Kauniks taastatud müürimaja romantilises Huuksi pargis

Järvamaal asuvas Huuksi mõisapargis on toimekas pere taastanud müürimaja. Romantilisse parki taaskasutatud puidust ehitatud elamut kasutab pererahvas suveköögi ning puhke- ja mängumajana. Majakese valisid, muuseas, Delfi lugejad Aasta puitehitis 2017 võistlusel rahva lemmikuks. Uurisime omanikult Toivo Tammikult maja taastamise kohta lähemalt.

Mis oli objekti juures keerukat ja kui kaua hoone valmis?

Taaskasutus on ühiskonda ja keskkonda laialt läbistav protsess, mis võtab tänapäeval järjest enam hoogu ning muutub populaarsemaks. Samas on endisaegsete hoonete, detailide, erinevate dekoorielementide taaskasutus tuntud juba vähemasti antiikajast peale.

Esialgu ei olnud plaani rajada antud asukohale hoonet, vaid korrastada praeguse majakese südameks olevad varemed. Protsess võttis aega umbes kümme aastat: algul varemete korrastus, seejärel müürile rajatud rõdu, sealt edasi arenev siseruum, hoone tagune ürdiaed jne. Viimane, selle aasta saavutus on hoone esifassaadile orienteeritud tammealle. Tammiku tammik on selle nimeks, rajatud EV 100 raames oma pargis korjatud tõrudest kasvatatud tammeistikutest.

Kuidas üldse tekkis idee vői vőimalus midagi sellist teha?

Kui omandasime Huuksi pargi 2001. aasta alguses, oli seal vähe vaatamisväärset. Kõik oli võsastunud, risustatud ja lagunemas. Ainult põlispuud seisid võimsalt ja segamatult. Isegi kiviaiad olid ümber vajunud ja maltsa sisse kadunud. Endine mõisa jääkeldri vare oli üks väheseid konkreetseid elemente väljapuhastatavas maastikus, mis köitis meie endi ja laste tähelepanu. Esialgu konseveerisime müürid ja peatasime lagunemise. Edasi tuli müüri peale juba suur laudterrass, kus käisime aega veetmas, kui sellest tüdinesime, ehitasime edasi, kuni jõudsime praeguse lõpptulemuseni.

Algne mahuline idee tuli muide Itaalias rännates. Vicenzas asuv arh Palladio suurepärane Palazzo Chiericati oma mahujaotusega tekitas mõtte, et müürimaja võis olla samasuguse mahujaotusega. Küll muidugi 10 korda väiksem, kuid siiski keskse ülemise suletud osaga, ülemistes otstes paiknevate rõdudega ning all jätkuva sammaskäiguga (selle ehitasime küll hiljem kinni).

Ilmselt on palju taaskasutust — mis täpsemalt?

Oi, pea kõik! Mõisa jääkeldri müürid, taga on jääkeldri põrand alles, osaliselt vana klinkerkiviga kaetud. Hoone esimese korruse postid on mõisa lauda lammutamisel saadud materjal, kenasti tahutud palgid. Alumise korruse küljeaknad ja roosaken on ühest Tartu kirikust pärit, tehtud arvatavalt II Maailmasõja ajal ajutiste akendena pärast 1941. aasta sõjapurustusi, ülemise korruse aknad Tallinnast, Tehnika tänavalt, ühe Anton Soansi projekti järgi valminud elamu korterist. Sepishingedega tahveluksed ülakorrusel tõi laudsepp Viinistult, puupliidi rauad ja metallosad on Paidest, Rüütli tänavalt, AEG-pliit 1930-ndatest on Tallinnast, Gonsiori tänavalt. Lillepostamendid kohaliku puusepa töö 1930-ndatest, ülakorruse lahtikäiv tigudiivan ühest sõjajõudude staabist. Nurgatagusesse aeda viiv lai graniidist trepiaste on siitsamast Huuksi mõisa peahoone varemete eest.

Mis pidi kindlasti uus olema?

Eks ikka santehnika ja need elemendid, mis tagavad hoone ohutu funktsioneerimise: elektrisüsteemid, tuleohutusosa, mõned head lauanõud ning värsked ajakirjad ülemisse raamatukogutuppa. Neid peab küll vahel välja vahetama.

Soovitused teistele, kel mõlgub idee miskit renoveerida.

Tasub katsetada ja objektipiknikest rõõmu tunda. Tasub kaasata lapsi, nad lähevad vahvalt käima tegevuse käigus. Ja vahetevahel peab taaskasutuskaubaga olema kriitiline. Umbes nagu riietusega. Tasub valida ja omada head nina.

LOE VEEL:

VANAD FOTOD │ Möödunud aegade kõige põnevamad suvilad ja suvitusvillad

Korterelamu hoovi peidetud võluv aiamaja külalistele

VANAD FOTOD │ Vaata, millised nägid välja nõukogudeaegsed haagissuvilad

FOTOD | Oma kätega tehtud suvila valmis 600 euro ja kolme nädalaga