Soov maakodu järele — hüljatud hoonest sai hubane kodu

 (3)

Rattaseppade kodu Saulepa külas
Foto: Karin Kaljuläte

Tõnu ja Ebe-Liis Rattasepp leidsid oma maakodu Saulepa külast. Selle ees on allee ning terrassilt ja akendest avaneb vaade Pärnu lahele. Nüüdki on pererahval raske mõista, kuidas küll nõnda läks, et nii kaunis kohas maja tühjaks jäi.

Pärnakad Ebe-Liis ja Tõnu, kes on kolme lapse vanemad, tundsid ammugi vajadust oma maakodu järele. Tegelikult oligi neil Tõstamaal juba aastaid oma suvekodu. Paraku jäi selle asukoht iga aastaga justkui kaugemale. Meelehärmi valmistasid ka metssead, kes nende äraolekul palju pahandust tegid ning muutsid ilusa majaümbruse lausa songermaaks. Nii juhtuski, et kui Ebe-Liis oma töö tõttu ühel päeval Saulepa külla sattus ning kohtus seal poolvalmis mansardkatuse ja puit­akendega tellismajaga, milleni viis võssa kasvanud remmelgatest ja tammedest allee, hakkas see koht talle meeldima. Tookord oli merevaade võsa ja kõrge roostiku tõttu vaid aimatav.

Foto: Karin Kaljuläte
Seotud lood:

Nähtud hoonest, alleest ning potentsiaalsest merevaatest Tõnule rääkides hakkas ka mehele mõte Pärnule märksa lähemal asuvast maakodust meeldima. Lapsedki — Henrico, Robin ja Rebeca — rõõmustasid maaelu rõõmude üle, eelkõige seetõttu, et nad ei jää oma Pärnus elavatest sõpradest väga kaugele. Nii otsustatigi majakarp ära osta.

Foto: Karin Kaljuläte

Vaade merele ja keldrisse

Loe veel

Maja oli päris tühjana seisnud aastaid. Uutel omanikel tuli kandvate seinte vahele ehitada toad, paigaldada põrandad ning ehitada küttekehad. Tormituulte naabrusele mõeldes paigaldati ka maaküte.

1980ndatel ehitama hakatud hoonet koduks sättima asudes tuli ette igasugu üllatusi, mis värsketes majaomanikes küsimusi tekitasid. Näiteks ei saadud aru, miks ei olnud majast korralikku vaadet sissesõidutee ega mere poole. “See oli üllatav, et enamik akendest vaatas võsa poole. Küllap oli majaehitaja merest vist väga tüdinenud,” oletab Ebe-Liis naerdes. Samas puitraamid olid kõik korralikud ning vahvate vanas stiilis aknahaakide ja kinnitustega.

Foto: Karin Kaljuläte

Üks esimesi töid oligi mõne akna ümbertõstmine, et toas olles saaks merd vaadata. Ent ega sellest üski piisanud. Õues raiuti hoolega võsa ning lisaks toodi oma mereäärsetele maadele mägiveised, kes tõhusalt roogu hävitasid.

Sellest kõigest oli kasu. Nüüd näeb mere eri ilmeid nii avatud planeeringuga köögist kui ka elutoa aknast. Lisaväärtuseks on üle lahe paistev suvepealinna siluett, mis hämaruses ja tuledesäras on lausa lummav. “Oleme mere kohal lendamas näinud isegi merikotkaid, rääkimata luikedest ja haigrutest,” märgib Tõnu. Vaatluste tegemiseks osteti koguni teleskoop. Linnuhuvi on uues kodus kõigil suurenenud.

Üks aken aga paigutati hoopis põrandasse. See üllatab kõiki, kes neile esimest korda külla tulevad ja esikus oma üleriideid nagisse panevad.

Foto: Karin Kaljuläte

Ebe-Liis ja Tõnu olid esmalt päris imestunud, kui selgus, et kelder oli planeeritud kohe ­peasissekäigu alla. “Välisukse ees trepi ülemisel astmel oli metallplaat, millest kõik pidevalt üle kõndisid. Kui meistrimehed selle ühel päeval üles tõstsid, olid nad päris jahmunud. Selle all oli suur tühi ruum, mis osutus sügavaks,” meenutab Ebe-Liis. Tõnu usub, et sinna oli eelmine peremees plaaninud solgitünni paigutada. Õnneks ei jõutud seda veel teha.

Nii ehitaski uus peremees põranda alla hoopis veinikeldri. Toreduse pärast paigaldati heledaks krohvitud esiku kivipõrandasse aken. Sellest saab nüüd uudistada Tõnu tehtud õunaveini pudeleid ning jahisaaki. “Mina üksi sinna ei saa. Kutsun alati abikaasa, kui kedrist midagi vaja — see kiviplaatidega luuk on väga raske, ma ei jaksa seda üles tõsta,” naerab Ebe-Liis. “Olen sõbrannasid hoiatanud — kui ma kaua kadunud olen, siis peavad nad vaatama tulema, et ega ma kogemata keldrisse kinni ole jäänud.”

Isegi pererahva elavaloomuline lemmik, kääbustaks Dixi ei taha väga sellel klaasil seista. Kui teda sinna pildistamise ajaks tõsta üritatakse, põgeneb ta kiirelt eemale ning jääb edasitoimuvat uudistama.

Foto: Karin Kaljuläte

Nad hakkasid teda isegi Piraajaks hüüdma. “Ta on leidlaps, jäeti kutsikana südatalvel Selveri kõrvale lumehange. Lisaks külmale sai ilmselt ta hingetrauma, et kurjaks muutus,” räägib Ebe-Liis. “Mõtlesime leitud koera varjupaika viia, enne aga tegime kodus vahepeatuse ning hoopis meie tuttav võttis ta endale. Paraku selgus, et tuttava kass ja taks ei saa omavahel läbi. Kui Dixi teist korda mu autos oli, tundus tema varjupaika viimine nii ülekohtune. Tõnu, kes alguses ei tahtnud koera, nõudis samuti — olgu taks tagasi koju toodud.”

Kodu nägu sünnib koostöös

Kodu sisekujundus sündis abikaasade koostöös ning oskajate meistrimeeste abiga. Selles, et Ebe-Liisil oli kindel visioon, lisaks hea värvitunnetus ning ruumivaist, Tõnu ei kahelnud. Kõikides tubades valitseb värvide, valgustite, tapeetide ja sisustustekstiilide vahel harmoonia.

Foto: Karin Kaljuläte

Mees tunnistab muigega, et vahel ta avaldas ikka vastupanu ka ning osa otsuseid on langetatud kodusõja käigus. “Mina tahtsin siia vaid krohvitud ja värvitud seinu. Ebe aga armastab tapeete,” toob ta näite. “Olen elu jooksul ära õppinud, et kui naist ei ole ligiduses, tuleb omamoodi ära teha. Pärast ütled: “Ups, juhtus.” Samas ei või sellega väga hoogu ka minna, muidu tuleb ümber tegema hakata!”

Perenaist inspireeris sisekujunduse stiili valides allee, mis oli jäänud esmamuljena meelde — nagu sõidaks mõisa poole. “Kindlasti andis ­inspiratsiooni ka Pärnus asuv sisustuspood Mööblisahver. Sealne kontseptsioon “Tule poodi, võta aega ja istu kaunilt sisustatud kohvinurgas, vestle ilusate asjade keskel sisekujundusteemadel vahvate teenindajatega, vaata ilusaid tapeete ja aksessuaare” andis palju energiat, ning koju jõudes tuli taas mõte mõni idee teostada,” räägib Ebe-Liis.

Foto: Karin Kaljuläte

Kuna teatavasti ei kulge majaehitus kiiresti, kõik loksub paika pika aja vältel, siis oli muidugi ka aegu, mil innukus ei olnud kogu aeg haripunktis.

“Neil hetkedel oligi abiks lihtsalt diivanile maha istumine ja ajakirjade lappamine. Sealt hakkasid ideed jälle jooksma. Ilusate piltide vaatamine tõi motivatsiooni tagasi,” tõdeb Ebe-Liis, kelle lemmikuks olid eelkõige Inglise ja Prantsuse ajakirjad.

Kõigest sellest lähtuvalt otsustati — majas peab olema avarust, valgust, triibulisi tapeete, maleruudulisi kivipõrandaid, veidi vanutatud lauast põrandaid, laerosette, luksuslikke valgusteid ning heledat mööblit.

Ebe-Liis unistas ammugi avatud planeeringuga köögist-elutoast, kus kraanikauss on akna all. Nüüd näebki ta nõusid pestes, kuidas autod alleelt hoovi pööravad või lapsed koolist koju tulevad. Köögimööbli hinnapakkumisi küsides sai perele selgeks, et mööbel tuleb ise teha. “Kui kuulsime, et köögi eest küsitakse 5000–6000 eurot, võtsime paberi, tegime ise joonised, ostsime ehituspoest materjali ning meie meistrimehed panid selle kokku,” meenutab perenaine.

Foto: Karin Kaljuläte

Tõnis, kes hea meelega serveerib külalistele roogi metsloomalihast, pani rõhku küttekehade välimusele. Need pidid olema vanas stiilis ning muidugi krohvitud.

“Meie pottsepp Villu oli väga loominguline ning andis head nõu. Ta joonistas meile kavandi, kuidas võiks selles majas küttekehad välja näha ning need ideed sobisid meile,” kiidab peremees.

Nii sündisid ka orvakesed soemüüri sisse. Üks nendest jääb esiku poolele, teine, kaarega orvake, on pliidi ja kamina vahel. Seal on kindlasti talvel hea selga soojendada. “Selle tegi meile ahjumeister kindla eesmärgiga,” selgitab Ebe-Liis naerdes. “Pottsepp ütles ja näitas ka ette, et istudes on hea juttu ajada, aknast välja vaadata ning samas pannil praadivaid kartuleid segada. Tegelikult oleme seda meetodit häbematult vähe kasutanud.”

Kivid, mis köögis suurt kaminat, pliidi kohal olevat kaart kaunistavad, on majaperemees Soomest lume alt ise kohale toonud. “Bussi vedrud olid tagurpidi, kui esimese koormaga kohale jõudsin. Pottsepp aga ütles “vähe!”. Ei jäänudki muud üle, tuli veel kord minna.”

Kaminahi on tõesti hiiglaslik. Siia mahuvad põlema 1,2 meetri pikkused puuhalud. Ometi ei pea mees nende tuppa vedamist tüütuks. Vastupidi — see meeldib talle!

Samuti on peremees kirglik jahimees. Ühelt reisilt Alpidest, kus ta koos sõbraga jahil käis, tabas kaljukitse ehk kempsi. Kuid looma kättesaamine viis mehed ikka väga kõrgele mägedesse, kus tuli hõredas õhus väga libedatel kivinukkidel ronida. Kõrval haigutas kuristik ehk 300 meetrit vabalangemist. “Napilt läks. See jahisaak tuletab nüüd meelde, et pole mõtet sinna minna, kuhu sind pole loodud elama,” tõdeb Tõnu.

Foto: Karin Kaljuläte

Rahu- ja lõõgastuskorrus

Klaasist silmadega kaunis kitseke asub maja mõttelises keskpunktis. Tema kõrvalt saab suunduda kabinetti — soliidse vana mööbliga sisustatud külalistetuppa, kööki-elutuppa või tõusta teisele korrusele.

Maja ehitanud inimesed ilmselt ei olnud planeerinud teist korrust eluruumideks. Uute omanike saabudes pääses pööningule vaid väikesest luugist. Nüüd on teisel korrusel pikk valgusküllane koridor, millest pääseb magamistubadesse ja sauna. Just siin pääsevad mõjule ilusad laudpõrandad. Perenaisele oli oluline, et põrand jätaks vanaaegse mulje.

Magamistubade uksed on klaasist aknaga ja vägevate tihenditega. Selgub, et need on tegelikult tehtud välisusteks. Pere otsustas nende kasuks, kuna hulgi ostes saadi need soodushinnaga. Samas on see otsus end igati õigustanud. “Need uksed sulguvad nii hästi, et magades ei häiri ükski heli und,” märgib Ebe-Liis. “Vajalike ja ilusate asjade leidmiseks ei pea alati rahakott puuga seljas olema, küll aga tahtmist ja indu kõikvõimalikke pudipadipoode läbi kammida. Mõnes mõttes on kodu sisustamine olnud justkui elustiil. Selleks tuli muidugi kõvasti ringi kapata.”

Foto: Karin Kaljuläte

Pika koridori lõpus on vanniga saunaruum, mida võiks koduseks spaaks nimetada. Luksust lisavad Türgi reisilt toodud valgustid. Nende toomine on perenaisel hästi meeles. Lennukis ei julgenud nad neid pagasi hulka panna ja nii nad Tõnuga hoidsidki pika lennu ajal kupleid süles.

Ebe-Liis tõdeb, et saunaruum on neil rohkem naiste ehk siis tema ja Rebeca päralt. Tõnu ei hoolivat elektrikerise leilist. Mees tahab peagi hoovi ehitada eheda ahjuga sauna. Perenaine loodab, et majas asuvast saunast saab peagi astuda katuseterrassile. Plaane, mida võiks ja peaks veel tegema, on siinsel perel palju. Uue maakodu asukoht ja maja ise on mõjunud neile inspireerivalt.

Foto: Karin Kaljuläte

Kui maja suudaks rääkida, avaldaks see ilmselt ülevoolavalt tänu teda kodustanud perele. Kääbustaks Dixi igal juhul ei hoia tagasi ning näitab iga päev välja oma rõõmu toredasse perre kuulumise eest.

Lugu ilmus ajakirja Maakodu mainumbris, osta juunikuu ajakiri poest või telli SIIT.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

MOODSA KODU TOP

Viimased uudised