ELEMENTMAJA EHITUS │ Saime sisse kolitud, aga finišijoon ikka veel ei paista
Lubasin endale, et enne kui vähemalt üks siseuks paigas, ei kirjuta ma ridagi. Ja just nii vankumatute põhimõtete tõttu jäigi käesolev postitus veidike venima. Nüüdseks saab öelda, et 10st siseuksest on paigas tervelt 7 ja et enamuse neist panime ise oma käekestega lengidele ja hingedele paika. Ise ka ei usu.
Nagu eelmises loos mainisin, tasub siseustele mõtlema hakata üsna siseviimistlustööde algusfaasis. Tegelikult tasub neile mõelda juba maja jooniseid tehes – vaadata üle uste käelisus, kas kusagile sobib paremini hoopis lükanduks ja kui ei soovi väikest varandust ainuüksi ustele panna, siis soovitan jälgida, et ukseavad oleksid standardmõõdus. Kuigi ukselehe mõõdud olid meil vägagi standardsed (80-90 cm laius ja 210 cm kõrgus), siis tarneaeg venis hoolimata sellest ikkagi paari kuu pikkuseks. Uste paigaldust veidi mugavamaks tehes palusime uste lengid teha see-eest erimõõdus – nt pesuruumide leng tuli keraamiliste plaatide võrra laiem.
Väljanägemise poolest oli mul juba ammusest ajast saanud kinnisideeks, et uksed peaksid olema tumehallid. Tuli välja, et see polegi liiga eriskummaline soov, sest välja valitud uksetootja, Jeld-Weni Swedoor siseuste üks standardtoone oli just sobiv. Massiivsed raamuksed on esimesel ja teisel korrusel erineva tahveldusega, kuid ühtmoodi tumehallid. Teisest ooperist on ülemise korruse vannitoa uks, mis meenutab veidi illuminaatorit. Disainilt nägi ta lihtsalt nii teistmoodi ja äge välja, et jäi kohe silma ja pani nuputama, et kus sellist siseust kasutada saaks. Ja tegelikult on täitsa praktiline, et läbi piimklaasist akna on näha, kas ruumis tuli põleb. Kuna läbi terve maja korduvad lisaks hallile ka mustad detailid, sobisid sinna Valnese mattmustad lingid ideaalselt.
Aga kuidas uksed ühest nädalaid seisnud nukrast hunnikust ukseavasid kaunistama said? Esimene instinkt oli loomulikult leida pädev inimene, kes tuleks ja selle töö meie eest ära teeks. Õnneks need töömehed, kelle poole pöördusime, olid muude töödega etteteadmata ajaks hõivatud. Ja õnneks sattus külla sõber, kes teatas, et uste paigaldamine on ju imelihtne, hakkame kohe pihta! Nii need esimesed kaks ust ette said ja tõesti – kui töövõtted selged, ei olnudki see teab mis teadus. Mis teie muidu oma vabadel õhtutel teete, et kaasaga kvaliteetaega veeta? Meie paneme koos uksi ette – ikka loodime ja kruvime ja nii, tasapisi, iga leng ja ukseleht oma koha leiabki Uste ümber käivad liistud ootavad nüüd oma järge, aga üldmulje on juba üsna hea. Ja väga tore on, kui ei pea enam enne Zoom’i kõnet lastele sõnu peale lugema, et kontoriruumi kõrval olevasse vetsu palun mitte minna, et keset kõnet kõik osavõtjad pahisevat veevulinat ei peaks kuulama.
Allkorrusel, esiku garderoobi ukse ette tundus kõige praktilisem lahendus olevat liugukse paigaldamine. Swedoorilt sai teiste siseustega samas stiilis ukselehega liugukse ilma probleemideta tellida. Kui aga hakkasin uurima süsteeme, millega uks liikuma saada, tundusid hinnad veidi liiga kallid. Seega tuli guugeldada, kas äkki tellimisega leiab mõne soodsama variandi. Leidis küll. Aga AliExpressist. Tunnistan pattu, et olen sealt enne tellinud küll – väikseid vidinaid, nagu telefoni ekraani kaitsekiled, laste superkangelaste kostüümid jm. Aga mitte sellist praktilist ja „kandvat“ asja. Otsustasin siiski riskida, sest hinnavahe oli pea kolmekordne.
Mulle tundub, et risk õigustas ennast, sest süsteem toimib ja on kena silmale vaadata. Igapäevaselt on meil too garderoobiuks enamasti lahti, aga kui vaja seal vahest liigagi tihti valitsevat segadust varjata, rullub uks diskreetselt ja vaikselt omale kohale.
Üks uks, mis juba ammu raudselt paigas, on ju meil veel! Oleksin pea-aegu unustanud, sest iga päev kasutuses olev välisuks on ju nii iseenesest mõistetav. Juba maja elementide valmistamise ajal anti meile ülesandeks valida välja välisuks. Kuna esikus aknad puuduvad, tahtsin, et uks laseks veidi loomulikku valgust läbi, ilma, et oleks otse tuppa näha. Seega langes valik sellisele jääklaasiga, laiendiga uksele. Ja tõesti – need kaks klaasi annavad esikusse päevasel ajal üllatavalt palju valgust.
Nii palju siis ustest. Muide – tillukese sahvriuksega on mul veel üks eriprojekt mõtteis, loodetavasti saab see ka kunagi tehtud.
Maja sisustamise kõrvalt jõudsime, nagu pealkirjas viidatud, tõesti ka lõpuks reaalse kolimiseni. Oleme küll siin külakeses juba pea 2 kuud paiksed olnud, kuid asjad said toona kokku pakitud nii, nagu läheks pikemale reisile – paar kohvrit riietega ja kasti hädavajalikuma köögi- ja muu olmekraamiga. Muude toimetuste kõrvalt sai aeg-ajalt Kassisabas käidud kolimiskaste täitmas, kuni lõpuks tundus, et rohkem midagi pakkida polegi. Kastihunnikud olid hirmuäratavad. Oma 70 tükki lugesin neid umbes kokku.
Õnneks suuremad mööblitükid liigutamist ei vajanud, aga paljas mõte 70 kasti 4ndalt korruselt alla tassimisest tekitas õõva. Otsustasime usaldada selle tänamatu töö spetsialistidele, soovituste peale saime kaubale firmaga Fidstrans. Ja see oli oi kui õige otsus! Vaid kahe tunniga oli kastimeri kaubikusse paigutatud; teises otsas tavaari majja tassimine käis juba välgukiirusel.
Eduka kolimise tulemusel nägi meie elamine välja nii:
Ma olin juba ette otsustanud, et ei stressa selle pärast kui mõni asi kohe õiget kohta ei leia ja pikemalt kastis ootama peab. See on üsna paratamatu, kui kolida majja, mis pole viimse vindini valmis. Kolimise hetkeks oli meil üks toimiv pesuruum, 2 vetsu (mis siis, et esialgu ilma usteta ) enam-vähem töötav köök (kuigi pliiti asendas päris pikalt ühe auguga gaasipriimus pluss üks elektripliidiplaat – ära küsi kuidas nii viiele inimesele süüa teha saab); poiste ja meie magamistoad olid küll valmis, ent nt garderoobid olid ilma riiulite ja süsteemideta. Seega kasti-süsteemile rajatud eluga olime juba eos arvestanud. Täna, kui kolimise päevast on möödunud täpselt 1 kuu, on enamus kaste orbiidilt kadunud ja asjad oma õigetele või ajutistele kohtadele paigutatud. Mis ei tähenda loomulikult seda, et ma iga päev mõnd konkreetset eset taga otsima ei peaks. Kõik on veel väga värske ja paika loksumata.
Mis veel aja kulgu ja edusamme õigesse perspektiivi paneb – hea Google tuletas mulle just meelde, et täna, 1 aasta tagasi, kaevas kopp krundil vundamendi aluspinda! Vot siis oli küll tunne, et see on ime, kui kiiresti nii suur ettevõtmine tegelikult on liikunud.
Nüüd kui kolimise mure kaelast ära sai, on lõpuks võimalik südamerahus kodu sisustamisega tegeleda. Ja see osa mulle väga meeldib! Tunne meenutab väga pesapunumise faasi, mis enamasti lõpurasedatel tekib – kui õhinal tahad kõike paika sättida, valid pleedikesi ja pildiraamikesi, et kõik saaks täiuslik. Meil muidugi ei lähe põhirõhk nipsasjakeste välja valimise peale, vaid keskendume suurele pildile – mida riputada lakke, et oleks valgem ja mida valida istumise alla, et oleks mugavam Nagu kolimise pildilt näha, siis üks olulisimaid sisustuselemente, mis enne paljut muud paika sai, oli elutoa telekas. Minu arvates naeruväärselt suur, härra Abikaasa hinnangul tagasihoidlik, väiksemapoolne. Naabrimees igatahes peab iga kord oma kööki sattudes silmi kissitama, sest meie otsa-akendest pimestab ja paistab igaõhtune Ringvaade tema tuppa kenasti ära.
Kuigi oleme nüüd end uues kodus sisse seadnud, siis finišijoon kindlasti veel ei paista. Mida pidada finišiks on loomulikult omaette teema – on selleks viimane paika pandud liist, esimene leil oma saunalaval, vormistatud kasutusluba või mingi muu näitaja? Vast liigume edasi väiksemaid võite noppides – alustades ühendatud induktsioonpliidist ja köögikraanist ning mõnusatest hetkedest sõpradega, kes pole pidanud paljuks linnast välja, maale sõita.
