Ja siis sai kõrini. Ärkasin järgmisel hommikul ja tundsin hoolimata taevas siravast päikesest (mille peale ma tavaliswlt ikka õue toimetama torman), et kõik, täna ei taha ma oma aeda silmaotsastki näha. Isegi hommikusööki ei mallanud süüa, helistasin oma alati toredast ekslemiskaaslasest emale ja otsustasime päevakeseks kodukandist pageda. Nii palju järeleandmisi siiski tegin, et enne autosse istumist lipsasin korra kiirelt aeda ja paotasin kasvuhoone ukse. Rohkem mitte. Ise ka ei usu, et suutsin.

Kuna mingi siht peab alati silme ees olema, siis võtsime suuna Koerusse, kus pidi olema suvelaat, mis pakatavat taimedest ja käsitööst ja vanakraamist. Kohapeal selgus muidugi, et pigem oli seal Hiina kaltsukaupa ja siis veel Hiina kaltsukaupa ja vaid ühel müüjal mõned niruvõitu taimed (huhh… vedas!). Aga mis ikka, eesmärk polnudki ju ostlema minna, vaid lihtsa oma aia eest pageda. Ja tegelikult oli üks päris tore puutöömees ka, kelle juurest üks kena ruuduline lõikelaud ja võinuga kaasa tulid. Tegime tiiru Aruküla mõisa ümber ja siis tuli idee, et kuna me juba sealkandis oleme, siis võiks Norra-Oostriku allikate juurest läbi põigata. Allikad olid vahvad ja kuigi kartsime, et suvisel ajal ehk vett liiga vähe, polnud see teps mitte nii. Kristallselge vesi, veepinna all silmnähtavalt mulisevad allikakohad ja täielik vaikus. Metsik, korrastamata loodus, ei ühtegi peenart ega suvelille… Ideaalne.

Neid allikakohti on seal riburadapidi — põikasime kord ühe, kord teise juurde, kuid parima elamuse saime puhta kogemata. Viimase allika juures suvaliselt edasi uidates ja “peateelt” välja sattudes eksisime täielikku muinasjutumaailma. Või vähemalt sellisena see tundus. Õhk teekohal oli tuubil täis erinevaid kiile — sõna otseses mõttes kiilidest paks ning teepinnal uitas ja hõljus mitmekümnete kaupa imekauneid suuri liblikaid. Kodus guugeldasin, need kaunitarid on haavalumikud, kes maapinnalt mineraalaineid hangivad. Uskumatult kaunid ja suured liblikad, kelle tiibade värviküllus üllatab mõlemal poolel!

Ja kirsiks tordil rabistas järgmise sammu peale maapinnalt lähedalasuvale oksale uhke kulliline, kes poseeris meile kui tõeline tipptasemel supermodell. Nii lähedalt pole ma varem mõnd kullilist silmitsenudki. Tänu Eesti Ornitoloogiaühingu Facebooki grupile sai kaunis suleline hiljem kärmelt identifitseeritud: modelliks oli herilaseviu.

Nii et kõigile aiahoolikutele, kes aea-ajalt kultuursest ja hooldatud aiast metsikumasse loodusesse pageda soovivad, võin lahkelt soovitada Endla looduskaitseala ja Norra-Oostriku allikaid. Allikatest ei pane meelega siia pilti, las jäävad teile endale avastada!

Aed vahepeal kasvas...

Õnneks aed minu hetkelist pagemist pahaks ei pannud ja vuhistas kenasti edasi kasvada ja õitseda. Kukekannused on esimesed õied lahti löönud, viimane võhumõõk lehvitab oma lillavahuseid õisi, faasseni naistenõgesed ja liivatee meelitavad mesilasi, keskpäevalilled pilgutavad päikese poole silmi...

Siberi võhumõõk “Pink Parfait”


Keskpäevalilled


Faasseni naistenõges “Summer Magic”


Isegi tomatid kasvuhoones on hakanud värvi võtma.

Kastides lokkab salat (mida ma igal aastal liiga palju istutan — kes küll jõuab kõik selle nahka pista!) ja pungitavad viimased redised ning peenralt saab endiselt punapõskseid maasikaid.

Roosid on juba alustanud, järgmised kohe-kohe täie hooga peale tulemas — ootan huviga oma roniroosi etteastet, kellel pole kunagi varem nii hulgaliselt õienupse peal olnud.

Nüüd aga võtan ühe mõnusa suure kruusitäie kohvi ja lähen eelmisel aastal valmis meisterdatud istumisnurgakesse raamatut lugema. Üllataval kombel on ilm selleks ideaalne!

LOE VEEL:

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid