APPI, me ostsime maja | Kuidas soojustada pööningut, kus ruumi on vähe?

Enne käredamaid talveilmasid sai ette võetud suur töö — pööningu ja katuse soojustamine. Õigemini oli plaan see juba suvel ära teha, aga et remondin paralleelselt ka esimest korrust, kus on vaja igapäevane elu mugavamaks muuta, said prioriteetideks vannitoa, elutoa ja magamistoa remont, millega on juba enam-vähem ühele poole saadud.

Maja ostuhetkel oli pööning kasutamata ja sinna oli sisse seatud korralik maast-laeni täis tuubitud kolikamber, nagu vanades majades ikka. Kunagi oli asunud pööningu ühes tiivas ka pisike köetav tsaariaegse pliidiga rendituba, mille lae vahelt oli põrandale pigi nirisenud ning koos vana korstna eemaldamise ja uue asendamisega sai ka see pisike ja õnnetu pliit välja lõhutud. Pliidist endast pilti pole, aga toakene ise nägi välja selline ja põrandal on näha veel ka piginõreplekk.

Nagu vana maja ostmisel tavaks, tuli siingi ette üllatusi. Lae ja seinavooderduse eemaldamisel selgus, et majal on peal lausa kolm katust — välimine katusekate on trapetsplekist, mille alt on näha et on paigaldatud aurutõke ja korralik roovitus, selle all peidab end ajalooline valtsplekk-katus, mis on omakorda pandud sindelkatusele (lipplaast) tollise roovitusega. Sarikad, pennid ning kogu katuse tool on tapitud kalibreerimata puidust, ehk teisisõnu ühtegi samasugust lauda, prussi või palki ei ole, ning nende vahed on ka kõik erinevad.

Kui pööning sai puhtaks ja lagedaks tehtud ning erinevad sahvrilaadsed putkad lammutatud, tekkis kohe juurde päris palju ruutmeetreid ning mõtteid, mida selle ruumiga edasi ette võtta. Kuigi põrandapinda jagub, siis kitsaskohaks on just kõrgus, mis võinuks olla ideaalis pisut suurem. Praeguse plaani järgi tuleb sinna suurem tööruum-ateljee-kodukontor ja vajadusel üks pisem külalistetuba, kuhu vajadusel tuttavaid suvitajaid majutada.

Aastaringselt kasutuses oleva pööningukorruse puhul on soojustamine muidugi vältimatu töö. Enne asjaga pihta hakkamist sai lausa aasta aega põhjalikult uuritud, kuidas katus võimalikult õhukese soojuskihiga soojaks saada. Välistatud oli levinuim lahendus 20-30 cm paksune villakiht, sest vastasel juhul oleks ruum märgatavalt kahanenud ja muutnud ka elutegevuse ja liikumise seal võimatuks. Läbi sai kaalutud ka pur-vahu ja puistevilla variandid ja nende kombinatsioonid aluthermoga. Esimese puuduseks oli kõrge hind ja ikkagi mõningane ruumikadu, teise puhul vähene efektiivus kaldpinnal (kipub alla vajuma ja külmasildu tekitama). Tuttavale arhitektile muret kurtes arvas tema, et võib ka jääda lihtsalt aluthermo juurde, kui ruumi väga napib ja viimasel ajal olla väga levinud piiratud ruumides kasutada õhukest (ca 1 cm) aluthermo matti, mis näeb välja selline, kes veel selle põneva materjaliga kursis ei ole:

Aluthermo näol on tegu on seitsmekihilise alumiiniumfooliumikihist ja polüetüleenvahust koosneva materjaliga, mis lubab olla tulekindel katusekile, soojustusmaterjal ja niiskustõke kõik ühes. Energia liikumise aeglustamise asemel toimib selline materjal peeglina ja peegeldab energiat tagasi. Selle mõõtmistulemused näitavad 13% suuremat efektiivsust kui 200 mm mineraalvillal. Tuttav arhitekt visandas meile lihtsa plaani, kuhu panna roovitus, kui suur õhuvahe jätta ja selle paigaldusviisi plussiks oli ka vähem ajamahukas töö ning suurte prusside asemel sai kasutada vaid kergroovitust. Aluthermo tahab mõlemale poole “hingamisruumi” 2 cm, on paidlik ja kergesti lõigatav. Meie puhul oli katuseroovitus juba tegelikult eelnevalt olemas, millest piisas, et paanid reikadega kinnitada. Kinnitada sai soojusmatti klambri- või naelapüstoliga.

Aluthermot soovitas meile ka ehitusfirma, kes meil põrandate soojustuse ja küttesüsteemi torustiku ehitas ja vundamendi juures lisaks muule soojustusele ka Aluthermot kasutas. Seda uudset asja soovitasid nad ka mujal kasutada. Alguses olime küll väga skeptilised, et kuidas üks õhuke liistakas saab pakkuda sama efektiivust kui 200 mm villakiht ja tundus kuidagi veider ka tervet palkmaja plastiku ja alumiiniumiga vooderdada.

Seinu me alumisel korrusel ei soojustanudki, kui ainult tuulekojast, kus palkseina ei olnud (Aluthermo + vill), sest kõik tuttavad arhitektid ja restauraatorid, kes olid vana maja renoveerimisega kokku puutunud ei soovitanudki palkosa seestpoolt soojustada ja väljast me soojustada ei plaaninud, sest korralik uus välisvooder oli enne majaostu paigaldatud. Ja nagu näitavad küttearved, siis tõepoolest — ega sellest fassaadisoojustusest suurt lugu ei olegi. Novembri küttearve ( koos mujal majapidamises kuluva elektriga) oli ca 80 eurot õhk-vesi soojuspumbaga, mis tundus täitsa mõistlik võrreldes pisut väiksema korteriga, kus on täpselt sama küttearve ja kus varem elasime. Kui küttearve ka perfektse soojustusega natukene odavamaks saaks, ei tasuks see mingil juhul ära fassaadisoojustust ja uue välisvoodri paigaldust. Kindlasti ei ole soov elada ka ülesoojustatud majas, kus tuleb lõpuks aknaid lahti hoida, et midagi hingata oleks või kulutada veel tuhandeid ventilatsiooni ümberehitamisele.

Pööningu otsaseinad ei ole palgist ning sealne laudsein oli nii hõre, et kohati võis lausa õue vaadata. Otsaseinad sai korralikult soojustatud villaga, samuti kasutasin tuuletõkkeplaate.

Lähiajal on plaan lasta teha ka termopildid ja paigaldada 2. korruse otsaseintesse veel kaks radiaatorit. Eks siis aeg näitab, kui suur lisakulu pööningukorruse kütmisega kaasnema hakkab. Kui keegi on oma maja aluthermoga soojustanud, jagage palun kommentaarides oma kogemusi!