ELEMENTMAJA EHITUS | Kopp sai maasse ja vundament valmis

Eelmistes postitustes sai pikemalt kirjutatud uue maja kavandamisest ja vana suvila lammutamist. Peale pikka heietamist, planeerimist, otsustamist ja ümberotsustamist algas lõpuks reaalne ehitustegevus. Esimesest kohtumisest arhitektidega ja algsetest eskiisidest kopa maasse löömiseni läks aega umbes kaks aastat.

Üheks olulisemaks ettevõtmiseks kogu protsessi juures oli ehitusfirma valimine. Peale viimast hinnapakkumiste ringi oli meil sõelale jäänud kaks firmat, aga miskit ikka nagu kripeldas ning ei olnud seda õiget tunnet. Samaaegselt pankadega läbirääkimisi pidades otsustasin veel ühe hinnaküsimise ringi teha. Võtsin lahti Eesti Puitmajaliidu kodulehe, rullisin liikmete nimekirja lõppu ja hakkasin sealseid firmasid läbi guugeldama.

Üks esimesi nimekirja lõpus, kes hinnaküsimise meili sai, oli Valmer Puit OÜ. Ähmaselt mäletan, et olin neid ennegi kaalunud, aga kuna tegu on Põlvamaa firmaga, siis eeldasin, et ju nad tegutsevad eelkõige Tartu ja Lõuna-Eesti kandis. Majaehitaja reegel number üks — ära eelda, vaid küsi! Loomulikult on Eesti piisavalt pisike, et reeglina on kõigi majatootjate mängumaa ikka terve riigi laiune, juhul kui ei olda keskendunud hoopis Skandinaavia turule.

Valmer Puidu pakkumine oli ikka samasse hinnaklassi, nagu ka juba eelmised sõelale jäänud pakkumised, kinnitades veelkord üle, et oleme jõudnud õigete numbriteni. Mis sai aga otsustavaks oli firma suhtlusstiil ja oskus vastata küsimustele. Ütlen firma, aga mõtlen eelkõige meie kontaktisikut Hardit, kes lihtsalt suutis olla väga veenev. Enne lepingu sõlmimist kohtusime mitmel korral — iga kord oli meil varutud ports küsimusi, millele Hardil alati vastus varuks oli. Vastustele andis meie silmis kaalu reaalne kogemus — tegu polnud pelgalt müügimehe jutuga, vaid reaalsete kogemustega, mis ka ehitajana samas firmas tegutsedes aastate jooksul kogutud.

Meil oli juba enne valmis mõeldud, et eelistaksime sellist firmat, kes suudab pakkuda kõike — alates vundamendist kuni siseviimistluseni. Eriti tähtis tundus see, et nii vundament kui ka elemendid oleksid ühe ja sama firma teha ja vastutada. Esialgne leping saigi Valmer Puiduga sõlmitud vundamendi ja “karp kinni” etapile.

Nemad omakorda kutsusid vundamenditöid teostama Valving Grupp OÜ. Geodeedid märkisid vundamendi maha (elamu ja teises etapis valmiv abihoone, kokku ~120 m2) ja 2020. aasta novembris algas plaatvundamendi ehitus.

Miks just plaatvundament? Selle valiku määras suuresti krundi ehitusgeoloogilises uuringus selgunud pinnase iseloom — kuna pinnasevesi on väga kõrge (maapinnast 0,25…0,65 m sügavusel) ja kandvaks kihiks jääks heade geotehniliste omadustega moreen ehk savi, saigi spetsialistide abiga otsustatud just plaatvundamendi kasuks.

Kopp alustas krundil tööd sissesõidutee ehitusest, kändude eemaldamisest ja ajutiste süvenduskraavide tegemisest, mis pinnasevee vundamendi juurest tööde ajal eemale juhiks. Alles seejärel alustati vundamendi süvendi kaevetöödega. Oluline oli ära koorida moreeni peal olev pinnas, samas jälgides, et paljastunud savikiht pikalt veega kokku ei puutuks. Pidevalt olid töövalmis pumbad, mis vajadusel liigset vett eemale juhiks.

Otse moreenile laotati geotekstiil, millele hakati tegema killustikalust, mis tuli korralikult tihendada ja nii palju kõrgusesse kasvatada, et vundament ka peale loomulikku pinnase vajumist lompi ei jääks. Kiht killustikku pluss veidi liiva, seejärel “potsatajaga” tihedaks, selle peale geotekstiil ning seejärel veel üks samasuguste kihtide ring — nii valmis aluspind.

Kõige pealmiseks kihiks jäi liivapadi, mille saab tasaseks ja loodi lattida.

Seejärel algas soojustuse paigaldamine. Horisontaalne soojustuskiht pinnase sees on oluline seetõttu, et see ei lase külmal vundamendi alla pääseda vähendades külmakerkeohtu. Meie vundamendi projekteerijad on soojustuseks valinud erinevate tugevusastmetega EPS plaadid.

Ehitusfoorumi püsilugejana tean, et laias laastus on kaks koolkonda – ühed EPSi ja teised XPSi pooldajad – ja et kumbki pool arvab, et tema eelistatud materjal on parim ja teine ei kõlba suurt millekski. Mõlema materjali puhul on tegemist polüstüreeniga, erinevus seisneb materjali struktuuris (EPS on vahtpolüstüreen; XPS on kärgpolüstüreen), tugevusastmetes ja niiskuse imavuses. Ja vastavalt pinnase ja projekti eripäradele on kindlasti mõlemal materjalil oma kindel koht. Vundamendi projekteerijat antud teemal veidi pinnides tunnistas ta, et kuigi XPS’i niiskusimavuse ja kandevõime näitajad on paremad kui EPS200-l, õigustab XPS end pigem suuremate koormuste puhul ja näiteks keldriseina soojustusena. Vett juhtivale tihendatud killustikalusele rajatud puitkarkassmaja puhul, nagu meil, ei tohiks reaalselt tekkida olukorda, kus toimuks pikaajaline plaadi märgumine. Teine positiivne külg – tänu EPS200 kasutamisele saavutati projektis soojusjuhtivuse näitajaks 0,1 W/m²K.

Vundamendi perimeetrile läks soojustuseks 100 millimeetrine kiht EPS120 plaati. Et saavutada külmasildadeta vundamendi soojustus, laoti seejärel soojustatud raketiselementidest ehk L-plokkidest (EPS200) vöö. Enne soojustusplaatide ladumist vundamendile paigaldati kanalisatsioonitorustik.

Keskseks soojustuse kihiks on projektis määratud EPS200 plaat, paksusega 300mm. EPS200 on heade kandevõime omadustega – sobib ka koormatud taldmike alla (survetugevus pikaajalisel koormamisel vähemalt 60kN/m², lühiajalisel 200kN/m²). Kuna kõige suurem koormus (koos maksimaalse lumekoormusega katusel) langeb maja keskel asuvale plaadi paksendusele, sai antud kohta lisatud u-kujulised rangid koormuse hajutamiseks. Nüüd nägi vundament välja nagu valge kuubik, mis kergetest penotükkidest kokku laotud (tõsi – mitte pooltki nii mehine vaatepilt, kui üks korralik laotud või valatud klassikaline vundamendivöö).

EPS plaatide peale paigaldatakse niiskustõkkeks polüetüleenkile.

Kuna maja küte on lahendatud nii esimesel kui ka teisel korrusel vesipõrandaküttega, jõudis nüüd kätte aeg põrandakütte torustiku paigaldamiseks. Kile peale läks sarrusvõrk, mille külge kinnitati vastavalt kütteprojektile jooksvad põrandaküttetorud. Eri ruumid moodustavad eraldi põrandakütte tsoonid, kus 20 mm läbimõõduga torud edasi-tagasi sik-sakitavad. Seejuures on oluline jälgida, et ühe kontuuri pikkus ei ületaks 80 meetrit – see on enam-vähem optimaalne maksimum.

Kui kontuurid paigas, tehti ära survetest, et üle kontrollida, kas kõik torud ikka peavad.

Seejärel võis betooniauto väravasse sõita ja algas põrandaplaadi betoneerimine. Kogu paigaldatav betoon on vaja valada EPS vormi ilma vaheaegadeta. Kandvate seinte alla valati täiendavad taldmiku paksendused. 100mm paksusega plaadi valamiseks kulus kokku 22 m3 betooni; survetugevusklass C30/37.

Peale paigaldamist tuli betoon läbi vibreerida, et betoonist eemalduks õhk ja et betoon nakkuks täielikult armatuurvõrguga ning lihvida. Valminud vundamendi kaitseks pakiti see kilesse, et jääda järgmise etapi – elementide püstitamise – ootele. Vundamendi maha märkimisest kuni betooni valamiseni kulus umbes täpselt 1 kuu.

Esimese ehk "karp kinni" etapi eelarvest moodustas vundament umbes 25%. See oli maja elementide ja paigalduse kõrval kolmandaks kõige suurem kuluartikkel. Plaatvundamendi ruutmeetri hinnaks kujunes keskeltläbi 300€.