Remont stalinistlikus majas: köök enne ja pärast totaalset muutumist

 (4)

Remont stalinistlikus majas: köök enne ja pärast totaalset muutumist
Foto: erakogu

Remont on elustiil ja mentaalne seisund — umbes nii ütles mulle naljatledes sisekujundajast tuttav, kui kurtsin, et pole oma hiigelremondiga just kuigi kaugele jõudnud ja et korter hakkab juba tõenäoliselt ühest otsast enne lagunema, kui see lõpuks valmis saab. Hiljuti aga tähistasime oma köögi ja vannitoa valmimist ning ehitusplatsil saab juba täiesti inimese moodi elada.

Kui ligi kaks aastat tagasi ühte stalinistlikusse majja kolmetoalise korteri ostsime, kujutasime algajate remondimehe- ja naisena ette, et juba kahe nädalaga on uuenduskuur tehtud ja võib sisse kolida. Mõtlesime säilitada vana kalasabaparketi, võõbata seinad kiirelt valgeks ja teha ruttu vannituba valmis, et siis vaikselt siit-sealt vajadusel midagi edasi nokitseda...

Tapeeditud ja vaipadega kaetud korter võib aga tõsiseid üllatusi pakkuda. Kui endine korteriomanik oli oma asjad ära viinud, selgus, et osa parketist ei kõlba mitte kuhugi ja ka elutoa tapeedi alla “müüritud” uks oli detailiks, mis kogu seina püsti hoidis. Elektrijuhtmetest ja vannitoast ei hakka parem rääkimagi. Kõik tuttavad, kes külla sattusid, hoidsid kahe käega peast kinni ja ei tahtnud mõista, miks me küll nii segased oleme, et oma remonditud ja sisustatud 40-ruutmeetrise korteri hiiglasliku kapitaalremondi vastu vahetasime.

Seotud lood:

Otsustasime, et köök ja vannituba peavad valmima esimesena, sest igavesti ei tahtnud me ju kõrval asuvas hotellis sauna rentida ega keset ehitustolmu vanal gaasipliidil kiirnuudleid või purgisuppi teha. Esmalt võtsime mitmelt poolt köögimööblile hinnapakkumisi, kuid lõpuks otsustasime, et 5000-7000 eurot saepuru eest maksta on natuke liig. Ja arvestades, et meie remont oli plaanitust oluliselt mahukamaks kujunemas, siis ei saanudki sellist väljaminekut lubada.

Loe veel

Leidsin Kuldsest Börsist kuulutusi lapates täitsa asjaliku teise ringi köögi, mis oli ühel noorel perel vähest aega kasutuses olnud. Alumine köögimööblirida sai seega taaskasutuse korras üles seatud (hind koos ahju ja kraanikausiga 600 eurot).

Tööpinna leidsime Bauhausist (u 250 eurot), ülemised halliks värvitud täispuidust köögikapid said tellitud Fennicast (ca 800 eurot), valge retrokülmik, õhupuhastaja ja pliit Greentekist (ca 1000 eurot). Riiulimaterjal tuli Bauhausist (ca 70 eurot).

Nii et kokkuvõttes tuli kõik umbes poole soodsam. Seinad plaatisime ise nn metrooplaadiga ja kuigi alguses oli plaan säilitada laminaadi alt välja tulnud põrandalauad, siis peale elutoa ja köögi vahelise seina eemaldamist selgus, et nende kahe toa põrandad ei paikne just päris ühel joonel. Otsustasime ajahambast puretud ja kohati tugevalt vajunud lauad siiski üles võtta ja uuega asendada.

Valgustite pealt aga koonerdada ei tahtnud ja ootasin pikisilmi, millal Taani disainerite loodud Vita valgustite mudel, mida olin varem ühel sisustusmessil näinud, lõpuks Kaubamaja koduosakonda jõuab. Kuigi Ebay-s on soodsalt väga ägedaid Hiinas toodetud valgusteid saada, siis elekter on selline asi, millega ma väga enam katsetada ei julgeks. Boilerit ise ühendades põles ühendus peale poolt aastat töötamist läbi ja selle parandamine läks lõpuks vist isegi kallimaks kui uue boileri ostmine. Seega, kui pakendis ei ole juhet kaasas, tähendab see seda, et tuleb kutsuda elektrik ja lasta tal kõik ühendused teha. Sama ka valgustitega. Meil tegi elektritöid Ergo Sartakov, kelle kodulehe kaudu saab muide ka väga ägedaid lühtreid (hiljem plaanis elutuppa tõenäoliselt üks ka tellida).

Kõige keerulisemaks tööks, mille taga asi pikalt seisis, kujunes karniiside taastamine. Mõistan täiesti, miks paljud naabrid on läinud ripplagede ja euroremondi teed, sest selle töö tegija leidmine on täiesti võimatu. Restauraatorid nii pisikest tööd tavaliselt ette võtta ei viitsi ja ehitusmehed, kelle otsa juhuslikult sattusime, said hakkama jubeda käkiga ja lõpuks üldse “haihtusid”, sest ilmselt ei osanud ka nemad 1950ndatel valatud karniise parandada. Igasugustest ehitusfoorumitest ilma korraliku portfooliota töömeeste leidmine on kahtlane tegevus ja soovitan kindlasti küsida näha varasemaid töid. Meie heausksed ja sinisilmsed seda muidugi ei teinud. Esimese ringiga ebaõnnestunud töö võttis oskamatutel väga kaua aega ja tuli meil ka hiljem lae alt täies mahus maha kiskuda. Lõpuks võttis väljakutse vastu tuttav skulptoriharidusega kunstnik.

Peale valusaid kogemusi kadunud ja praaki teinud ehitajatega otsustasime edaspidi kõik peale santehniliste- ja elektritööde ise ära teha ja pisut rahulikumalt võtta. Abiks suurte kogemustega isa ja Youtube. Iseenesest on ju tore vaba ajal veidi nokitseda ja seda eriti nüüd, kui korteris saab juba elada. Ka elutuba sai lõpuks oma kätega pahteldatud ja värvitud.

Ees on veel põrandatööd ja muidugi kauaoodatud sisustamine, aga see juhtub alles siis, kui magamistuba ja kodukontor on valminud, et mõneks ajaks sinna oma mustlaslaager kolida. Aga sellest juba järgmisel korral ja loodame, et mitte paari aasta, vaid juba mõne nädala pärast!

LOE LISAKS:

ENNE JA PÄRAST: Hingega renoveeritud korter nõukogudeaegses paneelmajas

ENNE JA PÄRAST: kolm kööki, mis läbisid totaalse muutumise

Soov maakodu järele — hüljatud hoonest sai hubane kodu

Kolm lahedat kodu Mustamäe paneelmajas

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

MOODSA KODU TOP

Viimased uudised