ELEMENTMAJA EHITUS | Kuudepikkusest ootamisest ja vana suvila lammutamisest
Eelmises postituses sai pikemalt kirjutatud sellest, miks me otsustasime suure perekorteri asemel elementmaja ehitada ning kuidas valmis eskiis. Isegi, kui peas ja paberil on kõik valmis, on maja ehitamine üpriski pikk protsess. Kuigi sõbrad küsivad pidevalt, millal maja valmis saab, siis üheksa kuud hiljem ei ole veel koppagi maasse löödud.
Reaalsus on see, et kogu protsessi tempo sõltub väga vähe meie innust ja plaanidest. Samas tasubki sellise projekti juures pigem rohkem kaaluda ja mõelda, kui rapsima hakata. Suhteliselt kindel võib olla selles, et meie kodust saab küll üks kõige paremini planeeritud maja — piisavalt kaua oleme selle otsas ideetasandil haudunud.
Õnneks tuli ka välja, et Viimsi ametnikud ei olegi nii ebamõistlikud kui igasugu asjapulgad hoiatasid. Kui arhitektid lõpuks eskiisprojektiga valda jõudsid, saime ilma suurema draamata ametnikelt eelkooskõlastuse. Kaks täiskorrust, katusekalle, kõik sobis ja läks läbi, kuna ka valla arhitekt tõdes, et antud piirkonna olemasolevaid hooneid ei saa arhitektuursete lahenduste aluseks võtta. Niisiis oleme oma piirkonna trendsetterid tulevastele suvilate asemele kerkivatele eramutele.
Nüüd oli pall taas arhitektide käes, et projekti lahti kirjutada ja eriosadega tegelda. Mis andis mulle aega kooskõlastatud projektiga uuele hinnapakkumiste ringile minna. Eelkõige selleks, et välja selgitada kas esmane hinnapakkumine oli mõistlik.
Millises valmidusastmes maja valida?
Esimene ja raskem otsus tuli teha teemal “millises valmidusastmes maja valida?” — kas rare, medium või well done? Osad elementmajade tootjad pakuvad ainult elemente ja nende püstitust, mille tulemuseks on “väljast valmis” majakarp. Teised jälle pakuvad kõiki töid kuni “võtmed kätte” lahenduseni. Viimane variant on tellija jaoks kõige riskivabam, aga loomulikult ka kõige kallim. Eelarves püsimiseks pidime välja selgitama tootja, kes pakuks kvaliteetseimat ja soodsaimat “väljast valmis” varianti. Ja edaspidiste tööde jaoks tuli tuttavate abiga leida töökas, kohusetundlik ja suurepäraste oskustega ehitusbrigaad.
Millist küttesüsteemi eelistada?
Ka maja küttesüsteemi osas olime jõudnud mitu korda ümber mõelda. Konsulteerides ekspertidega ja võrreldes hinnapakkumisi tundus siiski, et maaküte on kõige mõistlikum valik. Meie savine pinnas valmistab kindlasti peavalu vundamendi tegijale, maakütte kontuuri paigaldamiseks on aga see ideaalne. Olime enne pigem õhk-vesi soojuspumba poolt, eeldades, et see on maaküttest tunduvalt soodsam ja uskudes, et meie krundile maakütte kontuur ei mahu. Selgus, et hinnavahe on aastatega muutunud olematuks ja et vajadusel paigaldatakse kontuuri ka kahes kihis. Maakütte pump ise on aga tunduvalt töökindlam ja hooldusvabam.
Üheksa korda projekteeri, üks kord ehita
Enne ehitusloa taotluse valda esitamist saime veel korra arhitektidega Woodforti tehases kokku, et hinnapakkumist arutada ja projekt veel viimast korda üle vaadata. Paar detaili vajas täpsustamist — näiteks otsustasime, et tahame garaaži ehitada mitte elementidest vaid vähe prostamast materjalist ja teha seda teises etapis, veidi hiljem. Samuti tahtsime projektil muuta seni klaasiga lahendatud rõdupiirde — soovisime, et see oleks fassaadiga sobivast puidust.
Üllatuslikult selgus, et arhitekt on fassaadilauad joonistanud jooksma vertikaalselt, mitte horisontaalselt. Mulle ei hakanud see joonisel üldse silma, kuna olen maja välisilme suhtes seni üllatavalt ükskõikne olnud. Ehituslikult aga tähendanuks see seda, et fassaadi laudist oleks töömehed pidanud ehitusplatsil paigaldama hakkama. Palusime arhitektil lauad horisontaalis jooksma panna, et need siiski juba tehases elementidele paigaldatud saaks. Kardan, et selliseid “pisidetaile”, mida meie silm ei hooma, mis aga rahaliselt või ajakulu mõttes suurt kaalu omavad, on meie projektis peidus veel.
