AIAHOOLIKU BLOGI | Õitsemiste uus laine kogub tuure


AIAHOOLIKU BLOGI | Õitsemiste uus laine kogub tuure
Foto: Kaia-Leena Pino

Enne õitsemislaine juurde minekut meenutan pisut ka oma jaaniöömaagiat. Või noh, kas nüüd just maagiat. Et kõik Agu Sihvka kombel ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas ma jaaniööl veidi aega pärast südaööd ihuüksinda külavahel mööda kraaviääri ja metsaserva roomasin, vahepeal külitasin, vahepeal põlvitasin, vahepeal olin üldse puhta uut moodi upakil.

Kõige selle juures ümbritses mind pilv sääski, sest sääsetõrjevahendi jätsin ma muidugi koju. Hea et keegi ei näinud! Oleks mõni külaelanik samal hetkel metsateele jalutama sattunud, oleks ta arvanud, et endine külavanem on a) puhta hulluks läinud või b) pisut liiga palju jaanimärjukest tarvitanud. Kuid ta oleks eksinud. Asi oli lihtsalt selles, et aiahoolik käis jaaniussijahil (kuskilt peab see õnn ju majja tulema). Aga ega neist helendavatest imeloomadest pole teps mitte lihtne head pilti saada (sellest see võimlemine!), seda eriti siis, kui puudub vastav kaamera ja statiiv, kuid andsin endast parima. Kuid eelkõige olin rahul, et nad endiselt meil külaservas alles on, nende märkamine tee ääres helendamas on alati nii südantrõõmustav kogemus. Nüüd jääb vaid seda imelist õnne oodata, mis helendava ussikese leidjat elus edaspidi saatma pidavat!

Seotud lood:

Ega ega oma aia elulgi viga ei ole. Pojengid hakkavad küll suuremat õitsemist lõpetama, kuid järgmised kaunitarid on juba stardivalmis. Hing ootab põnevusega päevaliiliate etteastet — avastasin rõõmuga, et päris mitu eelmisel aastal juurde toodud sorti on endale õievarred peale kasvatanud ja mõned neist õite kopsakad, nii et on mida oodata!

Foto: Kohe-kohe võtavad pojengidelt ja faasseni naistenõgestelt õitsemise teatepulga üle astilbed ja hostad.

Foto: Siberi võhumõõk “Pink Parfait” on sel aastal taas õitsemishoos ja ei näita veel niipea lõpetamise märke.

Ka aia eespoolne ots hakkab taas tuure üles võtma. Peenras on õied avanud esimesed roosid ja justkui tänutäheks kõige selle jändamise eest (mille kohta saab lugeda siit) paistab seda õiteilu tulevat kohe eriti rikkalikult — roniroos on õienupse tuubil täis ning kaks esimest valkjasroosat õit on juba avanenud, varsti ootab ees tõeline uputus. Mesilaste suureks rõõmuks on õitsemisaeg kätte jõudnud ka liivateel, millel lasen muruservas laiutada ning oma tagasihoidlikku (kuid nii toredalt omanäolist!) ilu lisavad järjekorras järgmisena õite kasvatamise ette võtnud tõmmud mägisibulad. Pampel on oma lillakasroosakad õied toredasti mu kullakarvalise elupuu sisse sättinud ning saaki tõotab (minu suureks rõõmuks) tulla ohtralt!

Foto: Ülemaednik kassistent Greta soovis samuti pildile jääda ja eks ta õige ju ole — ilma temata poleks see aiaelu üldse see!


Head saaki tõotab lisaks pamplile ka kasvuhoone. “Betalux” on juba värvi võtmas ning kõigil teistelgi ridade kaupa korralikke suuri tomatimummusid peal. Kastpeenrast saab salatit ning hommikuti on mõnus päeva alustada maasikmammude põske noppimisega.

Ahjaa … korra mesimummude rõõmu juurde tagasi tulles — see aasta on end mu maja katuseharja sisse seadnud talukimalased, kellele paistab erakordselt maitsevat täpiline iminõges “Pink Chablis”. Varem polegi tema õitel sellist sumistajate tunglemist märganud.

Nüüd aga jään päevaliiliate avanemist ootama ning lähen nuusutan viimaseid pojengiõisi. Järgmine kord saan ehk juba hoopis uute kaunitaridega uhkustada!