APPI, me ostsime maja | Lubikrohvimisest ja ahjude viimistlusest
Eelmises postituses sai kurdetud, et remondi peale on 40000 eurone remondilaen juba peaaegu ära kulunud, aga ehitustööde lõppu veel ei paista. Nüüd, kuu aega hiljem hakkab aga elamine iga päevaga ilmet võtma ning suuremad ja tolmusemad tööd on tehtud.
Karantiinis olles sai ilma puhkepausideta lõunast peaaegu päikesetõusuni kõvasti tööd tehtud. Igaks juhuks sai ka materjali ette varutud ja kõvasti poeskäimiste pealt aega kokku hoitud. Igaüks, kes on elus remonti teinud, teab ilmselt hästi, et ehituspoes käies võib vabalt pool päeva ära kulutada. Nüüdseks on kõik seinad pilliroomati peale lubikrohviga krohvitud ja see töö võttis ikka nädalaid. Vana maja kõveraid seinu enam-vähem sirgeks saada on üsna vaevaline töö ja täiesti mõistetav, miks paljud lähevad kipsplaadi teed.
Roovituse peale kipsi paigaldamine ja vahede pahteldamine oleks olnud ehk paari-kolme päeva töö. Lubikrohviga tahtsid kihid vahepeal kuivada ja neid kihte sai kokku palju. Peale krohvimist oli vaja pindu ka siluda ja veel viiel järjestikusel päeval niisutada. Sellegipoolest ei ole ajast kahju ja pikas perspektiivis on lubikrohv kahtlemata parem valik kui kipsplaat. Lubikrohv reguleerib elamises õhuniiskust ja on antibakteriaalsete ja antifungitsiidsete omadustega. Võimalik, et ka viirusevastane, sest lubjal ükski elusorganism end sisse seada ei taha. Igal juhul tuleb tunnistada, et peale krohvimist on tõesti toas mõnusalt värske alpimäestiku õhk.
Lõpuks sai seinad kaetud lubivärviga. Lubikrohvi katta tavalise poevärviga pole erilist mõtet, sest "kilekihi" alla tõmmates kaovad ka loogiliselt võttes selle head omadused. Lubivärviga töötasime esimest korda elus ja peale esimese kihi valge värvi pealekandmist oli ehmatus suur - pind ei läinudki kohe valgeks ja ilmet võttis see alles järgmisel päeval. Kokku sai seina viis kihti värvi, aga protsess õige pintsliga oli kiire ja pealekandmine väga lihtne ning ka värvikulu on imeväike, sest värv on väga vedel. Tulemus on mõnusalt matt ja naturaalne ja igal juhul võin lubivärvi julgelt kõigile soovitada. Meie suurim hirm oli, et äkki värv jääb pärast määrima, nagu kunagi ühe kaseiinvärviga, mida katsetasime. Lubivärviga seda ei juhtunud.
Otsasein jäi krohvimata, sest sinna on plaan paigaldada lähipäevil püstine puitlaudis. Palkseina puhtaks jätta ei taha, sest tegu on välisseinaga ja linatakuga tihedalt topitud vahed on selles seinas täitsa omal kohal. Visuaalselt ei ole nad aga just kõige esteetilisemad.
Küll aga sai puhastatud üks sisesein, mis on esikus ja mille jätame nii nagu ta on. Ilmselt saab ta kergelt toonitud õliga pisut ühtlustatud. Nagu pildilt paistab, siis plaaditud on ka esiku ja köögipõrandad. Tegu on ühe odavama hinnaklassi plaadiga, millel üsna intensiivne muster ja vahepeal jõudsime kahetseda, et selle ostsime, aga põrandal paigas olles tundub ta täitsa sobiv.
Mustriga plaati oli lihtne paika sättida laseriga.
Vahepeal oleme ära viimistleda jõudnud ka kõik ahjud. Ahjusid jagub esimesel korrusel igasse tuppa ja nendega oli palju tööd. Kamin ja magamistoa ahi said viimistletud antiikkrohviga. Karniise krohvida ei saanud, aga nende jaoks leidsime Colore Opaco Fleur mineraalvärvi, mis nagu nimigi ütleb, koosneb mineraalsetest komponentidest ja tulemuseks on matt õrnalt puudrine pind, mis krohviga kenasti kokku sulandub.
Karniisid enne värvi:
Ja peale värvikihti:
Meenutuseks ka sama ahjunurk eelmisest aastast. Et tegu vannitoaga, siis otsustasime selle ahju mugavama puhastamise huvides ära plaatida. Igal juhul tegi mineraalvärv head tööd ja sellega saab julgelt võõbata nii mööblit, puitu kui ka krohvitud pindu nagu kaminad-ahjud ja peale hakkab ta isegi glasuuritud pottidele ja nõukaaegsele emailvärvile. Leidsime selle multifunktsionaalse loodusliku värvi tuttava Viljandi restauraatori käest, kes peab ReDisan Workshopi nimelist pisikest poekest ja kes ise on omas kodus sellega ära värvinud nii vanad ahjud kui ka köögimööbli ja pole vist ühtegi asja, mida selle põneva tootega värvitud ei saaks.
Sellega sai värvitud ka magamistoa laed, mis jäid mõnusalt matid ja eelmist veebaasil värvi maha lihvima ei pidanud.
Elutoa lagedega oli rohkem vaeva ja kuna nende pindala oli oluliselt suurem (24m2) ja esines kõvasti koorumisi ja erinevaid värvikihte, siis seal kasutasime Caparoli BaseTopi, mis mõeldud just vanade ja tundmatute värvikihtide katmiseks puitlael. Caparol jääb pisut läikiv, Colore Opaco mineraalvärv aga matt. Igal juhul mõlemad värvid tegid töö kenasti ära.
Hoopis hull olukord oli vannitoa lagedega. Võtsime selle töö ette pühapäeva õhtul, kui ehituspoed olid juba kinni ja nii Caparoli BaseTop kui ka Colore Opaco olid juba otsa saanud. Järgmisel päeval tahtis aga plaatija tulla ahju lõpetama ja selleks ajaks oli vaja kiled maha võtta. Seega otsustasime selle värvida ühe hallitusevastase veebaasil Caparoli värviga, mis kuuri all olemas oli. Lagi sai kenasti liivakaga karestatud ja pestud. Aga kohe, kui värvirulliga peale lendasime, tuli eelmine värvikiht maha ja jäi rulli külge kinni, sest eelmine elanik oli imselt alküüdvärvile veebaasil värvi peale pannud ja peale niiskuse saamist oli sellel hea võimalus aluskihi küljest lahti tulla.
Pole just kõige toredam asi, mis saab juhtuda, kui oled arvestanud selle töö ilmtingimata mõne tunniga ära teha. Värv sai maha võetud ja jääb praegu nii. Tulemus on omal veidral moel päris huvitav. Kuna tegu niiske ruumiga, siis vaatame ja kasutame vannituba mõnda aega ning siis selgub, kas lauavahedes kinni olev valge värv ja tükid, mis lihvides maha ei tahtnud tulla, hakkavad kooruma või ei hakka.
Maja kõrvalt on nokitsemist ka aias. Üks kole ja mudane aianurk, kus oli igasugust kola ja kus muru ei kasvanud, sinna ehitasime euroalustest ja puidujääkidest peenrakastid. Tegelikult sai idee alguse sellest, et seal oli kaks tühja kanalisatsioonikaevu, mis vajasid kinni ajamist.
Halvasti sai muidugi see, et ei olnud aega ja tahtmist poodi geokangast tooma minna ja lootsime, et ehk liiva ja kruusakihi alt malts läbi ei kasva, aga kasvab ikka küll. Ilmselt tuleb see töö järgmisel aastal ümber teha, kui maja enda remondi kõrvalt rohkem aega on. Igasuguste naabrimiisude ja Mursikute tõrjeks on peenarde ette pandud traadist piirded, millest nad sellegipoolest suudavad läbi pugeda ja seal kraapimas käia. Ümbruskonnas elavate naabrite kasside peale võib lõputult pappi kulutada ja siinkohal tahaks kõikidele kassiomanikele öelda, et palun ärge laske oma miisusid omapäi jalutama, nad teevad võõrastes aedades kohutavalt palju pahandust. Ei pea end halvaks inimeseks, aga igal juhul on mul kavatsus varjupaik hulkuvatele kassidele järgi kutsuda. Kasse käib siin aias vähemalt viis erinevat ja tundub, et kõik nad kasutavad seda avaliku käimlana ning üritavad võidu üksteise "märke" üle märgistada. Ilmselt tuleb endal perre paar tugevat kõutsi võtta, kes aias korda hakkaksid pidama.
Kurgid lähevadki sel põhjusel vertikaalselt kasvama, et hommikul kassipissist kurki salatisse väga panna ei tahaks.
Väga palju aias toimetamiseks aega ei ole ja sel aastal lepime pisut metsikuma džungliga.
Järgmisel nädalal tuleb köögimööbel ja siis saab juba lugeda köögi paigaldamisest. Lähiajal on plaan ka vannituba lõpuks ära lõpetada ja inimese moodi elama hakata.
Loe ka eelmiseid blogipostitusi:
