APPI, me ostsime maja | Kuidas rajada köök täiesti võimatusse ruumi — pildid enne ja pärast
Köök oli üks esimestest ruumidest, millest meie üle saja aasta vana maja renoveerimine pihta hakkas, kuid viimane, mis esimesel korrusel valmis sai. Tegu oli väga keerulise toaga — pikliku, 6 meetrit pika ja 2 meetrit laia koridori meenutava vaheruumiga, mis jagab maja kaheks tiivaks. Köögist ühele poole jäi kaks ruumi, kus elas kunagi üks pere ja teisele poole identse peegelpildina veel samasugused kaks ruumi, kus elas arvatavasti teine pere. Nende ruumide kütmine käiski sellest n-ö “koridorist”. Kuna ruumis oli ka puuküttel pliit, siis ilmselt kasutati seda 20. sajandi alguses siiski ka söögitegemiskohana või ühisköögina. Ka eelmise omaniku käsutuses oli see tuba pisikese köögina kasutusel.
Foto: Köök enne renoveerimist
Alguses ei olnud me üldse kindlad, mida sellise pikliku kujuga ja ebapraktilise ruumiga teha — seal oli kokku 5 ust ja ruumi pikemad seinad on täies ulatuses ühtlasi ka soojamüürid. See tähendas, et köögimööbli paigaldamiseks pidi ühes seinas soojamüüri funktsiooni ära kaotama. Paljud sõbrad ja nõuandjad, kes meid peale maja ostu külastasid, ei kujutanud küll ette, kuidas nii kitsasse ruumi üldse köögimööblit saab paigaldada ja soovitasid ühe seina siiski maha võtta ja köögi elutoaga ühendada. Seina eemaldamisega oleks aga kaasnenud ka ilusate tsaariagsete ahjude lammutamine, kuid meil oli kindel soov need siiski säilitada.
Niisiis tuli võtta vastu väljakutse rajada peaaegu võimatusse ruumi köök. Elutoa poolsesse seina planeerisime köögimööbli ning soojamüüri probleem sai lahenduse nii, et elutoas asuv ahi ehitati ümber kaminaks ning soojamüüride lõõrid said kinni müüritud. Magamistoa poolsesse seina panime metallriiulid ning alles jäi ka vajadusel ahju kütmise võimalus, kuid tänu vesipõrandaküttele ei ole me ahju eriti kasutanud. Oluline oli see remondi algfaasis, kus küte veel ei töötanud, kuid sooja oli vaja saada. Selle ahju remontimisel pani pottsepp ka ühe lõõri kinni, ning köögi sein eriti soojaks ei lähegi — pigem kütab ahi magamistuba ja vannituba ning on vajadusel heaks lisakütteks mõnes ekstreemolukorras, kui peaks juhtuma, et õhk-vesi küte otsad annab või mõni rike peaks tekkima.
Foto: Kas tõesti mahub siia ruumi ükskord ka köögimööbel?
Ümber sai ehitatud ka elutoa kaminat ja korstent ühendav slepe. Esialgu oli see nii madalal, et selle vastu oleks võinud pikemad inimesed pea ära lüüa. Nüüd sai slepeks pisut vähem ruumi võttev toru, mis ei jookse korstnasse mitte esimesel korrusel, vaid pööningul.
Ka soojamüürina toiminud seina puhul sai nii mõneski kohas tehtud suuremaid plommimisi ja parandusi ning samuti tuli sellesse seina teha sooned elektrijuhtmete jaoks. Järgmiseks sammuks veel enne köögimööbli tellimist sai ruumi viimistlemine. Kuna kipsplaatidest ja ripplaest me väga ei vaimustu ja tundus, et vanast laudisest võib asja saada, siis saigi vana puit lihtsalt ära karestatud, augud pahteldatud ja lihvitud ning üle värvitud.
Kohati vajas mõni koht ka lappimist — akna all oli osa voodrilaudu vigstada saanud ning sinna tuli leida täpselt sama suured ja sama profiiliga voodrilauad asemele. Õnneks on kohalikus puidutöökojas üsna hea valik ja isegi, kui midagi ei ole, saab lasta seal täpselt vajaliku profiiliga laudu ja liiste kohapeal toota (kiidan siinkohal Eldur puitu!).
Eriti õudne oli ühe akna vormistus, mis oli suvalistest laudadest kokku klopsitud. Sellele aknale sai tehtud viisakam raam ühest laiast piirdeliistust.
Kuigi alguses oli plaan tellida köögimööbel, pliit, ahi ja valamu väiksema sügavusega, kui standartne 60 cm, siis lõpuks kujunes õiges mõõdus asjade hankimine nii keerukaks (ja kulukaks), et otsustasime ikkagi riskida 60 cm sügavusega köögimööbliga ja õnneks mahtus kõik kenasti ära ning köögis toimetada ei ole sugugi kitsas, nagu alguses kartsime.
Ülemist kapirida slepe tõttu teha ei saanud ja kuna köök on niigi kitsas, siis võib-olla olekski see liiast olnud. Nõud saab nõrguma panna valamu kohal olevale restile ja muu kraam mahub kenasti ka alumistesse kappidesse ära.
Köögimööbel on IKEA-st, kuna eritellimuste ootejärjekorrad olid hiiglama pikad ja meil ei olnud kannatust oodata. Olime juba niigi nädalaid ainult õues grilli peal või puuküttega ahjus süüa teinud ja elukaaslast ootas ees kurgumandllioperatsioon. Seega tuli köök ruttu sisse seada, et oleks olemas mugav koht, kus patsiendile püreesuppe valmistada ja putru keeta. Aga IKEA köögiga võib kokkuvõttes igati rahul olla ning hoolimata soodsast hinnast ei ole kvaliteedil midagi viga. Kolme meetri pikkune kapirida koos ahju, kubu ja valamuga läks maksma umbes 1800 eurot. Mujalt hankisime juurde veel segisti ja külmkapi. Smegi pliidiplaat oli juba eelnevalt ostetud. Hiljem tulid veel juurde metallist riiulid (IKEA), mille puitosa oli viimistletud tumeda lakiga, kuid mille maha lihvisin, et ühtustada töötasapinnaks oleva kasekilbi toon riiuli tooniga. Naturaalne hele puit, mis pruuni laki alt välja tuli, nägi minu meelest tunduvalt parem välja.
Viimasena sai valmis akna all olev istumispesa, mille tuttav restauraator IKEA ustest ja puitkilbist valmis meisterdas ja mererohuga täidetud ülimugava madratsiga kattis. William Morrise kangast mererohumadrats ongi ilmselt köögi kõige kallim ese. Ja madratsiga istumispink on igati praktiline ja multifunktsionaalne — selle all olevatesse sahtlitesse ja kappidesse mahub ära uskumatult palju kraami. Mugav iste on saanud ka külaliste lemmikuks. Viimati ei tahtnudki üks külaline õhtul koju minna ja küsis, kas ta võib seal öösel magada.
Mõlema köögiakna katteliistudeks pidin valima 14,5cm laia freesitud dekooriga katteliistud et ära katta aknaavade puhul erinevaid ebatasasusi. Uute katteliistude profiili valisin sellise, mis jäljendaks köögis olevate usteraamide profiili. Aknalaud sai tehtud liimpuitkilbist, ning sellisesse mõõtu, et sinna mahtuksid nii taimepotid kui kassid, kes aknalaual peesitada armastavad. Akna ava ümbert ja palkseina vahelt soojustasin avaused linnatakuga, ning tekitasin mõnes kohas aknapõselaudadele täiendavat kinnitamispinda, millega sain ka aknapõsed loodi rihtida. Et vana maja seinad on täis kaldeid ja ebatasasusi, peab iga kinnitatava detaili korralikult läbi mõtlema, mõõtma ning kohandama.
Kokku läks köögi sisustamine koos tehnikaga maksma umbes 3800 eurot, ehk siis mitte eriti palju. Kui sinna liita veel elektritööd, põrandaplaadid, tagaseina plaat, värvid, pahtlid, puitmaterjalid ja krohvid, siis ehk ca 4500 eurot ja muidugi väga palju oma aega.
Sellises keerukas viie uksega ruumis oli täiesti võimatu leida kohta külmkapile. No lihtsalt ei olnud seda mitte kuskile panna. Ainus variant oli ohverdada külmikule üks ukseauk. Ja kuna elutuppa viis kaks ust, siis ega teisel uksel mingit praktilist otstarvet ei olnudki. Nii sai köök ruumi külmiku ja riiuli jaoks ning elutoa poolsesse külge tekkis sobiv koht teleriseinale. Ideaalis oleks tahtnud külmiku küll pisut veelgi sügavamale ukseaukku paigutada, aga muidu oleks selle tagasein ehk elutoa poolne ehitis liiga suur ja robustne jäänud.
Ka elutoas poleks muidu telekale loogilist kohta leidunud ja ukseava ära kasutamine andis nii köögile kui elutoale väikese ruumivõidu. Telekaseina tegemisest saab lugeda lähemalt ühest varasemast postitusest, mis asub SIIN. Meenutuseks ka üks pilt sellest, kuidas külmiku tagune teiselt poolt välja näeb.
Kuigi külmikuks plaanisime algul retrodisainiga Smegi külmikut, mis oleks ideaalselt ukseauku mahtunud, siis lõpuks otsustasime no-frostiga Liebherri kasuks, sest viimasel oli sügavküllmaruumi tunduvalt rohkem ja no-frosti ja mahuka sügavkülmaga Smegid olid ukseaugu jaoks jälle liiga kõrged. Külmiku kõrvale mahtus ära ka kitsas riiul morsikannudele, vaasidele ja pottidele. Teisele poole külmikut jäi tühi sein, kuhu sobis mõõtude poolest imehästi üks kuuri alt leitud vana riiulike, mis sai lihvitud ja üle värvitud. See sai ideaalseks kohaks veiniklaasidele.
Kuigi köök 12 ruutmeetril on tibatilluke ja ülemisi kapiridasid panna ei saanud, leidis iga asi ikkagi oma koha ja ruumi on kappides veel pisut ülegi. Ainus asi, mille jaoks ei raatsinud kapiruumi raisata, on prügikast ja endale isiklikult ei meeldi valamualused prügikastilahendused. Valamu all hoiame hoopis puhastusvahendeid ja muud majapidamiskraami. Jalgadel Brabantia prügikast leidis hoopis koha tühjas ja pisikeses nurgakeses, kuhu muud poleks väga osanud panna.
Ja veel lõpetuseks üks pilt enne renoveerimistööde algust täpselt sama nurga alt.
Hetkel võibki tõdeda, et esimene korrus on põhimõtteliselt valmis. Nüüd jätkuvad tööd pööningukorrusel ja suvisel ajal ka muidugi aias. Praegu on käsil lõkkeplatsi tegemine, varsti on oodata ka uudiseid terrassist ja maja värvimisest.
