ELEMENTMAJA EHITUS | Miks me suure perekorteri asemel maja kasuks otsustasime ja kuidas unistused paberile said?

Pere kasvades jäi meie senine Kassisabas asuv korter ühel hetkel kitsaks. Aina rohkem hakkasime mõtteid mõlgutama võimaliku kolimise üle ning ka maja ehituse teema tõusis tihti üles. Arutasime abikaasaga plusse ja miinuseid ning uue kodu võimalikku asukohta. Äkki sobiks maja asemel suurem korter? Ja kui maja, siis kas osta või ehitada?

Teise korteri leidmise mõtte kandsime üsna alguses maha, sest meie masti korterid meile meeldivates piirkondades maksavad maja hinna. Tõdesime mõlemad, et sellisel juhul on mõistlikum siiski maja osta või ehitada. Maja ostmise mõtte välistasin ka üsna ruttu, sest minu peas oli uus kodu juba nii valmis (kõik need unetud ööd mil aju täistuuridel majaplaane genereeris). Tubade jaotus, orienteeruv suurus pluss mu aastaid tagasi kirja pandud asukoha tingimused — kinnisvaraportaalides ma ideaalselt sobivat kuulutust ei kohanud ja kompromissi teha ka ei tahtnud. Kui juba siis juba — teeme nullist täpselt sellise kodu, mis on meie pere nägu ja kus kõik pusletükid end mugavasti tunneksid.

Uue kodu võimalikule asukohale mõeldes sai kirja pandud järgmised tingimused:

• Mitte kaugemal kui 20-30 min kesklinnast
• Ühistranspordiga ligipääsetav
• Asulas sees — pood, turg jm mõistlikul kaugusel
• Kool / lasteaed jalutuskäigu kaugusel või koolibuss olemas
• Koolis ka LÕK, toimetuleku õppekava
• Ümbruses ka muud kui majad — mets, veekogu, kergliiklusteed, mänguväljakud
• Meeldiks kui ei pea koju pääsemiseks iga päev maanteel sõitma
• Et lapsed saaks ise hoovist rattaga seiklema minna

Paras pähkel. Uurisin usinalt kinnisvarakuulutusi ja müügilolevaid krunte. Uusarenduste lagedad karbikülad, mida pakkumistes kõige rohkem, ei meelitanud üldse. Kenamad, kõrghaljastusega, eraldatumad krundid olid enamasti linnast liiga kaugel. Sellist piirkonda, kus oleks täidetud kõik ülalmainitud tingimused silma ei hakanudki. Lõpuks jäi kummitama mind Randvere kant, kus asus minu lapsepõlve mängumaa ja vanatädi Ada suvila, kus olime õega sünnist saati kõik suved veetnud. See on minu jaoks üks helge ja armas sooja auraga koht. Arvestades meie eelarvet ja nõudmisi, sai üsna selgeks, et parim variant oleks uus kodu Randveresse vanatädi Ada suvilakrundile rajada. Peale notari juures käiku olimegi tänu minu emale maaomanikud. Olen emale-isale-õele selle sammu eest ülitänulik ja oma hinges olen lubanud, et Randverest saab kodu, kus kogu meie perel oleks hea olla, külas käia, vajadusel pikemaks jääda.

Elementmaja, aga milline ja kui suur?

Tehnilise poole pealt jäi kiiresti sõelale elementmaja mõte. Tundub tänapäevane ja loogiline lahendus, et su maja valmib kontrollitud tingimuste juures kusagil tootmishoones versus see, et töömehed peavad ‘perse jääs’, nagu Härra Abikaasa ütleb, kusagil objektil müüri laduma. Meil endal ei ole ei oskusi ega aega, et müüriladujatega liituda, lisaks pelutab tänapäevase ehitusturu reaalsus, et need töömehed võivad parema pakkumise saabudes poole pealt lihtsalt minema jalutada.

