ELEMENTMAJA EHITUS │ Kuuri alt pärit vana mööbel sai uue ja stiilse välimuse

Kui möödunud kordadel sai kirjutatud lähemalt kolimisest ja valgustite valimisest, siis nüüd on aeg mööbeldama hakata. Kuna mu mööbliteraapia tekitas sõprade-sugulaste hulgas palju küsimusi – sina? millal? miks? mismoodi? – siis kirjutan läbitud protsessist ja kõpitsetud mööblitükkidest veidi lähemalt.

Hoidsin Vivendi Koolituskeskuse mööbli restaureerimiskursuse ajakaval silma peal nädalaid. Vabu kohti jäi järjest vähemaks, kõhklesin ja venitasin registreerimisega seni, kuni mulle kõige sobivamate kuupäevade kõrvale ilmus kiri „Kohad täis!“. Pagan, magasingi maha. Ennast otsustamatuse eest siunates, saatsin siiski korraldajatele meili palvega end nädalavahetuse kursuse ootejärjekorda panna ja õnneks saingi koha.

Enne koolituse algust tuli korraldajatele saata pilt esemest, mille kallal tahaksid tööle hakata. Ma naiivselt lootsin, et esimeseks projektiks võiks sobida vana-vanaema Elisabethi Singeri masin, mille spoonikiht on saanud veekahjustusi. Postkasti saabus viisakas vastus, et esimese korra jaoks ja vaid ettenähtud 20 akadeemilise tunni raames, on nii suur spooniparandus liiga suur amps.

Okei, õnneks mul vana mööblit kuuris jagub – proovime siis selle ema lapsepõlvekodust pärit kapikesega? Samuti spooni vaja paarist kohast kõpitseda ja üle värvida, et sobiks minu voodi poolele öökapiks. See projekt kuulutati jõukohaseks.

Täis indu, kapp kaenlas, saabusin laupäeva hommikul Mustamäele, Vivendi ukse taha. Ees ootavad kaks mega-pikka tööpäeva ei hirmutanud ja tagantjärgi saab öelda, et tõsi ta on – kui on põnev, siis aeg lendab märkamatult. Juhendajatel oli tegu, et päeva lõpus õpilastelt pintsel / lihvija / naelapüss käest ära meelitada ja kursant viisakalt uksest välja juhatada.

Kui juhendaja abiga tööde järjekord selge, saigi asjaga pihta hakata. Esmalt tuli kapp osadeks lahti lammutada. Seejärel kõik pinnad masinaga üle lihvida, alustuseks karedama, 80-nese liivapaberiga. Lihvides on oluline jälgida, et ühe koha peale liiga kauaks toppama ei jää, sest spoonikiht on küllalt õhuke.

Siis järgnes väga põnev osa, mida ma kunagi varem pole teinud – puidupahtli kasutamine. Kapil oli servades ja nurkades täkkeid, mis tuli pahtliga peita. Paned julgelt parandamist vajava koha pahtlilabidaga möginat täis; silud; ootad, kuni kuiv (kuna tegu oli kiirpahtliga ja täkked väiksed, kulus umbes 30 min); lihvid; vajadusel kordad; ootad juhendaja heakskiitvat noogutust ja voilà!

Pahtli kuivamist oodates sain juhised, mida teha suurema auguga kapiukse spoonikihis. Nüüd sai mulle selgeks, miks mu Singerimassina idee maha laideti – tegelesin tolle väikse, 4×2 cm suuruse laigukesega vist tubli tunni. Sada korda suurema pinnaga oleksin ilmselgelt hätta jäänud.

Kahjustatud koht tuli esmalt teha puhtaks, sümmeetriliseks – lõikasin avale sirged servad ja peitli-haamri abil eemaldasin üleliigse spooni. Seejärel tuli valida õige paksusega asendsus-spoon ja sealt lehest välja lõigata täpselt õige suurusega tükk. Ei olnud väga lihtne ülesanne. Siiski oli mul veidi eksimisruumi, sest ka spoonipaiga käisin hiljem puidupahtliga üle – sest lõppviimistluses pidi kõik niikuinii värvi alla minema. Jälgisin kaasõpilase sarnast tööd, kus eksida ei saanud, sest lõpptulemus pidi jääma võimalikult originaalilähedaseks – see oli ekstra peen pusimine, et vana ja uus spoon silmale eristamatuks sulaks. Minu paik läks PVA-liimi abil omale kohale ja pitskruvide kindlasse haardesse.

Kui kõik parandused tehtud, järgnes viimane lihvimisring, seekord peenema, 120-se paberiga. Seejärel kõikidele pindadele pai, et tabada ära konarused ja vead, mida silm ei märka; pinnad tolmust vabaks ja värvimiseks valmis!

Viimases, värvimise etapis tundsin end juba veidi kindlamana, sest seda tööd olen teinud küll ja veel. Värvitud on seinu, lagesid, mööblit; pintsel ja rull on mulle tuttavamad kindlasti kui pahtel ja spoon. Tahtsin kapi peal katsetada Fusion mineraalvärvi, mis peale kriidivärvide massidesse minekut tundus olevat järgmine hitt-toode. Väidetavalt vastupidavam ja katvam, kui kriidivärv; aluspinna minimaalset ettevalmistust vajav. Ja erinevalt kriidivärvist ei pea värvitud pindu vahatama, et lõpus värvi kinnitada (kunagi kriidivärviga värvitud kummutit viimistledes oli see vahatamise osa ekstra tüütu töö).

Pean ütlema, et seekord reklaam oli õigustatud – värv oli tõesi väga hea katvusega, ühtlase tulemuse saavutamiseks ei pidanud ülemäära pingutama. Põhireeglid on ka mineraalvärviga ikka samad – värvi piki puidusüüd; viimane rullitõmme tee servast-servani ühes suunas, ilma katkestamata. Isegi kui pind tundub juba kuiv, oota enne uue kihiga alustamist vähemalt 2 tundi. Minu kapile piisas kahest kihist. Blue Pine toon oli just see õige sinakas-hallikas-rohekas; erinevas valguses veidi erinev. Ja oligi mu kapike valmis juba esimese koolituspäeva õhtuks!

Kodus sättis ta end mu voodi poolele, nagu oleks see ta õigusjärgne koht. Väärikas, ümarate vormidega proua, kelle partneriks teisel pool voodit on sire, metalne noorsand Ikeast, nimega Nikkeby. Veidi ootamatu paar, aga seni suhted sujuvad. Lisaks sai proua omale Ikeast uued nupud.

Enne koolituspäeva number kaks tuli kähku uus projekt leida. Perekonna varudest sai mu pühapäevaseks projektiks see iludus:

Paksu pruuni värvikihi all rohkete nikerdustega põhja kaotanud tool. Väidetavalt „laenatud“ ühest mõisast härra Abikaasa esivanemate poolt, seejärel läbi esiemade köökide meie aega rännanud sellises, veidi nukras seisundis. Kaks sama saatusega ja samas stiilis „venda“ on veel paranduste ootel.

Raund number kaks algas pruunist värvist lahti saamisega. Spets vahendit tuli pintsliga üsna rohkelt värvitud pinnale kanda, väheke mõjuda lasta ja siis erinevate kaabitsatega kooruma hakkav kiht maha tõmmata. Parajalt vängelt lõhnav ja määriv töö.

Kõikide õnaruste ja nikerduste puhastamiseks ja hiljem lihvimiseks kuluski parem osa mu pühapäevast. Lihvida tuli seekord peamiselt käsitsi, ikka piki puidusüüd, alustades taas jämedamast liivapaberist. Seljatoel olevat rotangi, mis üllatavalt hästi säilinud, ei hakanudki näppima – lihvida teda ei andnud ja üldmulje oli ok. Hiljem sai ta kerge lakikihi lihtsalt peale.

Lihvi-lihvi-lihvi-silita-puhasta-lihvi-lihvi-lihvi, puhas teraapia Käed töötavad, mõistus puhkab ja kui pilgu tõstad, ongi käes juba õhtu ja armas juhendaja annab mõista, et võiks koju kaa minna. Aga ma ei ole ju veel valmis!

See, et valitud töö kursuse jooksul päris valmis ei saa, on vist siin päris tavaline. Loomulikult võid oma mööblitüki kallal kodus ise edasi nokitseda, aga kui tunned, et edasine juhendamine on siiski vajalik, saad ennast kirja panna lisatundide nimekirja. Pooliku töö saab seniks Vivendi lattu ootele jätta.

Järgmises lisatunnis oli teemaks puidu viimistlemine ja toolile põhja tegemine. Viimistluseks valisin peale juhendajaga konsulteerimist õli, mis üsna värvi alt välja koorunud puidu enda tooni. Puidu õlitamine oli minu jaoks uus tehnika – väikeste detailide kaupa tuli õli pintsliga puidule kanda ja kohe teises käes oleva lapiga üle pühkida. Õli annab puidule sügavust ja toob materjali enda iseloomu ilusti välja. Õli kuivamist oodates oli käes toolipõhja kord.

Just seetõttu on koolituskeskus üks imeline koht, et kõik vajalikud tööriistad ja vahendid on olemas – sobiva õlitooni või laki saab kohe riiulist võtta. Toolil põhi puudu? Pole probleemi – kusagilt nurgast ilmub välja tükk vineeri, mille saab pingil sobivasse mõõtu lõigata. Kapil nupp katki? Vaatame, kas sellest karbist leiab sobiva asenduse. Kodus jääks jänni nii oskuste kui ka vahendite nappuse tõttu.

Niisiis toolipõhi. Kõhu alla vaadates saab aimu, et kunagi on sel mõisatoolil ka põhi olnud rotangist. Ma tean, et see on veidi õrn materjal, seega otsustan, et peaks asemele midagi kasutuskindlamat välja mõtlema. Juhendaja pakub, et esmalt tuleks teha šabloon, mille abil saaks täpselt õiges suuruses tüki vineertahvlist välja lõigata. Paneks sellele veidi pehmendust vahele ja kanga peale. Ah, et sul pole kangast kaasas? Pole probleemi! Sellest jääkide hunnikust peaks ikka midagi leidma.

Ma natuke kardan igasugu mootoril töötavaid lõikeriistu, saage ja muud. Tundus kahtlane, et enam-vähem vaba ja väriseva käega saab vineerist täpselt õige kujuga toolipõhja välja võluda. Ja ega ei saanudki; vähemalt esimene kord läks küll nihu ja juhendajal ei jäänud üle muud kui tõdeda, et nüüd teeme uuesti Pusides ja jonni jätmata tuli teine katse parem. Ja kui ma teatasin, et mul ju kaks põhjata tooli veel ja kodus ma küll neid välja saagima ei hakka, siis hakkas juhendajal juba päris lõbus. Näitas, et „näe, see poiss tuli ka kaks aastat tagasi korraks kursustele! Aga õnneks on sul ju ainult kolm tooli, mitte seitse. Vast saame kiiremini hakkama“. Ja nii ma sinna vivendikate lisatundide nimekirja jäin.

Lühemalt kokku võttes – kuna õlitatud pind oli mõnes kohas veel veidi kare, sai seda karukeelega silutud (ma ka ei olnud kuulnud, et selline vahend eksisteerib; näeb välja nagu jämeda/kareda villaga padjake), seejärel värvitu mööblilakiga kaetud. Ja kõige viimaks põrandavahaga üle vahatatud. Toolipõhjale lõikasin pehmenduseks vatiinikihi; peale mööbliriie, mille servad said kinnitatud sprei-liimiga. Põhi läks tooli külge naelapüstoliga läbi pehme kihi nii, et imeväiksed naelapead läbi kanga sööstsid ja ilusti peitu jäid.

Järjekorras ootavad seega veel kaks „venda“. Ja aiamööbel vajab värskendust. Ja too kiiktool kuuri all… Selle peaks vist ikka lisatundi vedima, sest pehme mööbli polsterdusest pole mul aimugi. Ja nii need aastad täis tiksuvad

PS. Kustutasin eelmises kolimise postituses ühe vana võla – nimelt lubasin jagada, kuidas AliExpressist tellitud lükandukse süsteem toimib. Täitsa 5+, pole midagi öelda: