Viljandist Tartusse: romantilise hingelaadiga Tuulike Kivestu hindab praktilist kodu
Enne Tartut elas Tuulike Viljandis. Täpsemalt folgipealinna vanalinnas, kus tema elu kulges ühe maja teisel korrusel. See oli suur korter koos suure rõduga, saungi käis mõnusa elamise juurde. Seal oli palju põnevat, näiteks siseusteks olid vanad Tarvastu talu uksed. Ja tema käsitöötuppa langes valgus vaid siseaknast, milleks oli vana taluaken koos originaalklaasiga. Nimelt ei lubatud sellele majapoolele katuseaknaid teha. Nüüdseks on aga Tuulike end sisse seadnud heade mõtete linnas, kus jagub samuti huvitavaid sisekujundusnüansse. Ilmselt käivad need asjalike ja tegusate inimestega kaasas...
Tuulike, kas korter või maja?
Alles mõni aasta tagasi kujutlesin end vaimusilmas elegantses hommikumantlis omaenda aias mesilastest sumisevate mairooside vahel hommikukohvi joomas või õitsvate kirsipuude vahele tõmmatud võrkkiiges õõtsumas ja raamatut lugemas. Viimased aastad on kaalukausi kõvasti korteri poole kallutanud. Mida aeg edasi, seda rohkem hindan ja armastan vabadust ja sõltumatust. Ma reisin sageli ja tahan oma liikumises olla vaba. Töötan palju ja sellest üle jääva vähese aja soovin vabalt tegutseda.
Majaomanikul on aga alati asju, mida ta lihtsalt PEAB tegema ja mida ei kannata edasi lükata. Kuna ma ei ole rikas nagu troll, siis peaksin neid lihtsalt-tuleb-ära-teha-asju peamiselt ise tegema. Või siis selle luksuse eest maksma, et keegi teine minu eest lund kühveldaks, muru niidaks, lillepeenardest maltsa katkuks ja teekivide vahelt võililli välja urgitseks. See kõik tuleks siis mõne teise, mulle olulisema luksuse arvel. Näiteks reisimise. Mullas siblimise ja ürdikasvatamise vajaduse saan rahuldatud rõdu, terrassi või pisikese aianurgaga.
Kui suur peaks kodu olema?
Ideaalne on optimaalse suurusega kodu. Kodu peab olema piisavalt suur, et kõikidel elanikel oleks võimalus privaatsuseks. See tähendab vähemalt oma tuba ja soovitavalt mitte nagu hotellis, et pisikesed kõrvuti asetsevad kambrid on eraldatud õhukeste vaheseintega. Ühtlasi peaks kodu olema piisavalt paras, et jõuaksid seda pingutusteta hallata.
Elasin hiljuti just läbi kolimise. Jätsin hüvasti oma kaunis avara koduga ja asusin elama teise linna mitukümmend ruutmeetrit väiksemasse korterisse. Alguses valdas mind kerge paanika, et kuidas me sinna koos oma träniga ära mahume. Tegelikult oli kolimine ootamatult mõnus ja puhastav kogemus. Ehkki ma ei ole kunagi suurem asi koguja ega vidinaihar olnud, pidin ikkagi loobuma tervest koormatäiest aastatega kogunenud asjadest.
Korraldasin korraliku revideerimise, jagasin laiali hunnikute viisi lauanõusid, riideid, jalanõusid, kunagi kokku ahnitsetud käsitöötarvikuid ja DVD-sid, mida ma mitte kunagi ei vaata. Ja raamatuid, mida ma mitte iial ei loe või enam teist korda ei loe. Samuti igaks juhuks olemas olevaid asju nagu fritüür, jõuluvanapiltidega pabersalvrätikud, taldlihvija, koera operatsioonijärgne plastkrae, mõned ruutmeetrid kaseparketti ja umbe läinud torude lahti surkimiseks mõeldud trossi (millegipärast olin ma seda endale lausa paar kilomeetrit varunud). Kirjeldamatult mõnus tunne oli! Pool aastat hiljem saan käsi südamel kinnitada, et ei ole ühestki maha jäetud asjast kordagi puudust tundnud.
Mis on kodu sisustades oluline?
Hubasus, mugavus, funktsionaalsus, looduslikud materjalid. Lihtne vorm, mitte kunstnikerdused ja raske antiik. Õhk ja valgus. Pigem minimalistlik lähenemine. Nipsasjavaba. Kergesti hooldatav.
Kõige tähtsam ruum sinu kodus? Miks?
Siin ei olegi võimalik mingit pingerida moodustada, sest igal ruumil on oma roll ja sellest lähtuvalt on nad ka võrdselt olulised. Kuna veedan kõige rohkem ärkveloleku aega elutoas-köögis, võib mõnes mõttes väita, et nimetatud ruumid on minu kodu süda ja sellepärast ka teistest pisut tähtsamad.
Erilise tähtsusega ese vms sisustuses? Miks?
Kultuseset mul otseselt ei olegi. Kui, siis ehk vanavanaema Marie kohviveski, mis on minuga kogu elu kaasa rännanud. Praktilise naisena pean ausalt üles tunnistama, et mulle on väga tähtsad ka pesukuivati, kamin ja mokakannud cappuccino valmistamiseks.
Taaskasutus või uus? Miks?
Pean väga lugu taaskasutusest. Esiteks toodetakse maailmas häbematult palju igasugust jama, sealhulgas hämmastavalt palju koledat ja ebakvaliteetset jama. Ma ei jõua ära imestada, kes küll on need inimesed, kes selle kõik ära ostavad. Neid ei olegi olemas. Kuhu need asjad kõik pannakse?! Teiseks ei meeldi mulle mõttetult kulutada ja mul pole näiteks õrna aimugi, mis karva või kuju jõuluehted või lauanõud sel hooajal moes on. Tegelikult ma ei hooligi sellest. Inimestele luuakse kunstlikult vajadus ja iha omada ning ühel hetkel sa lihtsalt tunned, et ei saa enam päevagi läbi ilma Laura Ashley põrandalambita või Noritake supikulbita.
Kui võimalik, annan ma hoopis mõnele vanale asjale uue elu. Näiteks mõnda aega tagasi õnnestus mul päästa prügimäele määratud vana katkine maalipukk, mis sobib ideaalselt minigarderoobiks. Pea kogu mu mööbel on taaskasutuses, ise korda kõbitud ja ivake nägusamaks tuunitud.
Lemmikvärv interjööris?
Ei midagi originaalset. Valge. Lihtne, puhas ja rahulik. Sobib kõigega. Samuti meeldib sinaka või roheka tooniga hall, hallika tooniga sinine või roheline ja mereroheline. Olulised on ka aktsendid, mis sellele rahulikule gammale väikese särtsu annavad.
Hinnaline disain. Kas ja kui palju kulutad või kulutaksid?
Kui asi mulle väga meeldib, mul on seda vaja (!) ning see on kvaliteetne ja funktsionaalne, siis olen oma võimaluste piires valmis ikka pigem rohkem kulutama. Juhul kui tunnen, et konkreetne asi on oma hinda väärt. Näiteks kui läksin hiljaaegu põrandalampi ostma, siis samavõrd oluline oli nii hea väljanägemine kui ka see, et lamp lugemiseks ja kudumiseks piisavalt valgust annaks. Teisejärgulisem kriteerium oli hind ja üldse polnud tähtis, kes on lambi disainer.
On sul disaini vallas oma lemmik? Kes?
Vähe piinlik öelda, aga ma ei tea disainimaailmast ja selles valitsevatest suundadest eriti midagi. Küll on mu lähikonnas mõned väga andekad ja loovad inimesed, kelle loomingut ja tööd olen ma valmis alati toetama ja soetama!
Sõber, keda ma piiritult imetlen, on Monika Hint. Tema indiaaninimi peaks olema Leiutajateküla Monika, sest ei ole asja, mida ta välja mõelda ei suudaks. Anna talle peotäis kaerahelbeid, näritud näts ja akutrell ja ta ehitab sellest kraana. Unusta tema lähedusse paar kastanimuna, vana puukinga tald ja sutike traati ning ta teeb sellest vahvliküpsetaja. Jäta tema lähedusse mõned veisesarved, põdra pealuu või jäära maised jäänused ja ei lähe kaua, kui Monika hakkab sae, puuri ja liivapaberiga askeldama ning lampe, kotte ja ei tea mida kõike veel tuleb kui Vändrast saelaudu. Lehma sarvedest nikerdab Monika nägusad öölambid ning soola- ja pipratoosid. Jäära munandikottidest teeb ta tengelpungi ja eriti turskete isendite mehetunnustest elegantseid ridiküle. Kõik tema asjad on imeilusad, erilised ja väga kvaliteetsed. Pole siis ime, et olen juba aastaid Monika fänn ja ihuklient.
Tahaksin esile tuua ka imelisi puidust valgusteid meisterdava Andres Ansperi ning Astri Kaljuse ja Kristina Libe, kes loovad imetoredaid sisustustekstiile. Kristina näiteks leiutas ja valmistas mulle kui vastsele esimese korruse elanikule toredad kardinad, mis mu suuri ja imeilusaid aknaid ära ei varja, kuid võimaldavad naabripilguvaba elu.
Mis teeb kodust kodu?
Lugu ilmus esimest korda LP Kodu veergudel 13. jaanuaril.
LOE VEEL:
