SISEKUJUNDAJA: betoon on interjööris äge ja aegumatu!
Kui rääkida betoonist, meenub kummalisel kombel väljend kaameli ajamise kohta läbi nõelasilma. Süvenemata pikemalt selle ütluse tegelikku tausta, tundub see võimatu missioonina. Kuid siiski tundub, et olles lausa kogemata tarbe sunnil loonud betooni, on inimesed seda lahendamatuna näivat ülesannet ka sama kogemata finišisse viimas. Nii juhuslik, kui see ka kaamelile viidates ei tundu — muuseas, ka betooni päritolumaad mainides –, olidki esimesed betoonilaadse materjali katsetajad ja kasutajad kaamelikarjased iidsest Nabatea kuningriigist Jeruusalemma lähedal. Karjused tuunisid oma lihtsaid hütte varjuks päikese ja tuule eest ning avastanud betooni omaduse, said koguda vett ja seeläbi püsida elus kuivas kõrbes. Lihtsatest ja iseenesestmõistetavatest asjadest algavad suured, kõige võimsamad nähtused. Kõige mastaapsemad ehitised ajaloost on betooniga seostuvad: kuidas teisiti välja tuua senini purustamatu mahuga raudbetoonitööd roomlaste Pantheoni näol või mõeldes Hooveri tammile.
Kui paisata filtrisse tänapäevased enamlevinud interjöörilahendused ja disainieelistused interjööris, tuleb ülekaaluka võitjana teiste ees välja industriaalne-rustikaalne stiil erinevate naturaalsete materjalide kombinatsioonides.
Üht olulisemat rolli mängib ka betoon kui enim kasutust leidnud inimloomeline materjal läbi aegade. Nagu vaikiv ja häbelik, samas jõuline ja lausa ülivõimas tark hiiglane, võtab ta sõbralikult ja iseenesestmõistetavalt oma toekasse rüppe kõikvõimalikud inimeste ning looduse loodud materjalid plastikust, klaasist kuni puidu ja metallideni. See on materjal, mille kõrvale on raske samaväärselt paindlikku leida — see sobib kõigega ja kõikjale.
Oma naturaalse halli toeka olemusega sobitub ta sundimatult igasuguse töötluse ja viimistlusega erinevate puitudega, kõikide mõeldavate metallilistega mustavat terasest küütleva kullani, igasuguse kivimiga, ka marmori, paasi ja klaasiga. Isegi plastikut ei pea betoon halvaks kaaslaseks.
Industriaalse interjööri võidukäigus lippu kõrgel hoidvana näeme betooni nii ehitus- kui ka viimistlusmaterjalina. Betooniga proovitakse tekitada mulje võimsatest ja rasketest, mitmeid tonne kaaluvatest lettidest ja vormidest. See on vaid mulje, sest tihti on väljast massiivsena näiv pind seest õõnes. Betoon sümboliseerib midagi, mis jääb püsima, kuna ta on ajas võrdlemisi vähe muutuv materjal, samas ülimalt naturaalne ja inimsõbralik.
Tehnoloogia täiustudes ja erinevaid segusid kasutades on võimalik luua üsna väikeseid ja detailseid vorme, segudesse pigmente lisades võib anda betoonile üsna eredaid toone. Siiski on betooni lemmiknägu endiselt hallides värvides. Esialgu võib näida, et betoon on mureda iseloomuga, see võib nii olla ja sageli on see isegi taotlus — tuua betooni pinnas esile tillukesi mulle, orvasid ja augukesi, puupuru, kive ja klaasi, roosteplekke. Kõik on betooniga võimalik, kui arvestada tema ootamatusega pisut värve muuta või siit-sealt oma peeneid nurki maha pudistada.
Betoon on trend, mis tuli, on ja jääb. Kaamel on läbi nõelasilma aetud.
LOE VEEL:
