shui järgi kogub kasutult seisev ese halba energiat. Muidugi pole nende kodus sugugi kõik feng shui järgi sätitud – lihtsalt sisetunne ütleb, mis on hea. Jaanus lisab seepeale, et kerge segadus loob teistsuguse tunde ja korda rikkuda on suur seiklus. Stiilne eklektika on Jaanusele meeltmööda, peegeldades nende loomingulist loomust. Kodu loomisse on pandud aega ja hinge.

Jaanus nimetab end sedavõrd boheemlaseks, et asjades peab valitsema loominguline segadus.

Seiklus on see ka Monikale, aga korrapärasemas võtmes. Ometi suudab ta vahel lausa paar korda nädalas tuba ringi tõsta. Mõnikord imestab Jaanus, kas ta ikka on oma koju jõudnud.

Monika suudab kaasat oma ettenägelikkusega ikka ja jälle üllatada. Tema pakutud ideed on tegelikult ägedad ja kuigi Jaanus on alguses tihtipeale vastu, nendib ta hiljem, et see oli õige otsus. Monika näeb tulemust ette, Jaanus nii ei oska. Või usaldab ta naist lihtsalt nii palju. Postmodernistliku diskursuse järgi on see üksnes loominguline mäss.

Kui disainer tuleb su koju ja otsustab iga asja asukoha, siis kaob omapära ja hing. Vead on õpetuseks ja kujundavad kodu. Kodu on seal elavate inimeste peegeldus. Ja üleüldse pole oluline naabrist-parem-mentaliteet või hull disain, vaid ajaga tekkinud armsad esemed. Näiteks Hiiumaa rannast leitud 18. sajandist pärit vrakitükk, mille sees olid pronksnaelad. Need naelad on nüüd endale koha leidnud puidust kamina ääre sees. Need on märkamatud, kuid olemas ja olulised.

Aiateemadel Jaanus sõna ei võta. See on Monika pärusmaa.  Foto: Karin Tõnisberg

Aiateemadel Jaanus sõna ei võta. See on Monika pärusmaa. Eks alguses sai aiaski vigu tehtud. Huvi aianduse vastu oli niivõrd suur. Monika jättis pooleli isegi õpingud Tartu ülikoolis, et minna aiandust õppima ja teadlikult oma koduaed rajada. Tagahoovi astudes jõuab justkui rohelisse džunglisse. Siin on avarust, mõnusad aiasopikesed, kena taimestik ja lahe kõrvalhoone.

Televisioon ja muusika on Jaanuse jaoks nii töö kui ka hobi. Päris hobi on siiski purjetamine. On ju Jaanus purjetamises esimene Nõukogude Liidu ja mitmekordne Eesti meister. Pinget pakub tõeline meri oma ootamatu palega siiani. Niisama siledal veel triivida ja päikeseloojangut imetleda ta eriti ei viitsi. Üksnes vahel, kui tuleb tahtmine koos pere või sõpradega näiteks Gotlandile põrutada, heiskab ta siiski purjed. Praegu sõidab Jaanus hoopis Tiit Pruuli perele kuuluva folkboodi kaptenina.

Purjetamisest jääb mälestusena igaveseks kõrva kuldrõngas, mis pannakse kõrva neile, kes on purjetanud ümber Hoorni neeme. Rõngastatakse kõrv, mis on neemest mööda sõites Hoorni kalju poole. Näiteks Lennuki meeskonna liikmetel on see paremas kõrvas. Just selle purjeka ja tiimiga oli Jaanusel au kauge sõit ette võtta. Muide, meeskonnas oli ta tavaline madrus.

Igal toolil on oma nägu, luues ometi terviku. Monikal õnnestub see hästi! Foto: Karin Tõnisberg
Mugavus ja hubasus on Nõgistote kodu märksõnadeks Foto: Karin Tõnisberg

Jaanus ja Monika peavad väikest pereettevõtet. Jaanus nimetab Monikat reklaamiärinaiseks, ennast kunstnikuks, viimasel ajal üsna laisaks kunstnikuks.

Ehk oli just laiskus see, mis vajas veidi turgutust ja teistsugust ettevõtmist. Nimelt viis elutee nad kokku kirjastaja Tiina Langiga. Tekkis hea klapp ja ühel järjekordsel külaskäigul tõsteti lauale kohver vanade fotodega. Mälestusi oli Jaanusel palju, juttu jagus ja Tiina tegi ettepaneku kirjutada raamat. Jaanus peab end heaks lugude jutustajaks, kuid oli esialgu kategooriliselt vastu, sest talle ei meeldi endast rääkida. Paar kuud hiljem oli ta nõus, kui ta nimetab seda siiski Tiina raamatuks. Mahukas elulooraamatus „Jaanus Nõgisto. Vaatan korraks tagasi” jutustab Jaanus vaimukal, kohati isegi grotesksel moel lugu iseenda ja oma kaasteeliste kulgemisest. Poliitkorrektne imal lugemine ei köida teda ennast ega huvitaks teisigi. Seepärast on oluline rääkida oma lugu nii, et oleks aeg-ajalt hea muiata. Olukordade ja iseenda üle. Meie põlvkond sai maailmast teada just raamatute kaudu, tegelik elu toimus mujal. Raamat oli aken muusse maailma. Praegu on muidugi hoopis teisiti. Raamatus avaneb Jaanuse subjektiivne maailm ja isegi kui saja aasta pärast kõnetab see ainult tema perekonda, siis on see ikkagi tore ning annab endale ja lähedastele mõtteainet.

Raamat tõi teekaaslased taas kokku

Raamatu esitlustesse on ta kaasanud muusik Tõnu Timmi, sest seltsis kulgeb lõbusamalt. Timmiga mängitakse esitlustel mõnedki lood. Raamatuga koos nägi ilmavalgust plaat, millel on 11 lugu. Seal on väga erinevad, aga Jaanuse jaoks olulised lood. Üks pala on valminud näiteks pool aastat tagasi, mõnel on vanust 40 aastat. See töö pole asjata olnud. Näiteks Solarise keskuse Apollosse tuli raamatu esitlusele inimesi, keda Jaanus polnud paarkümmend aastat näinud. Väga hea tunne oli. Tagantjärele on hea öelda, et tänu sellele raamatule hakkasid nii Jaanus kui ka tema teekaaslased rohkem läbi käima.

Avara elutoa uhkuseks on ainulaadne laud, mis  kunagi teenis klaverina.  Foto: Karin Tõnisberg
Jaanuse stuudio Foto: Karin Tõnisberg

Head suhted lähedaste ja sõpradega on Jaanusele ja Monikale vajalikud nagu värske õhk ning meelsasti võõrustavad nad kodus ka külalisi. Monika on kokkamises sama osav kui kodu kujundamises. Jaanuski olevat ükskord süüa teinud. See oli 21 aastat tagasi, kui Jaanus tegi RTV-s saatesarja „Diplomaatiline köök”. Kord valmistati seal liha Belgia moodi ja ju oli vaja Monikale muljet avaldada. Igatahes valmis see liha sai. Ja Monika süda sai võidetud. Aga praegu saab Jaanus hakkama ainult muna praadimisega.

Monika mäletab kooliajast laupäevaseid koolipäevi, kui ta ärkas hommikuti vara ja ülejäänud pere veel magas. Tuli vaikselt ärgata ja endale midagi hamba alla leida. Seepärast on Monika südameasjaks hommikune kvaliteetaeg pere seltsis. Kell 6.30 istutakse koos laua taha, räägitakse juttu ja lastakse Monika valmistatud toidul hea maitsta. Seejärel viib Jaanus lapsed bussi peale. Kõik hea algab pere kõrval kodust.

Mahedad hallid toonid magamistoas  Foto: Karin Tõnisberg

Vaata TOP 10 loetumat lugu siit:

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

MOODSA KODU TOP

Viimased uudised