Enne kui majatootjate jutule minna, tahtsime välja selgitada, kui palju pank meile laenu annaks. Panin konsultatsiooniaja minu kodupanka SEBsse. Range olekuga laenuhaldur pani kirja kogu meie kinnisvara, säästud, sissetulekud ja kohustused.

Samal ajal saatsin paljudele elementmajade tootjatele hinnapäringuid — otsisin nende portfooliost umbes 200 m2 suuruse projekti ja palusin selle hinda. Üsna ruttu sai selgeks, et nii ei ole tootjaid sugugi kerge võrrelda või ‘parimat’ välja sõeluda. Kodulehtedel üleval olevaid projekte vaadates hakkas mulle ka kahjuks tunduma, et meie ideaalkodu projekti vist valmiskujul ühegi firma mapi vahel polegi. Valisime välja mõned firmad kellega silmast-silma kohtuma minna: Finnlog, Seve, Kastelli, Indrem, Woodfort.

Tagantjärgi võib öelda, et saime peale igat kohtumist targemaks. Finnlogi tahtsime kindlasti külastada, sest meie uute naabrite maja on just selle firma tehtud. Arhitekti ja müügimehe jutust noppisime palju infot, millest meil aimugi polnud. Näiteks, et Viimsi ametnikega võib väljavalitud maja kooskõlastamine raske olla (arhitekt isegi seadis kahtluse alla, kas meil lubataks kahekorruseline maja püstitada); et vundamendi ehituse juures oli tänu pinnasele palju üllatusi jms.

Peale Finnlogiga kohtumist oli üsna selge, et me pole ise veel paljusid asju enda jaoks valmis mõelnud ja vaielnud. Istusime maha ja hakkasime oma soove kirja panema. Tulemus sai selline (kunagi on hea vaadata, kuivõrd uus kodu esialgsetele ideedele vastab):

• Kuna krunt on pikliku kujuga, sobiks pigem piklik, kahekorruseline (1,5-korruselised projektid välistame, samuti elutoad, mis ulatuvad läbi 2 korruse), suurte liigendusteta elamu.
• I korrus: elutuba-köök-sahver; saun + sauna eesruum/külalistetuba pääsuga terrassile; walk-in garderoob; tehnoruum; panipaik või garaaž (võib olla eraldiseisev); 2 WCd.
• II korrus: 4 magamistuba; walk-in garderoob; vannituba + WC (piisavalt suur, et mahuks ära vann, dušš, pesumasin-kuivati); rõdu.
• Põrandapind peab olema optimaalselt kasutatud — ei pea vajalikuks suuri trepimademeid-esikuid, laiu koridore, liig suuri vannitubasid; eelistame selle asemel nutikaid lahendusi, mis tooks juurde kasulikku pinda nt panipaikade või sisseehitatud kappide jaoks.

Üks ootamatu takistus oli plaanide tegemisel veel — meil ei olnud aimugi kui suur on piisavalt suur? Kas nt 15-ruutmeetrine magamistuba on piisav / liiga väike / liiga suur? Otsustasime, et peame käima spikerdamas. Palusime sõpradel jagada meiega oma majaplaane, kus ruumide suurused peale märgitud. Samuti käisime oma uute Randvere naabrite juures uudistamas, lugedes ka nende ruutmeetrid üle. Tänu sellele oli pilt palju selgem ja saime iga planeeritava ruumi juurde ka orienteeruva ruutmeetrite arvu märkida.

Ideedest eskiisini

Nüüd julgesime juba konkreetsema jutuga ka teiste majatootjate juurde konsultatsioonile minna. Kõige positiivsema mulje jätsid meile kaks viimast firmat — Indrem ja Woodfort. Esiteks oli nende hinnatase võrreldes teistega meie eelarvega kooskõlas. Teiseks oskasid nad konkreetsemaid lahendusi pakkuda.

Kuna nüüdseks oli juba 99% kindel, et ühelgi firmal pole meile sobivat projekti paberil valmis, oleneski edasiste valikute tegemine sellest, kui hästi firma arhitekt meiega klappis. Mulle meeldis Woodforti Kiur, kes ütles, et ‘nutikad lahendused’ on just tema stiil ja et 200 m2 maja ei ole kindlasti eesmärk omaette (ruumide arvu ja suurusi kokku arvutades olime just selle numbrini jõudnud). “Tahate näha, et ma paigutan kõik nõutud toad ära väiksemale pinnale?” küsis Kiur. Võtsime ta väljakutse vastu ja lõime temaga käed.

Peale oktoobri lõpus arhitektidega toimunud kohtumist, mille käigus oma vahepeal settinud ideid jagasime, jäime esimese eskiisi ootele. Kõik sujus üsna kiiresti ja peale meiepoolseid kommentaare tegid arhitektid väiksed parandused. Uue kohtumise järgselt said põhimõtteliselt kõik parandamist vajavad kohad üle arutatud ja jäime lõplikku eskiisi ootama.

Kõige esimene eskiis oli tegelikult üsnagi ligilähedane sellele mida ette olime kujutanud ja mis meil oma kritseldustelt vastu vaatas. Nagu Kiur selgitas, sai esimene korrus lähteülesandest veidi väiksem (85 m2); teine korrus aga veidi suurem (96 m2), kuid ruumiplaani kasutusmugavuses allahindlust ei tehtud. Eskiisi vaadates tundus ruumide flow väga loogiline, käepärane; arhitektid olid võtnud tõsiselt meie soove, et panipaiku oleks palju ja mõttetut koridoriruumi vähe.

Joonist vaadates tekkis aga taas küsimus, et kas ruumid on ikka paraja suurusega — kas köögisein või kahte dušši mahutama pidav duširuum on ikka piisavalt suur? Õnneks on meil sõprade hulgas üks insener ja üks arhitekt. Esimene oli nii armas ja pani mõõdud juurde igale seinale, mille juures meil küsimus tekkis. Lõpuks andis kala asemel õnge ja õpetas kuidas AutoCad’is ise mõõte võtta.

Sellele järgnes maniakaalne periood kus ma mõõdulindiga mööda korterit käisin. Lisaks oli mõõdulint mul alati kotis kaasas, et saaks vajadusel sõprade juures nende duširuume ja töötasapindu mõõta. Kiirelt sai selgeks, et eskiisi teine korrus on suhteliselt ideaalne — neli enam-väham samas suuruses magamistuba (á 16 m2), kus igaühes piisavalt ruumi garderoobikapi jaoks. Lisaks eraldi suur garderoobituba ja 10 ruutmeetrine vannituba. Kuigi lähteülesandes olime toonitanud, et liiga suuri pesuruume ei pea me vajalikuks, mõistsin mõõdulindile valu andes, et vähemaga hakkama ei saakski. Tahame antud vannituppa paigutada nii vanni kui ka duši pluss kogu pesumajanduse. Kuna kõik riided asuvad teisel korrusel, tundus mõistlik, et ka pesu pesemine toimub seal. Lisaks pääseb esialgsete plaanide kohaselt teise korruse vannitoast otse rõdule. Nii saan lihtsa vaevaga jätkata oma eelistust kuivatada pesu värske õhu käes. Kuivati mahub igaks juhuks vannitoa nurka aga samuti ära.

Eskiis, 1. korrus

Eskiis, 2. korrus

Kõige rohkem unetuid öid põhjustas mulle esimese eskiisi köök. Esialgne mõte, et kui köögi juures on piisavalt suur sahver, pole vaja nii palju köögikappe, lendas kiirelt uppi. Sain aru, et töötasapinda on ikkagi vaja vähemalt sama pikka, kui meil praegu on. Eskiisil oligi suur, üle 2 ruutmeetrine sahver, kuid töötasapind oli algselt joonistatud L-kujulisena üsna väikesele köögialale.

Otsustasin Ikea Kitchen Planneri abiga endale selgeks teha mis täpselt antud mõõduga kööki ära mahuks. Sättisin oma ahjutorni ja side-by-side külmikut nii ja naa pidi — mitte kuidagi ei meeldinud mulle see nurgaga lahendus. Nurka tekiks paratamatult kapp, mina olen aga veendunud sahtlifänn. Lisaks ei meeldinud mulle, et pliit oli toodud eenduva saarena köögist elutuppa ulatuma. Ma tean, et me pole nii korralikud, et iga jumala päev pliidi-kraanikausi tühjaks ja läikima lööme. Elutoas diivanil istudes ja rasvapritsmetega pliiti jõllitades ma ennast aga hästi ei tunneks.

Alustasin nullist ja paigutasin kõik vajalikud köögielemendid nii, nagu mulle meeldiks. Põhimõtteliselt vaatas mulle seepeale vastu meie praegune köök. Nurgalahendusest otsustasin loobuda, sest see oli suur ruumi raiskaja. Suure sahvri pidin ohverdama piisavas pikkuses töötasapinna heaks; kuid trepi alla jäi siiski ruumikas sahvrikapp, mis minu arvestuste kohaselt peaks meid päästma ülemiste köögikappide vajadusest. Mulle meeldis Härra Abikaasa idee, et lisaks induktsioonpliidile võiks meil olla ka gaasipliit. Paigutasin selle suurele köögisaarele, mis lisaks ka piisavalt töötasapinda pakub. Nüüd olin nähtuga rahul — kraanikauss ja pliit asuvad kenasti köögi tagumises seinas, silma alt ära ja elutuba jääb ikka elutoaks ilma potentsiaalselt häiriva segaduseta köögis.

Viimasele kohtumisele minnes oli mul tänu läbi põetud mõõdulindihaigusele ja kitchen plannerile suht hea arusaam, millised kohad eskiisis vajavad kohendamist. Tänu ümberpaigutustele köögis, tuleb muuta veidi akende asukohta ja köögi töötasapinna kohale üks aken juurde planeerida. Samuti otsustasime loobuda elutuppa joonistatud maast-laeni akendest ning nurgaakendest. Esimestest seetõttu, et nad on jube ebapraktilised ja tunneksin aknalaudadest puudust. Teistest seetõttu, et antud konstruktsioon oleks tunduvalt kallim.

Ma pean oma arhitektidele tunnustuseks ütlema, et nad on juba algusest peale arvestanud ette antud eelarvega ja nuputanud kuidas pakkuda sellised lahendusi, mis tagaksid eelarves püsimise. Ajas veidi närvi küll, et miks ei võiks seda või teist seina pikemaks venitada kui sahvris või duširuumis ruutmeetreid väheks jääb. See aga oleks paigast löönud kogu ruumimahu ja poleks olnud kuigi mõistlik. Nii et müts maha meie ohjes hoidmise eest!

Ei saa öelda, et see aeg ilma kõhklusteta möödunud oleks. Eskiise läbi töötades tabasin end tihti mõttelt, et see või too võiks olla TÄPSELT samamoodi kui praegu. Aga milleks meile siis kogu see majaehituse jama?! Pole me kumbki abikaasaga nui-neljaks-ma-pean-oma-majas-elama inimese tüüpi. Annan endale aru, et alles aastate pärast saan viimasele küsimusele adekvaatselt vastata — et kas plaanitav elumuutus tasus ikka ettevõtmist. Etteruttavalt tean öelda, et säärane tunnete virr-varr, lõputu sõit emotsioonide Ameerika mägedel, on siiani kogu majaehitusprotsessi puhul lahutamatu osa.

• Järgmisel korral teeme juttu laenusaamisest ja majaehitusega seotud bürokraatiast.