AIAHOOLIKU BLOGI | Plaanid, mõtted ja kõhklused, kuidas kujundada aianurk
Jutt käib mu maja küljele jäävast aia osast või eesaiast või ma ei teagi, kuidas seda nimetada. Ühesõnaga aia see osa, mis tänavalt paistab, kuhu jääb autokoht, värava kõrval asuv lille- ja okaspuupeenar, põõsariba, kaks õunapuud, paar peenrakasti ning lihtsalt lage muruplats. See muruplats natuke häiribki mind – milline raiskamine, sinna saaks ju nii mitmeid kauneid õitsejaid istutada! Lihtsalt niisama mõnusaks olemiseks ma seda aiaosa ka ei kasuta, sest see paistab otse tänavale ning pool päeva heidab maja sinna varju. Pluss naabrite aknasilmad. Ühesõnaga – praegu on seal peamiseks “rõõmuks” niitmine.
Peenramõtteid on suve jooksul pähe tükkinud erinevaid. Või õigemini haljastusmõtteid, sest üksvahe mõtlesin ka sinna autoplatsi äärde heki või puude/põõsasterea loomisest, mis varjaks otsevaate tänavalt. Samas siis kipuks ka see värava kõrval asuv peenar (mille ma lõpuks ometi olen saanud selliseks, et see mulle tõepoolest meeldib) kuidagi peitu või varju jääma ning sellest oleks kahju. Siis tuli mõte teha lihtsalt riba lillepeenart autoplatsi taha. Samas tundus ka see kuidagi nadi või iseloomutu. Sellest omakorda arenes plaan rajada sinna üks pikaks venitatud kaares kolmnurga moodi peenar (noh, umbes selline nagu mul aia teises otsas on – see, kus õilmitsevad mu lursslill ja hiid-iisop, pojengid ja lõvilõuad ja kukeharjad jne). Üks serv algaks autoplatsi tagant ja teine jookseks maja seinaga paralleelselt (plaatidest teeraja ääres). Samas nüüd ei tundu ka see enam eriti hea mõte. Mis teie arvate? Kuidas teie selle aianurga lahendaksite? Või jätta nii nagu on? Kõik head mõtted ja ideed on teretulnud, sest tundub, et üksinda jäängi siin pead murdma ja üle päeva meelt muutma.
Vähemalt selle värava kõrval asuva peenra sain nüüd lõplikult valmis (või noh nii lõplikult, kui üldse üht peenart valmis saada on võimalik). Kaevasin kivide ja muru vahele mullaserva, asendasin kivirikud mägisibulatega ja nüüd olen rahul. Lõpuks ometi! Ongi vaid nii viis aastat selle peenra timmimise peale kulunud.
Ja just seal samas peenras peidab end ka mu suur lemmik pampel, kes see aasta rõõmustab mind erakordselt suure marjasaagiga. Ühesõnaga – algsest nuhtlusest ja peavalust on saanud üks tõsiselt tore peenar!
Muidu aga kulgeb aed juba pisut hilissuvisemas rütmis. Päevapaabusilmade sekka hakkab üha enam tekkima admirale, esimesed satsid mahla on pudelis ning lähiajal peaks tomatimoosi teo ette võtma. Ka õitsejate nägu muutub pisitasa ning pottides vahetasin kevade algul sätitud taimed suuresti uute vastu ning peenrakasti kolisid salatitaimede asemele krüsanteemid – selge märk sellest, et suvi hakkab tasapisi lõpu poole veerema. Samas – täna on väljas endiselt suviselt palav, päike küpsetab rante selga ning kui oleks natukenegi rohkem viitsimist, siis läheks ujuma. Aga vist ei ole. Omas aiaski mõnus seda suve nautida.
Õnneks tuli vahepeal siiski ka üks korralikum vihmasabin, mis aeda virgutas ja värskendas ja nii jagub veel terves aias silmailu, isegi kilbikud võtsid uuesti hoo üles ja õitsevad kui segased. Muru on küll endiselt natuke kollakas, aga pole lugu. Ja kui veidi veel sajaks, siis saaks päevaliiliatele uue peenrariba valmis kaevata (jah, selle suutsin ma 100% kindlusega ära otsustada, vaja vaid labidas kätte võtta) ning õunapuude alust peenart veidi laiendada – tõsta priimulad rea võrra tahapoole ning lisada nende ette kahes toonis kukesabad (sordidki juba välja valitud), mis peaksid just praegusel ajal õitsema ning lisaksid sinna peenrasse pisut särtsu juurde. Ühesõnaga, tegevust jagub, nii et tänaseks vast aitab jutust, aed ootab!
PS! Palun jagage siis häid mõtteid selle peenra osas!
Ja kui juba abipalumiseks läks, siis üks palve veel. Kui kellelgi on juhtumisi jagada kukeharju “Ice Ruffles” ja “Citrus Twist”, siis see teeks Aiahooliku kangesti õnnelikuks. Isegi soovitus, kust neid saada võiks, teeks õnnelikuks. Kniks juba ette ja mõnusat ja sumedat hilissuve kõigile!
LOE LISAKS:
