3 meetri pikkune garderoobisüsteem sai planeeritud kohale, kus eelmisel omanikul asusid sahvriboksid, mis olid maast laeni tuupi täis tühju purke, halvaks läinud moose ja muud äraviskamiseks mõeldud kraami. Sahvritest ei ole säilinud ühtegi fotot, sest esikus ei olnud ruumi isegi midagi pildistada. Sahvrid said maha tõmmatud üsna kohe peale maja ostu, ehk siis juba rohkem kui poolteist aastat tagasi, enne kui ehitajad said hakata rajama põrandate kütteveetorustiku ehitamist ja põrandate betoneerimist. Pisut hiljem plaatisin põrandad üle sama plaadiga, mis läks ka kööki ning muster sai paika pandud keskteljest ning plaatimisel oli kasulikuks tööriistaks laserlood.

Tükk aega ootas esiku viimistlus oma järge, sest kõikide muude tubadega oli kiirem — sisse kolides läks ju kohe vaja vannituba, magamistuba ja kööki (mis ei ole ka veel päris valmis) ning ka elutuba oli koht, mis sai kõige muu kõrvalt valmis tehtud. Elutoa kohta saab lugeda lähemalt SIIT. Esiku valmimise probleem läks muidugi talvel teravamaks, sest kuhugi ei olnud talveriideid panna ja segamini vedelesid jalanõud ja tööriistad. Nii sai oktoobri lõpus hakatud ka garderoobi peale mõtlema. Seni oli kasutuses üks majaga kaasavaraks saadud vana täispuidust talukapp, mille tõstsime elutuppa ja mis sai värvitud helehalliks.

Uurisime erinevaid garderoobivariante, aga kuna pidime eelarves püsima ja suurimaks kuluallikaks on hetkel ikkagi pööningukorruse väljaehitamine, siis tuli teha kompromiss soodsa ja praktilise vahel. Elukaaslane tahtis hirmsasti IKEA garderoobi, sest hind sobis ja valikus oli tohutult palju erinevaid sahtleid, korve ja muid vidinaid, mille asukohta on ka hiljem vastavalt vajadusele hiljem lihtne muuta ning lisavidinaid juurde osta. Kui teoorias on kõik lihtne, et telli vajalikud detailid ära, mine kaubale seitsme päeva pärast järgi ja pane kapp kokku, siis tegelikkuses sai kogu komplekti kokkupanekust kuudepikkune peavalu. Asju lihtsalt ei olnud saada! Meile sobivas mõõdus karkassi (PAX) ei olnud lihtsalt kuid laos saadaval ja kui teavitus ka lõpuks paar kuud hiljem meilile tuli, et kaup on lõpuks lattu saabunud, siis oli see pool tundi peale e-maili laekumist juba läbi müüdud. Peale kolme kuud karkassile mõtlemist otsustasime lõpuks plaanitud valge raami asemel tumepruuni osta, aga sedagi ei olnud kohe võtta. Kui see lõpuks ühel hetkel tuli, ei olnud saada jälle halli värvi Grimo uksi ja pidime ostma valged uksed, mida me üldse ei tahtnud. Ja päev peale valgete uste ostmist tulid nagu imeväel lattu ka hallid uksed, mille otsustasime ära tellida ja valged tagastada. Muidugi ei olnud saadaval ka igas suuruses sahtleid ja isegi mtite kõige lihtsamaid riiuleid ja kogu see ooper käis ikka korralikult närvidele. Kogu see olukord meenutas nõukogude aega ja ilusat unistust sektsioonkapist, mida tuli sada aastat oodata. Nüüd seda blogipostitust kirjutades on muidugi kõik tooted iroonilisel kombel e-poes olemas. Ilmselt sattus meie plaan lihtsalt halvale ajale. Kui poest kinnitati meile, et tegu on pandeemiaga seotud tootmis- ja tarneraskustega, siis tegelikult meenub, et ka koroonaeelsel ajastul ei olnud samuti kõiki IKEA kodukal leiduvaid tooteid saadaval — köögimööbli juurde mõeldud segisti oli järsku toomisest maha läinud ning ühte puuduvat valgustit tuli mööda Soomet taga ajada, et komplekt kokku saada. Hetkel ootan köögimööbli jaoks ühtesid uksi lootusetult juba nädalaid ja pole õrna aimugi kas need saabuvad homme või alles jaanipäeval.

Igal juhul lõpuks sai kogu garderoobi juurde vajaminev kokku kogutud ja aega võttis see neli kuud. Karkassi kokku pannes pani muidugi üllatuma selle materjal — karkass on tehtud saepurust ja samast papist, millesse kaup on pakitud. Kuna ühte kapi osasse pidi minema elektrikilp ja juhtmekarp, sai karkassist üks väike jublakas välja lõigatud ja lähemalt uuritud, millest see imekerge karkass tehtud on.

Ühest küljest kena, et keskkonnale mõeldakse ja säästlikest materjalidest ja jääkidest uusi asju toodetakse. Teisalt tundus ikka kahtlane, kas selline asi ka väga kaua vastu peab ning juba paigaldades on oht karkassi vigastada. Suur osa juhendist on pühendatud hoiatustele, mis asendis on oht pehmet materjali murda ja kindlasti vajab kapp ka seina külge kinnitamist. Igal juhul lubab ikea tootele 10 aastat garantiid ning võimalik, et tänu rohketele kinnitustele ei olegi vaja karta, et see mõne aastaga ära laguneks, kui sellega õrnalt ümber käia. Sellegipoolest ei ole vähemalt visuaalsel hinnangul tegu kappidega, kus lapsed võiksid muretult peitust mängida ja sees ronida või mööda riiuleid turnida. Ilmselt pisut jõulisema ja mitteotstarbelisema kasutamise peale hakkavad jupid lendama küll.

IKEA edu pandiks on ikkagi suhteliselt hea disain ja visuaalne pool ning hinna-kvaliteedi suhe on paigas. Kui on vajadus eelarvet madalana hoida ja närvid peavad pikale ootamisele vastu, siis soovitan seda garderoobi küll. Täispuidust erilahendused on ilma kahtlusteta paremad ja tugevamad, kuid ka IKEA-ga võib kokkuvõttes rahule jääda.

Nähtavale jätsime ka esiku ainsa palkseina, kuhu kinnitasime 30 kilose maja ostuga kaasavaraks saadud peegli. Vanasti kaalus ka peegel rohkem, kui tänapäeval mõni riidekapp ning ka selle kinnitus tuli korralikult läbi mõelda, et peegel seinast alla ei potsataks.

Praegune esik asub varasemas tuulekojas, mis oli tehtud puitsõrestikule ja oli täielikult soojustamata. Kõige esimese tööna saigi see villa ja aluthermo kihiga soojustatud ning kaetud garderoobi tagaseinast kipsi ning akende poolsest seinast vertikaalse puitvoodriga. Vaja on vormistada veel välisukse ümbrus, paigaldada valgustid, leida võimalikult vähe ruumi võttev trepp pööningule ning mõelda ka seda, kuidas lahendada kütteruumi uks. Ilmselt tulevad sinna maast laeni liuguksed

Igal juhul, kui esik ühel päeval valmis saab, siis tuleb ka esiku kohta lisapostitus. Järgmine suurem projekt on köögi lõpetamine ning paralleelselt käivad tööd ka katusekorruse kallal. Kuna ühtegi ehitusmeest palgal ei ole, võtab kõik loomulikult üksi tehes aega. Samas soosivad praegused piirangud ja meelelahutuse puudumine suurepäraselt koduseid remonditöid.