11 küsimust: disainer Tõnis Vellama 25 aastat valgustavat loomingut
Tõnis Vellama suhtub oma töösse põnevuse ja kirega. Kuna keskkonna hoidmine ja säästlikkus on tema olemuses, siis on ta ka ostnud ja kogunud vanu valgusteid, et neile kordatehtuna uus elu anda. Teisalt leiab Tõnis, et keskkonnasäästlikkuse põhimõttega ei tohi liiale minna, sest siis võib tekkida hoopis vastupidine efekt.
1. Milliste sõnadega ennast tutvustaksid?
Romantiline minimalist. Püüdlen valgustite loomisel lihtsate vormide ja funktsionaalsete lahenduste poole, aga sageli lisandub sinna mingi poeetiline, ebaratsionaalne nüanss. Seda seletamatut miskit võib ehk nimetada käekirjaks.
2. Kust kõik alguse sai ja mis on teinud Sinust selle, kes oled?
Kui — olles pärit väikesest maakohast — otsustasin vastu igasugust loogikat Tartu Kunstikooli proovida, siis edasi on juba kõik loogiline. Joonistamise sain selgeks ja EKA-sse disaini õppima minek oli justkui iseenesestmõistetav jätk. Tartu Kunstikoolis õppisin puidu eriala, aga EKA viimaseks aastaks oli minu tõmme valgustite poole juba selgeks saanud. Lõputöö — välisvalgusti sari — leidis ühe osana rakenduse Rahvusraamatukogu peasissekäigu ees, mis muuseas hävisid aprillirahutustes.
Veel viimast aastat ülikoolis õppides alustasin osalise ajaga koostööd Taani kuulsas disainibüroos Jacob Jensen Design. Seda kogemust pean oma teiseks kõrghariduseks.
3. Kuidas on möödunud Sinu loomingulised aastad disainerina?
Töötasin juba ülikooli ajal näituste kujunduslahendusi pakkuvas ettevõttes, alguses tavalise ehitajana, hiljem juba disainerina. Alati on kasulik näha ja oma kätega läbi teha kogu protsess, see annab parema tunnetuse ka uute projektide-toodete kavandamisel. Mul on olnud võimalus töötada viis aastat suure valgustitehase juures — Glamox HE AS Keilas. Väga hea kogemus, aga mind huvitasid rohkem eriprojektid ja autoriloomingu realiseerimine — tehases on oma reeglid ja piirangud. Oma väikeettevõtte kaudu olen saanud osaleda põnevates projektides ja teha seda, mis rohkem meeldib. See on suur luksus. Ja loomingulist eneseteostust saab aeg-ajalt näitustel välja elada. Suurepärane võimalus uusi ideid ellu viia ja tagasisidet saada. Just jaanuaris tähistasin isikunäitusega 25 aasta möödumist esimesest näitusest.
4. Milliste raskustega oled silmitsi seisnud ja kas on asju, mida oleksid soovinud teada juba karjääri alguses?
Kui mingeid raskusi on olnud, siis on need tagantjärele mõeldes õpetlikud ja meelde jääb rohkem positiivne emotsioon. EKA-s disaini õppima asudes oli tohutu põnevus ja entusiasm, oli tunne, et saab midagi uut luua. See ilmselt langes minu jaoks ajaliselt kokku suurte muutustega ühiskonnas, vabanemine nõukogude korrast, uued võimalused reisida ja välismaal töötada. Mingit teadlikku karjääri pole olnud, aga mingi alateadlik liikumine oma disainistuudio loomise poole küll. Unistus pärast Tartu Kunstikooli ennast välismaal täiendada sai teoks isegi rutem, kui oleksin lootnud.
5. Kas on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?
Iga tegevuse juures kasvab efektiivsus, kui on saavutatud oma rütm. Seda juhtub harva, kui projekti tegevused muutuvad efektiivseks rutiiniks, aga see on hea tunne. Sagedamini on ikka iga projekt unikaalne ja lahenduste leidmine võtab rohkem aega, kui algselt planeeritud.
6. Kas mõtled tööd tehes keskkonnasäästlikkusele? Kuidas?
Ma arvan, et keskkonna hoidmine ja säästlikkus on minu olemuses. Sellega seoses olen ostnud ja kogunud vanu valgusteid, et neile siis korda tehtuna uus elu leida. Näiteks vanu kolmekihilisest klaasist opaalkupleid ei raatsi kuidagi ära visata ja õnneks olen saanud neid kasutada renoveeritavates 30-ndate majades. Tänu siinkohal ka vana ja ajastukohast stiili väärtustavatele tellijatele. Vanad valgustid on viimasel ajal lausa eraldi tegevusharuks kujunemas. Uute toodete loomisel kasutan peamiselt ehedaid materjale: metalli, klaasi, puitu, võimalikult vähe plasti. Ega selle keskkonnasäästlikkuse printsiibiga ei tohi liiale ka minna, siis võib tekkida hoopis vastupidine efekt.
7. Mis või kes inspireerib?
Uued valgusallikad, materjalid, tehnoloogilised võimalused. Näiteks „Angel” on 22 W rõngasluminofoorlambi võimalikult lakooniline kasutus seinalambina, ainult sama paksusega terastoru kaitsmas valgusallikat. „Aero” tekkis soovist kasutada sama rõngaslampi laua kohal olevas rippvalgustis, nii et oleks võimas valgus alla ja ka üles, kuid seejuures ei pimestaks. Kaks eraldi rõngaslampi sobitusid kuidagi orgaaniliselt sellesse vormi. Praeguseks selles mudelis enam rõngaslampe ei kasuta, aga vorm jäi.
Inspireerib väljakutse — tellija esitatud probleem — leida konkreetsele kohale sobivaim valgustitüüp ja vorm. Näiteks olukord, kus mõisakoolidesse on vaja ajaloolises stiilis, aga valgustehniliselt kaasaegseid ja valgustusnormidele vastavaid lahendusi. Vormi loogikas on üheks suureks inspiratsiooniallikaks looduses (taimedes) leiduv rütm ja korrapära.
8. Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovid meelde jääda?
Oma väikeseeria valgustite disainis püüan luua funktsionaalseid ja energiaefektiivseid lahendusi. Tellimustöödel püüan aga leida sobivaima lahenduse konkreetsele ruumile, arvestades ka tellija soove ja vajadusi, sellisel juhul pole autori isiklik jälg oluline. Kvaliteet peab aga alati olema, ega sellist asja ka tellijale üle ei anna, millega ise rahule ei ole. Tootedisaineri ja väikeettevõtjana tunnen vastutust, et mitte toota juurde asju, mis vähemalt ei püüa lahendada mingit funktsiooni paremini ning oleks samal ajal esteetiline ja eetiline. Me elame niigi asjade üleküllastuvas maailmas.
9. Kuidas elab meie disain ja kas on põhjust tunda muret või rõõmu?
Õppides ja töötades Taanis ning vaadates meie disainerite tehtule ja püüdlustele eemalt, tekkis mul isklik veendumus, et Eesti võinuks vabalt olla samuti suur disainimaa. Nagu on seda Taani või Soome. Ainuüksi Lutheri Vineerivabriku lugu tõestab seda. Lihtsalt poliitiline kord lõikas need arengud ära. Eesti disain oli ka Nõukogude Liidu aladel kõrgelt hinnatud, näiteks Estoplasti toodang. Usun praegugi, et meie disaini tehnoloogiline ega vormi- ja materjalikasutuse tase ei jää maailma parimatele alla. Pisike ja nutikas toode — Martin Lazarevi ID-kaardi lugeja — on hea näide, kuidas on võimalik globaalsel turul läbi lüüa. Või Matti Õunapuu loodud „Stigo” — innovatsiooni, insenertehnilise ja disaineri mõtte ning lõpuks ka tootmise ja müügi kõikide komponentide kannatliku arenduse tulemus.
Disainitudengite ja ka enda kogemusest olen näinud, et meil jääb puudu enesekindlusest oma tegelikult hea toote esitlemisel ja kaitsmisel. Kõik andekad disainerid ei pea olema ettevõtjad, kuid teadmisi ja oskusi ettevõtet luua või toodet tootmisse viia napib, samas on Eestis ikkagi vähe ettevõtjaid, kes oskaksid ja tahaksid disaineri teenuseid kasutada.
10. Milline oleks Sinu soovitus algajale kolleegile?
Minu arvamus on, et vana hea meistri-selli-õpipoisi skeem töötab. Kool peab andma üldise harituse, aga hea spetsialist (meister) kujuneb tööd tehes ja meistritelt õppides-praktiseerides. Võimalusel võiks mingi perioodi välismaal töötada — see arendab kõvasti silmaringi. Ja neid võimalusi on tänapäeval ohtrasti, võrreldes ajaga, mil mina alustasin. Siis oli see peaaegu imede valdkond.
11. Lemmikobjekt enda loomingust? Miks?
Kuigi minu kirg on valgustid, siis üks 1995. aastal loodud nagi „Conifer” on ajaproovile vastu pidanud. Ma arvan, et selle vormis ja materjalis ei muudaks ka nüüd midagi. Unikaalobjektidest olen uhke ühe tehniliselt keeruka LED-lühtri üle, mille valmistasime Skype`i Tallinna kontorisse läbi kolme korruse ulatuvasse aatriumisse. Käisin just hiljuti seda vaatamas ja leidsin, et see ikka väga sobib sinna, kandes oma vormis nii kaugeleulatuvaid ambitsioone kui ka tugevat kohalolekut. Võib vist öelda, et minu üks lemmikteema on lühtrid, nii klassikalised kui ka kõige modernsemad.
LOE VEEL:
