12 enam levinud viga, mida aiatöödel kindlasti vältida tasuks
1. Istutatakse liiga vara
Iga seeme vajab idanemiseks mingit optimaalset temperatuuri. Näiteks seemned, mis vajavad idanemiseks sooja temperatuuri, ei lähe hästi kasvama, kui need liiga vara kevadel maha istutada. Need võivad lihtsalt kõdunema minna, või isegi kui tekivadki mingid võrsed, külmuvad need suure tõenäosusega juba esimese külmaga. Niisamuti on täiesti võimalik, et seemnete idanemine seiskub, mis võib omakorda viia selleni, et jõuad oma istutatu juba täiesti ära unustada ja hiljem sinnasamma midagi uut peale istutada. Küll võib see siis suure imestuse kaasa tuua, kui esimesena istutatu hakkab end koos hiljem mullatuga võidu sirgu ajama. Parim viis, kuidas liiga varast istutamist vältida, on muretseda endale mullatermomeeter. Mõistagi on kasulik teada ka umbkaudset aega, millal võib sinu piirkonnas viimast öökülma oodata.
2. Istutatakse liiga hilja
Mis iganes taime sa oma aeda ka ei istutaks, on sel alati mingi kindel kasvuperiood (s.o kindel päevade arv, mis peaks jääma istutamise ja esimese lõikuse vahele). Kui muldad seemned või istikud liiga hilja, võib juhtuda, et taimed külmuvad juba enne, kui nende vili jõuaks üldse küpsema hakata. Hoopis teine lugu on siis, kui plaanid need katta talvelooriga või kasutada mõnd teist külmakaitset. Siiski on hästi kasulik, kui oskad umbes paika panna viimase öökülma päeva — niimoodi, taime kasvuperioodi arvesse võttes, on võimalik määrata ka umbkaudne kuupäev, millal on viimane mõistlik aeg istutamiseks.
3. Ei kasutata väetist
Kui sa just pole üks neist, keda on õnnistatud liivsavise mullaga, on sul vaja kahtlemata teada, kuidas väetiste lisamisega mulla omadusi parandada. Näiteks vajab liiga savine muld kindlasti juurde liiva ja orgaanilist väetist, et mulla struktuur ning veeläbilaskvus paraneksid. Liivasele mullale seevastu on vaja lisada komposti või sõnnikut, et paraneks mulla võime niiskust ja toitaineid säilitada.
4. Lisatakse liiga palju lämmastikku
Taimed vajavad küll klorofülli tootmiseks lämmastikku, aga selle väetamisega ei tasu siiski liiale minna, sest nii talitades võib see kaasa tuua liigse leherohkuse ja pikavarrelisuse. Kogu see üleliigne lehestik maksab aga omakorda kätte juurestikule, mis ei kasva ja levi seepeale enam oma tavalise kiirusega. Kõige selle tulemusena valmib kas vähem vilju, kui peaks, või ei valmi neid üldse. Ühtlasi on sellisel juhul taimed vastuvõtlikumad igasugu haigustele ja putukakahjustustele. Liigne kogus lämmastikku võib endaga kaasa tuua ka mineraalsoolade ülejäägi — see on aga hiljem hästi näha taimedelt, mis paistavad närtsinud. Kasulik nipp, mida tasub järgida: kui sa just ei kasvata taimi, mis vajavad spetsiaalselt rohkem lämmastikku, ole lämmastikväetisega pigem tagasihoidlik.
5. Istutatakse liiga lähestikku
Istikud paistavad nii pisikesed, seemned veel väiksemad. See tähendab, et on väga lihtne juhtuma, et istutad taimed liiga lähestikku. Tihedalt istutatud taimedel napib aga toitaineid, ühtlasi vaevlevad nad kehva õhuringluse käes ning peavad omavahel võitlema niiskuse ja päikesevalguse pärast. Seetõttu on oluline jälgida alati seemnepakendite etikette — sealt leiad kindlasti soovitusi, millise vahemaaga seemneid mullata.
6. Istutatakse liiga sügavale
Iga seeme vajab mõistagi kasvamiseks niiskust. Suured seemned, nagu herne-, oa- ja maisiseemned, tuleb istutada sügavamale. Väiksemad, nagu aedsalat ja mõned ürdid, tahavad aga jällegi idanemiseks valgust, mistõttu ei ole vaja neid kuigi sügavale istutada. Sellised seemned külvatakse lahtisesse pinnasesse ja seejärel pressitakse vaikselt mulda. Sama kehtib istikutega. Mõned neist tuleb istutada sama sügavale nagu potiski, et nende mädanema minekut ära hoida. Teised aga (eriti tomatid ja paprikad) peaks istutama sügavamale, et soodustada juurte kasvu. Seega on igal taimel unikaalsed nõudmised ja tavaliselt peaks kogu vajalik informatsioon olema kirjas seemnepakendil või sealsel etiketil.
7. Kasutatakse liiga palju multši
Multšimine on kahtlemata vajalik — see takistab umbrohu levikut, samal ajal aitab niiskust säilitada. Sellegipoolest on kasulik teada, et multšiga liialdamine võib tuua kaasa samad tagajärjed nagu liiga sügavale istutamine. Näiteks kui plaanid multšida kompostiga (mis on ühtlasi lämmastikuallikas), võib täitsa juhtuda, et see orgaaniline väetis on üldse ainus, mida pead aasta jooksul oma aiamaale lisama. Nii on aiamaa multšimisel hästi oluline õiged kogused ära tunda.
8. Kasutatakse liiga vähe multši
Enamik aiamaa omanikke naudib aias töötamist täiel rinnal. Küll aga on kõigile natuke vastumeelne umbrohuga maadlemine. Seepärast on väga oluline teada, et vähene multšimine ei takista kuidagi umbrohu levikut. Kui sa peaksid veel elama piirkonnas, kus ilm on pidevalt soe ja kuiv või kus sajab väga harva vihma, on eriti oluline säilitada niiskus ja multšiga mitte koonerdada.
9. Kastetakse liiga vähe
Kastmise unarusse jätmine on eriti suur probleem piirkondades, kus kliima on kuum ja/või kuiv. Eriti ohtlik on see just idanevatele seemnetele või uutele istikutele. Parim aiandusnipp rohenäppudele on n-ö sõrmetest. Kui sinu aia pinnas on liivsavine, lükka oma sõrm viie sentimeetri sügavusele mulda — kui tunnetad niiskust, ei ole vaja kasta. Liivase mulla korral tuleb niiskust kontrollida suisa kümne sentimeetri sügavuselt. Savise mulla puhul on spikker aga lihtne — kui sul on keeruline oma sõrme viie sentimeetri sügavusele mulda lükata, siis järelikult vajab pinnas kastmist.
10. Kastetakse üle
Vähesest kastmisest veel omajagu hullem on aga ülekastmine, sest vettinud juurestik ei suuda piisavalt hapnikku kätte saada. Seepärast on kasulik teada, et olgugi et taimede närbumine on eeskätt vähese kastmise tunnusjoon, võib see ühtlasi olla märk ülekastmisest. Samal ajal on mõndade aiataimede puhul täiesti tavaline, et päevase kuumuse ajal need natuke närbuvad, aga õhtul, kui temperatuur langeb, puhuvad endale jälle elujõu sisse. Kui taimed suudavad ise niimoodi vastu õhtut virguda, ei vaja nad lisavett. Üks nipp, millega vältida ülekastmist ja samal ajal tagada juurestiku kasv, on kasta sügavuti ja mitte liiga sageli.
11. Istutatakse valesse kohta
Igas aias on mikrokliimad. Teisisõnu leidub igas aias kohti, kus tingimused võivad sootuks erineda mõnest muust nurgast sinu aias. Näiteks võib mõnes konkreetses paigas olla tempetartuur soojem, teises külmem; mõnda paistab vähem päikest ning on suurema osa päevast varjus, teine aga haarab kogu päikesevalguse endasse. Igas aias on ka alasid, kus muld on kuivem, teises jälle niiskem. Niisamuti on täiesti tavaline, et mõni piirkond aias on külmatundlikum kui teine. Seepärast on hästi oluline tunda oma aeda ja seal kasvavate taimede vajadusi — nii tead täpselt, kuhu mingi konkreetne taim istutada.
12. Valitakse valed taimed
Võib juhtuda, et mõni taim sinu piirkonnas lihtsalt ei kasva. Nii on täiesti tavaline, et niiskust vajavad taimed ei taha hästi kasvada põuases piirkonnas ja vastupidi — mõnele taimele jällegi ei meeldi niiskus ja ta ei ole vihmases kliimas sugugi õnnelik. Kõigele eelnevale lisaks on oluline teada, et pikema kasvuperioodiga taimed ei hakka hästi vilja kandma paigus, kus aiahooaeg kipub lühikeseks jääma. Seda enam on rõõm tõdeda, et pea igal taimel või köögiviljal on tavaliselt vähemalt üks sort, mis on arendatud õitsema ka spetsiaalselt sinu oludes. Kasvata just neid konkreetseid sorte ja sinu aed on õitest lookas!
LOE LISAKS:
