Yoko Alenderi ja Priit Juurmanni boheemlaslik idüll Põhja-Tallinnas

Riigikogu veebilehel kirjutab riigikogu liige Yoko Alender muuseas: „Eesti on üks ütlemata hea, unikaalne paik elamiseks ja laste kasvatamiseks.” Tõepoolest, koos abikaasa Priit Juurmanniga on nad loonud hubase kodu oma neljale lapsele. Peres kasvavad Kaarel Bo, Herta Inge, Uma Chantal ja Dag Ferdinand.

Loominguliselt pole selles peres lähenetud ainult laste nimedele, vaid ka kodu kujundamisele. Õigem oleks küll öelda, et kodu kujuneb siin pidevalt – nii nagu parajasti vaja. Lapsed kasvavad, vajadused muutuvad ja kõike seda tuleb võimaluse korral arvestada. Praegu on päevakorras näiteks uksed. Seni neid lastetubadel polnud, kuid nüüd on soovid lauale pandud. Yoko ja Priit kolisid väikseks jäänud Pelgulinna kodust Tööstuse tänavale ligi kümme aastat tagasi. Varem jagunes elu kahe elamise vahel – kodu ja Priidu muusikastuudio, kus sai ka igasugust kola hoitud –, kuid pere kasvas ja vaja oli muutust. Et kodused asjad oleksid ikka kõik mugavalt ühes kohas. Kuna piirkond arenes kiiresti, lähedal on palju kohvikuid ja juhuslikult müüs üks tuttav seal oma kodu, siis nii see otsus sündiski.

Mõlemad on kiire elutempoga ega kujuta ette, et peaksid tund aega tööle ja koju sõitma. Hoopiski hea on korra keset päeva koju tulla ja endale tassike teed teha. See on nii kosutav. Kõige olulisem oli, et lapsed saaksid ise lihtsasti kooli minna. Ausalt öeldes on need päevad, kui autoga sõitma ei pea, palju väärtuslikumad. Kuni lume tulekuni viis Priit noorema poja rattaga lasteaeda, suurem poeg käib ka lumega vapralt rattaga koolis.

Korter oli väga heas korras. Oli ka kokkulepe, et pööningukorruse võib hiljem enda tarbeks välja ehitada, kui soov peaks tekkima. Nii kulgebki elu selles kodus kahel korrusel, kus ruumi on 140 ruutmeetrit. Eelmise perenaise kirg oli sisekujundus ja õnneks oli korteris olemas ka korralik köök. Yoko sõnul meeldib neile küll kodus süüa teha, kuid ise poleks nad köögi tegemist nii suurelt ette võtnud. Einestamas saab käia ka lähedal asuvas n-ö kodukohvikus – on ju Priit üks kultusliku F-hoone ja vanalinna bistroo Frank osanikke.

Yoko ja Priidu osalusel loodud söögikohad on samas võtmes nagu nende enda kodu ja kannavad sama ideed: seal peab olema mõnus olla. Ruum peab toimima ja mõju avaldama, et inimesed tahaksid sinna tagasi tulla.

Pelgupaik kogu perele

See on justkui pelgupaik, kus end välja lülitada või saada argisest ja töisest erinevat kogemust. Et akusid laadida, tuleb puhkuse keskkonnas tõepoolest kohal olla. Hästi ja kenasti kujundatud kodusid on palju, aga kui paljud pakuvad just sellist kõikehõlmavat kogemust? Kui restoranidest rääkida, siis on teistsuguse lähenemisega loodud kohad, mis on väga erilised või pretensioonikad, aga käid seal korra ära ja oled oma emotsiooni igaveseks kätte saanud – rohkem sinna ei lähe. Üks hea söögikoht on nagu mõnus kodu. Lähed sinna iga päev meelsasti, sest koht ei sea tingimusi, kuidas pead istuma või astuma.

Oma kodu planeering on praeguseks kujunenud nii, et alumisel korrusel sai endisest vannitoast, mis vahepeal oli kontor, suur esik, mis mahutaks suure pere garderoobi ja võimaldadaks stressivaba riietumist. Siin on ka suur, osaliselt ühendatud köök-elutuba, tualett, vannituba ja vanemate magamistuba. Ülemisel korrusel on vannituba ja kolm lastetuba.

Ainult looduslikud materjalid

Alguses oli elutoa ja köögi vahel sein. Kui vana ahi vajas põhjalikku korrastamist ja sai maha lõhutud, otsustati seda enam mitte ehitadagi. Tehti hoopis seina sisse avaus ja nii tekkis mõnusalt sotsiaalne ruumiplaneering. Varem oli küll ka olemas avar elutuba ja avar köök, kuid need olid eraldatud ja ikka koguneti kööki istuma. Nüüd ollakse ka elutoas ja saab omavahel vabalt suhelda, ometi pole köök – nii nagu moodsates majades sageli – päris elutoa osa, vaid ainult osalt elutoale avatud. Tekkis ka justkui vaatetelg läbi korteri: saad istuda, selg vastu üht majaseina, ja vaadata läbi maja teise seina akendesse. Yokole meeldib eriti lõõgastav vaade kaugusse ning Eestile nii omane erinev valgus vastavalt aastaajale ja aknast avanevale ilmakaarele. Magamistoas on lemmikuks õues kasvav lehis, justkui sõpradeks on saanud lonkav vares ja musträstas, kes omavahel tülitsevad, ehkki mõlemad on hoovis juba ammused asunikud.

Siseviimistluses kasutatakse siin peres ainult looduslikke materjale. Hea sisekliima tagavad õige materjalivalik ja alumise korruse tsaariaegsed kahe raamiga aknad. Ülemisel korrusel, kus on uusehituse osa, on samuti kasutatud loodushoidlikku tsellu- ja kanepivilla, rooplaate, ökokipsi ja lubikrohvi. Rooplaadid summutavad ka hästi müra ja lubikrohv seob õhust ebatervislikke aineid. Yoko lisab muretult, et vanas majas ikka vahel uputab ning siis on näiteks looduslik kipsplaat ja lubikrohv väga tänuväärsed – erinevalt paberiga kaetud tavakipsist kuivavad need ära. Tavaline kipsplaat läheks hallitama.

Kodu uhkus on käsitööna valminud vana trepp, mis sai kraanaga siia tõstetud hoopis maja hoovipoolsest osast ja viis varem pööningule. Nüüd viib see laste korrusele. Trepi all mõnusas pesas on maganud ka vanemad lapsed, kui nad veel üksi üleval olla ei tahtnud. Nüüd mängib siin kõige rohkem noorem poeg Dag – hiiglasliku Lego kasti juures, mis on tegelikult tema enda vana voodi.

Kunagi arvasid Yoko ja Priit, et diivanid on kõige nõmedamad sisustuselemendid, mida pole ju kiire inimesena aega kasutada. Ometi on neil nüüd kodus viis diivanit, väiksemaid ja suuremaid, kõik pärit taaskasutuspoodidest. Üldiselt ongi nende kodus kõik asjad teise või mitmenda ringi kaup. Ainult riidekapid on uued ja IKEA-st toodud. Ei ole mõtet asjadele liigset tähtsust omistada – olulised on hoopis emotsionaalsed väärtused. Üldiselt on seni olnudki kogu aeg palju muud tegemist, ollakse liikumises ja lastele kuulub oma osa. Viimasel ajal on Yoko ja Priit rohkem teadlikult kodu kujundamise jaoks aega võtnud.

Yoko ja Priit nimetavad tähtsateks asjadeks oma kodus plaadi- ja kassetikogu, raamatuid ja Buddha pilte. Need on ainsad, mis koliksid iga kord kindlasti kaasa. Buddha pildid pole hinnatava väärtusega kunstiteosed, vaid Yokole ja Priidule olulised, sest kannavad endas neile sobivat tasakaalukat energiat ja on aastatega väga omaks saanud.

Hea söögikoht on nagu mõnus kodu. Lähed sinna iga päev meelsasti, sest koht ei sea tingimusi, kuidas pead istuma või astuma.

Lastelegi on selgitatud, et igat asja pole mõttekas osta, vaid enne tuleb hästi läbi mõelda, kas seda on tingimata vaja. Õnneks on vanemad lapsed hakanud sellest juba aru saama ja mõnedki mänguasjad, rääkimata riietest, millest on välja kasvatud, on leidnud tee uute kasutajate ja mängijate juurde. Kodu puhul on tähtis seegi, et sõpru peab saama külla kutsuda. Teegurmaanidena on Yokol ja Priidul alati ka kosutavat teed pakkuda. Jõulude ajal koguneb siia samuti palju rahvast, sest külla tulevad sugulased. Suur söögilaud ulatub köögist elutuppa. Priit meenutab üht Kaarli sünnipäeva, kui ööseks jäi 12 last. Järgmisel päeval öelnud Kaarel ise, et ta ei kuulnud mitte midagi, ja järgmisel aastal piirdus juba poolte sõpradega. Herta tuleb laua äärde ja täiendab teadlikult teejuttu: „Kui küsida ema ja isa käest, mis on kodus oluline, siis nende jaoks on olulised teetassid!” Tõepoolest, see on selline rahulik rituaal laste möllu kõrval. Võtta tassike teed ja rääkida maailma asjadest. Lauanõud on ka oluline teema, nendega saab argisesse lisada meeldivat emotsiooni. Muidugi said korralikumad nõud ostetud alles siis, kui lapsed olid selles eas, et julgeti osta. Uuena on ostetud mõned Iittala ja Arabia nõud, taaskasutuspoest on Briti ja Norra päritolu keraamika. Toolidega on küll see lugu, et neid kohe kuidagi kulub ja need ostetakse samuti taaskasutusest. Peaasi, et oleksid enam-vähem kenad ja vastu peaksid.

Kui varem oli elamine valgeks võõbatud, et tekitada avaramat tunnet, siis nüüd on värvimaailma sisenemise periood. Varem andsid valgele aktsenti kirevad mänguasjad, aga lapsed kasvavad neist järgemööda välja. Ükshaaval saavad seinad värvikama ja julgema ilme. Unistus on osta ka elutuppa suur vaip, kuid sellega läheb veel aega, sest ikka on lastel hea vahel teleri ees müslit krõbistada.

Asukoht ja ajahetk

Yoko on hariduselt arhitekt ja kui uurida moodsa arhitektuuri kohta, toob ta näiteks minimalistliku stiili ja neofungi, mida ka Eesti eramute arhitektuuris ja sisekujunduses sageli kohtab. Seda on peetud moodsaks, aga kõigepealt peaks selgeks tegema, mis on moodne. Inseneriharidusega Priit lisab, mida üks tuntud arhitekt on öelnud klaasi ja moodsa arhitektuuri kohta: oluline on asukoht ja ajahetk, milles midagi loodi, algne idee muutub, kui see sobimatusse konteksti kopeerida.

Yoko ja Priit ise väärtustavad üha rohkem käsitööd ja kvaliteeti. Kui asi on 60–70 aastat vastu pidanud, siis peab see ju vastu veel vähemalt kümme aastat. Kõik materjalid, mida kasutatakse kodu ehitades, peavad akumuleerima kasutusenergiat, teisiti öeldes: vananema väärikalt. Paljud praegused uusarenduste ja ehitusmaterjalid on sellised, mis seda ei soosi, ja seda on nad püüdnud oma kodus vältida. Ka viimistluse puhul tuleb materjalide ja toonide mõju põhjalikult läbi mõelda. Must näiteks ei tähenda alati, et ruum muutub visuaalselt väikseks, määrav on hoopis näiteks see, kas ja kuidas pinnaviimistlus valgust peegeldab, detailirohkus jms.

Arhitektilt on seda võib-olla veidi veider kuulda, aga kindlasti ei soovita Yoko uues kodus või uut kodu rajades kohe kõike valmis teha. Võta see aeg, vaata, kuidas liigub päike, millise tunde mingi ruum tekitab, ja alles siis kujunda, nagunii on elu kogu aeg muutumises ja liikumises. Sa kohaned ja kohandad. Priit meenutab tuttavat ehitusarendajat, kes plaanis endale kodu. Osteti siis diivan, mis tõsteti esialgu täiesti ajutisse kohta maha – ja sinna see jäigi, sest ajaga tekkis teadmine, et just see on kõige sobivam koht. Pidev dünaamika on elu suuremaid väärtusi. Aktiivse perena oskavad Yoko ja Priit väikestest ja argistest kodustest asjadest rõõmu tunda. Näiteks sellest, et mereäär on hakanud avanema. Yoko loodab, et ehk on ka Eestis nüüd käes aeg, kus peale oma kodu sisemuse korrastamise ootavad inimesed, et ka kodukvartali tänavad ja linnaruum oleksid üha inimmõõtmelisemad.