Kohe, kui selle postituse siin lõpetan, lähevad maha tulbi- ja hüatsindisibulad. Nende seas nii vanad sõbrad, kes suve algul üles võetud said, kui ka ports uusi kaunitare. See on mõnus ja lihtne töö. Sibula õige istutussügavus on sibula enda kolmekordne kõrgus ja istutusauku mulla hulka on hea segada pisut sügisväetist. Õnneks (ptüi, ptüi, ptüi!) pole mul aias vesirotte ega mügrisid, kes sibulad nahka tahaks pista, seega istutuskorvi ma ei kasuta. Aga üks nipp on mul küll, mis minusugustel krooniliste udupea puhul on lausa hädavajalik — iga aasta kui midagi uut kuskile maha pistan, pildistan selle koos sildiga üles ja salvestan vastavasse kausta, muidu on kevadel liiga palju peakratsimist, et siit tuleb midagi ja sealt tuleb midagi, aga mis need on, ei mäleta.

Hea meel on selle üle, et õunteuputus leiab sel aastal kasuliku lahenduse. Nimelt õnnestus Hiiumaalt meie külaplatsile Triinu õunamahla suur mahlapress meelitada ja 1. oktoobril läheb mahlateoks. Muidu on nende õuntega alati häda — olen suhteliselt kehv õunasööja ja kooke ma ka tegelikult ei armasta (kuigi teistele teen neid hea meelega) ning kuumutatud õunamahl jätab mind täiesti külmaks. Eelmine aasta aga avastasin, kui üks tore inimene omaaia õuntest pressitud värsket mahla pakkus, et talvel külmikust värsket õunamahla võtta meeldib mulle küll.

Aed on pikast vihmaperioodist hoolimata ikka veel mõnusalt kirju ja järgmisteks päevadeks lubatakse päikest ja päris mõnusaid temperatuure! Loodetavasti tuleb soe ja värviline sügis. Hea märk on see, et lursslill, kes oma õite avamisega alati mu aias õiehooaja lõppu kuulutab, oma nuppe ikka veel kiivalt kinni hoiab. Kui need avanevad, siis on teada, et lõpp paistab.

Seniks aga jagub veel roosakaid-punakaid toone.

… on lillat ja sinist … (PS! võõrasemad on see aasta tõelise kestvusmaratoniga hiilanud, nad on aprilli algusest siiani vahetpidamata õitsenud ja ei paista ikka veel lõpetama hakkavat) …

… on kollast...

....ja muid toredaid leide, viimaseid suhupistmisi ja lihtsalt kauneid värvilaike.

PS! Möödunud nädalavahetus viis mind taas korra kodumaa peale tiirutama ja tagasiteel jäi ette üks kummaline lõbusa kiiksuga aed, mis tee ääres end lahkelt vaatama kutsus. Paistab, et aiakaunistamise osas on mul veel arenguruumi!

Ja lõpetuseks veel kaks kaunist sügisealguse vaadet! Nautige sügisvärve ja vaadake teinekord oma kodu ja aia piirest kaugemale. Eestimaa on ilus!

LOE VEEL: