AIAHOOLIKU BLOGI │ Aiasõltlase raske (aga ilus!) elu
Ja loomulikult otsustas viimase paari kuu AINUS tugevam vihmahoog (koos tugeva tuulega) tulla selle 10 minuti jooksul, mil ma teenindusest jala koju kiirustasin. Algas siis, kui teeninduse uksest välja astusin, ja lõppes siis, kui avasin koduvärava. Aeda väga ei kastnud, mind aga küll. Sellele otsa veel umbkeelsed mänguatraktsioonide paigaldajad maltsa uppunud külaplatsil, kellele asjade asukohta hoolimata eskiisist ja projektist kuidagi selgeks ei õnnestunud teha ning ootamatult platsile tekkinud kaevetööd. Ohjah.
Üle platsi tagasi auto poole sammudes tundsin, et nüüd on kõik — kas otse aianduspoodi või must masendus. Ja kes see ikka vabatahtlikult musta masenduse valib, seega aianduspood. Nii suunasingi oma auto nina lähima aiakeskuse poole ja lahkusin sealt imetoredate roosakas-oranžikate raudürtide ning sügavat punakaslillat tooni kirikakardega.
Ja kuna järgmiseks päevaks stress veel päriselt lahtunud ei olnud, käisin tiiru ka Viimsi kasvuhoonetes, kust naasin kribukese bakoopa ja portsu tõmmude basiilikutega. Siis oli süda rahul, stress läinud ja taas hea olla! Sõltuvus mis sõltuvus!
Natuke tahaks küll kuiva ilma üle viriseda, aga see on vist oma uudisväärtuse juba ammendanud. Kuid eks osati ole see kuiv, kuum ja päike ka hästi mõjunud. Tomatid kasvavad tänu päikeselistele päevadele erakordselt uhke hooga, nii et lausa lust on kasvuhoones käia (kui just kastmisaeg käes ei ole — kaev on kuival mis kuival ja kasta tuleb kalli kraaniveega).
Nüüdseks on kõik taimed pisikesi rohelisi tomatimummusid täis ja “Lihavõttemunad” on juba päris tillukesest peast mõnusalt triipsulised. “Vesuvio” aga eristub hoopis teistsuguse viljakujuga. Põnev, põnev, tahaks juba maitsta!
Lihavõttemuna
Vesuvio
Teised, kes tunduvad kuiva ja päikeselist ilma nautivat, on maasikad. Õisi on palju, taimed on erakordselt lopsakad ja nii jääb vaid loota, et mammude valmimise ajaks ilmataat mingit eriti pikka vihma- ja jahedaperioodi ei organiseeri, mis saagi ära lörtsutaks.
Ja eelmise blogipostituse jätkuks võin rahuliku südamega kinnitada, et vaarikate nimel on tehtud kõik, mis võimalik. Kärpisin oma marjapõõsaid tagasi, piirasin veidi veel naabri hekki ja kogu kompost sai taimede alla laiali tassitud. Lisaks sain toreda juhusena küla rohevahetuse käigus meie külaplatsi naabriproualt vaarikataimi. Peaaegu poleks saanud, sest ta polevat tahtnud ise pakkuma tulla, et kes see neid ikka tahab, temal aga nuhtluseks kaelas, kihutavad mööda põldu kõikjal laiali ja jube tüütu neid muudkui välja kakkuda ning komposti visata. No eks sellises olukorras tuleb ikka heanaaberlikult abiks olla ja ports taimi eest ära viia. Eriti kui viljad pidavat olema mõnusa maitsega ja taim hooaja jooksul lausa kaks korda saaki andvat. Nüüd jääb vaid loota, et neile ka minu juures sama hästi meeldib kui tema põllulapil.
Salat on samuti ootamatult kohevaks kasvanud, tuleb teda usinalt tarbima hakata.
Ka terrassile taimevõre äärde plaanitud tootsipeenar on töös ja tulemises. Lillherned ja -oad on juba paigas, kohe võtavad koha sisse põldoad ja lillade kauntega harilik hernes, mis küll maitse poolest ei pidanud millegagi hiilgama, kuid eks ma ta pigem kaunite kaunte pärast plaani võtsingi.
Ahjaa … Ja selle vahepealse suvise soojaga oli tore see, et lõpuks ometi sai terrassil mõnuledes täiel rinnal lõhnava kuslapuu aroomi nautida. Muidu kipuvad ta õitsemise ajal ilmad veel nii jahedad olema, et ega seal väga niisama ei istu. See aasta aga pakkus ta mõnusa seltskonna ja klaasikese veini juures suurt rõõmu nii oma aroomi kui õiteiluga.
Õues on ka teine suur lõhnaja, hea ja armas vanaemadeaegne valge näärlehine kibuvits. Põõsas, mis oma imekauni õiterüü ja hullutava lõhnaga peaks igas vähegi endast lugupidavas aias olemas olema!
Kummalisel kombel on krõbekuivast ja kuumast hoolimata aed ikka õiteilus. Ja mu triibuträäbulistele tulpidele tundub see troopika eriliselt meelejärele olevat — kui kõik teised on õielehed juba ammu maha visanud, siis nemad hoiavad enesekindlalt oma kauneid päid püsti ja ei tee sellist nägugi, et nad veel loobuda plaaniksid. Esimese õie avasid täpselt kolm nädalat tagasi. Uskumatu!
Lupiinid serveerivad mesimummudele esimesi suutäisi, kukekannused kasvatavad õit ning jumikas on tohutu uhke ja eriti ereda värviga see aasta.
Ja et lõpetada sellega, millega alustasin, siis pean tunnistama, et ka tänane päev ei möödunud ilma õieostudeta. Pisut vast vabandab see, et tegu oli kaua kaalutud ja oodatud ostlemisega. Nimelt oli Kristiine Aiakeskuses laugupäev ja ma olen juba ammu paari toredat pallikest oma aeda ihaldanud. Kõrs ja lauk oli välja toonud parima pallivaliku ja pärast pikka kaalumist tulid minuga koju kaasa üks eriti uhke ja kopsakas “Globemaster” ja ports pisut tagasihoidlikumaid, kuid siiski ülimalt kauneid lauke sordist “Purple Sensation”. Ja aiakeskuse enda peenravahedest trügisid kaasa kaunid vanaroosa õiega idamagunad “Princess Victoria Louise“. Seejärel ma põgenesin … selleks, et poole tunni pärast tiiruga tagasi olla, sest enne möödaminnes silmatud uhke tumeda lehega vesikanep “Chocolate” ei andnud ikkagi hingele rahu. Ohjah! Selline see aiahooliku elu kord juba on.
Lauk “Globemaster”
Üks tore põõsas aga on mul veel tuvastamata. Kasvab mul aia taga ja on imearmsate tillukeste roosade õitega. Kas keegi oskab ehk öelda, kellega tegu?
LOE VEEL:
