AIAHOOLIKU BLOGI | Aiast (ja metsast) lauale hooaeg ametlikult avatud


AIAHOOLIKU BLOGI | Aiast (ja metsast) lauale hooaeg ametlikult avatud
Foto: Kaia-Leena Pino

Kui nüüd päris aus olla, siis tuleb alustada ülestunnistusest, et ka see nädal võis mind metsavahel upakil näha. Seda tõsi küll pisut teisel põhjusel kui jaaniajal.

Hing ei anna mul aegajalt ikka rahu ja kisub metsapoole, seda eriti siis, kui hakkavad levima kõlakad, et samblavahel olevat kukeseeni silmatud ja et mustikad on juba täitsa suhupandavad (ja kui aed on hoo maha tõmmanud ning lubab minna — muru kasvab aeglaselt, lilled ajavad omi asju ning kasvuhoones punetavad tomatid ka ilma minu järelvalveta). Nõnda see auto oma nina linnast välja sättiski. Ja tasus sättimist! Kukeseeni jagus juba päris kenasti, pigem üritasin mina end distsiplineerida ja neid mitte liiga palju korjata, sest algne lootus oli see, et hea kui paari bruschetta jagu neid saab (aga eks “veidi” tuli ikka rohkem neid koju kaasa) ja ega esimese korraga tasu ka üle pingutada (loe: kes see ikka neid ämbrite kaupa puhastada viitsib). Esimeste mustikatega sai suu ja näpud mõnusalt lillaks ning portsu metsmaasikataimi kaevasin ka koju kaasa, nemad leiavad koha eelmisel aastal maja taha tekitatud vaarikapeenrajupikeses. Koduteel poest läbi, üks ciabatta ja karp Merevaiku kaasa ning kohe-kohe saabki kauaoodatud kukeseene bruschettasid. Palju rohkem polegi õnneks vaja!

Seotud lood:

Ja tegelikult, kui nüüd juba bruschettadeks kätte läheb, siis on mõistlik vast ka mõned traditsioonilised tomati ja basiilikukattega kukeseeneomadele lisaks teha, sest tomatihooaeg on samuti ametlikult avatud. “Betalux” aina punetab ja ega ilmselt kaua enam lähegi, kui ka teised sordid värvi võtma hakkavad. Taimed on see aasta kenad ja tugevad ning tomatimumme tuleb ohtralt, mille üle on mul loomulikult ainult hea meel.

Varsti-varsti on tulemas ka porgandid ja oad. Ubadele paistab nende uus pesa väga meeldivat ja mulle teeb rõõmu puht kogemata valitud lilla oa sort, mis on uhkelt mürklillade varte ja leherootsude ning imekaunite õitega ja kellel esimesed kaunad juba pikkust ja paksust koguma hakkamas. Loodetavasti maitseb ka hea!

Tundub, et üleüldse hakkab aias tasapisi põhirõhk lilledelt söödavale kraamile nihkuma. Hetkel muudavad toidulaua mitmekesisemaks salat, kõikvõimalikud maitsetaimed, maasikad, kirsid ja tomatid, kohe-kohe on tulemas esimesed porgandid ning vaarikad ja sõstrad hakkavad samuti juba vaikselt värvi võtma. Kuid eks lilled püsivad ikka pildil. Tõeline hoog on nüüdseks sees roosidel. Peab ikka andeks andma neile selle, et nad kõikvõimalikke kahjureid ja tõbesid ligi meelitama kipuvad ja lubama neil jääda, sest eks nad on tegelikult ikka ilusad. Mu kahvaturoosa roniroos (kelle nime ma ei tea — äkki keegi teab? andke märku!) on õisi tihedalt täis ja neid tuleb aina juurde. Talle pakuvad seltsi järjest lavendipuhmaste vahel õisi avavad kärtsroosad ja sügavpunased kaunitarid.

Lisaks roosidele teeb mulle hetkel suurt rõõmu see, et eelmine aasta sai majatagune aiajupp rohkem korda kõpitsetud. Köögiaknast nii tore vaadata! Elulõng “Paul Farges” on mõnusa õiepilve moodustanud ning aedhortensia ümber tekitatud peenras ilutsevad toredate tumedate lehtedega helmikpöörised “Obsidian” ja astilbe “Delft Lace”. Põnevusega ootan ka seda aega, mil eelmine aasta floksinäituselt kaasa toodud omapärase õiega “Blind Lion” oma etteasteni jõuab.

Lisaks “Blind Lionile” ootan pingsalt ka päevaliiliate puhkemist — õienuppe aina tuleb ja tuleb ning järgmises postituses on juba kindlasti midagi ette näidata! Nüüd aga lipsan aega kirsse sööma ja rohima, sest (kauaoodatud!) vihm tegi pisukese pausi ning pilvevahelt piilub päikest.