Üks ülesanne anti meile sel kohtumisel ka. Paika tuli panna fassaadi ja katuse värv. Nagu öeldud, olen maja välimusele väga vähe mõelnud. Hr Abikaasale jättis hea mulje üks majatehases nähtud sauna fassaad — see on tumehall. Esialgu jäimegi selle juurde, lisaks must klassikalise profiiliga plekk-katus.
Plats puhtaks!
Selleks, et saaks tulla uus, peab vanast lahti laskma. Ma olin seda L-tähega asja juba pikalt edasi lükanud. Lammutus. Jube hirmuäratav tundus see sõna. Kuidas siis nii, et maja, mis on terve minu eluaja ühe koha peal seisnud ja meid truult teeninud, korraga enam ei ole?
Vana suvila kapid, voodialused, pööning, jurta (e. panipaik) olid asju pilgeni täis. Aastate jooksul oli linnas mittevajalike asjadega ikka nii, et “viime Randveresse, äkki läheb vaja”. Koristuspäevadel jõudsin kapisisu prügikotti toppides seda mentaliteeti mõttes korduvalt kiruda ja pühalikult lubada, et mina samasugust asjade taaka oma lastele koristada ei jäta.
Foto: Minu kunagine beebivanker
Õnneks olid riided, tekstiilid, mööbel enamuses nii kopitanud ja määndunud, et prügimägi oli neile ainus võimalik sihtpunkt. Õnneks seetõttu, et mul on kalduvus sentimentaalsusele ja nii mõnegi asja poetasin nuuksatades prügikotti. Omades valikut, oleksin kindlasti mittevajalikke asju kuhjaga alles jätnud. Üldse oli kogu see asjade kokku pakkimise protsess nagu mentaalne puhastumine ja tagasivaat, et saaks asjadega edasi minna.
Minu sentimentaalne mina siiski paari asja juures võitis ka — alles jäi näiteks kiiktool, mille loodan ise uueks tuunida. Ägedaimaks leiuks oli end pööningul peitnud vana-vanaema seinakell. Kolme karuga maali, mis tol ajal vist iga kodu seinal oli, ei lubanud Härra Abikaasa minu hämminguks ära visata — lubas selle kuuri või grillinurka riputada. Tulevane aiapidaja sai ka rohkes koguses erialast kirjandust, mis kopitusehaisust vabanemiseks õue tuulduma rändas.
Loomulikult ei või tänapäeval omavolitseda ja heast peast lammutama kukkuda. Enne on vaja ports pabereid korda ajada. Esmalt lammutusprojekt, mille koostab vastava haridusega spetsialist — leidsin vastava asjamehe hange.ee’st. Seejärel saab projektiga omavalitsusse minna (ehk logida sisse EHR.ee’sse ja loota, et sellest UI-õudusunenäost eluga väljud), kes väljastab lammutuseks loa. Kogu selle paberimajanduse olin juba mitu kuud varem korda ajanud. Nüüd ei jäänud üle muud kui demonstratiivse ohke saatel lammutaja leida.
Nagu lammutusprojektigagi, panin töö teostaja leidmiseks kuulutuse hange.ee’sse. Seda kaudu jõudis meieni üks härra, kes koos oma pojaga just antud alal tegutseb. Kokkuvõttes jäime nende tööga rahule — vaid nelja päevaga lammutasid nad jurta, vanaisa valatud kasvuhoone vundamendi ja suvila. Töö käis enamuses käsitsi; suuri üllatusi peale rohkete naelte, lammutuse käigus ette ei tulnud.
Lammutusjäägid koguti eri liikide kaupa kokku — puit läks põletamisele; kivid, eterniit ja muu materjal prügilasse. Seejuures on oluline kõik prügilast saadud arved alles jätta.
Nüüd on meil maja asemel kena liivane plats ja suur kivihunnik, mis jäi tee-ehitust ootama. Ehk saab pinnase täiteks ära kasutada. Ning endise jurta juures on armas kaskedega ääristatud platsike, kuhu otsustasime muruniiduki ja muu vajaliku jaoks väikse kuuri püstitada.
“Majaehituse” (jutumärgid on siin igati kohased) järg on aga nii kaugel, et ehitusloa taotluse esimene ring on edukalt läbitud. Ametnikud kasutasid neile antud 40 päeva kenasti ära ja saatsid meie projekti igasugu lahendamist vajavate kommentaaridega tagasi. Tagasiside puudutas haljastust, ligipääsuteed jm, maja enda kohta küsimusi ega märkuseid polnudki. Loota võib, et järgmine ring läheb juba paremini.
