Minimalismi ehe näide — detailideni läbi mõeldud kodu
Betoonkonstruktsiooniga maja on valminud kui rätsepaülikond ja minimalism polnud eesmärk. Idee oli hoopis sügavam ja psühholoogiline, maja on ehitatud inimloomusele. Siin elab neljaliikmeline perekond koos neljajalgse sõbraga. Elu on suunanud peremehe erinevatesse elupaikadesse. Pidev kohanemine uue keskkonnaga ja siis taas kolimine tähendavad temale kahte spordikotti isiklike asjadega ja kompsu riideid. Nii elades tekib aja jooksul teadmine, kui palju sul tegelikult asju vaja on. Siia looduse keskele jõudes polnudki palju asju ja kui seni oli nii hakkama saadud, saab ka edaspidi.
Siin ei eelistata ühte või teist stiili — oluline on inimene ja asjad on teisejärgulised. Siia majja sobib just see pere, sellele majale sobib just see vorm ja siia sisse sobib just selline ruumilahendus. Teine alternatiiv oleks peremehe sõnul vaibad, nipsasjakesed jne, aga see poleks siis nende kodu. Elamine on täpselt nii kalibreeritud, et just siinsetel elanikel on selles keskkonnas väga hea olla.
Inimene elab looduses ja see maja on üks osa loodusest. Arhitektuur on loodud nii, et sobiks ümbritsevaga. Kuna kinnistu ise on tegelikult väiksemate killast, vaid 960-ruutmeetrine, siis oli üksjagu mõtlemist, kuidas see kõik siia mahutada. Hoone pole suur — brutopind 183 ja netopind 160 ruutmeetrit — ja see asub reljeefsel maastikul. Hoone ja selle lõunapoolsel küljel olev terrass justkui lõikavad maastikule sisse. Läbi terrassi kasvab suur ja vägev mänd, mille sarnaseid leidub kõrvalasuvas metsas mitmeid. Vundamendi ehitamisel jälgiti hoolikalt männi juurestikku, et vältida viimase kahjustamist. Ka hoone fassaad on kujundatud teadlikult männitüvedega sama tooni. Muuseas, eramu fassaad pärjati 2014. aastal parima puitfassaadi auhinnaga. Eramut ümbritsev haljastus on taotluslikult lihtne ja keskkonnale omane.
Kindel soov oli ühekorruseline elamine. Üheskoos püüti leida, kuidas veel ruumi juurde saada. Arhitekti sõnul kasutati SPU soojustust, millega hoiti kokku kümme ruutmeetrit ja selle arvel sai luua veel ühe toa. Tänu passiivmaja loogikale on siin küttekulu väiksem, kui oli perel 55-ruutmeetrises uues korteris.
Omanik muigab, et maja sai tõmmatud „vorstiks” päevavalguse ja lõunapäikese pärast — meil on kuus pikka pimedat kuud, lisaks neelab valgust suur ja kõrge mets. Kui muul ajal on päikesesoojus teretulnud, siis suvel kaitsevad kuumuse eest stiilsed siinidel puidust ribid akende ees. Siseuksed on nagu hotellides, helikindlad, ja kui sulged ukse, on ruumi tarvis projekteeritud eraldi sisse- ja väljapuhe. Eramu arhitektuurse ja tehnilise lahenduse väljatöötamisel oli peamiseks lähtekohaks just väga hea sisekliima.
Lembit Tork nimetab seda maja mõnes mõttes verstapostiks — see on tema jaoks näide parimast koostööst, see pole üksnes arhitekti töö. Maja peremehe jaokski peab omavahel õlitatult toimima just see kolmnurk: tellija, ehitaja ja arhitekt. Peale väga kvaliteetse ehitaja ja arhitekti mängisid olulist rolli asjatundlik järelevalve ning professionaalsed eriosade tegijad. Kogu projekt kokku panna nõuab meeletult suurt pingutust ja oma uue kodu loomisele pühendas ta kaks täispikka aastat, viies end detailideni kurssi nii ehitus- kui ka interjöörilahendustega. Juhuslikkust pole siin majas ei väljas ega sees.
Maja jaguneb avalikuks ja privaatseks alaks. Viimane on mahutatud võimalikult optimaalselt väiksele pinnale: esik, magamistoad, kodukontor. Avarust vajab aga avalik tsoon, sest pere veedab just seal koos rohkem aega — avatud planeeringuga köök-söögituba-elutuba.
Soov oli luua ajatu stiiliga interjöör. Lembit Tork on ka selle kodu sisearhitekt. Majja sisenedes tervitab avar vaade välja ja kööki. Köök on kujundatud nii, et oleks kena vaadata ka elutoa poolt. Kõige raskem oli köögisaare toolidega, sest Eestis olid sobivad ainult kataloogis, reaalselt katsuda ja näha neid ei saanud. Perega Stockholmis reisides märgati Itaalia tootja Arperi esindussalongi, kust leiti need õiged toolid.
Liiste siin kodus ei leia. Näiteks köögi ja söögitoa vahel saavad liistude asemel sujuvalt kokku hall ja beež mastiks. Üks neist tuleneb köögipõranda hallist toonist, teine söögitoa pruunikast toonist. Seinas on siin muuseas laudparkett. Köögi põrandal on üks suuremaid põrandakive, mida peremees on näinud — 1,8 x 0,8 m. Alguses plaaniti graniiti, aga heledat polnud. Marmor käis ka peast läbi, aga see on liiga tundlik materjal vedelikele jms.
Disainer Karim Rashidi loodud futuristlik söögilaud ja toolid lähevad kokku Taani disaineri Henrik Pederseni loodud 1950-ndate sugemetega Imola ikoon-tooliga. Lembitu sõnul on muidugi sellise koosluse ümber vaja ruumi — et esemed saaksid esile pääseda, ja ruumi siin jagub ka tänu sellele, et liigsed vidinad ja aksessuaarid ei lämmata. See on nagu kunstigaleriis, kus kunstiteoste ümber on vaja õhku ja avarust. Kunstiteosena mõjuvad siin köögis ka Muumi tassid — terve kollektsioon, mille perenaine on kokku kogunud.
Kaminat 3,7 meetri kõrguse laega elutoas nimetab Lembit monumentaalseks ja rohkem asju olekski juba liiga palju. Paar mööblitükki, vaip, kamin ja loodus. Sellest piisab elamiseks. Puhkab ka ilumeel. Kaminat ehitasid ehitusfirma parimad mehed, kaminasse süvistatud tahukate puhul sulatati kõik plaadid ideaalselt kokku 45-kraadise nurga all. Tasub mainida, et 45-kraadise nurga all on kokku viidud ka maja fassaadinurgad.
Lihtsa joonega, kuid stiilne puukerisega saun kutsub saunamõnusid nautima küll. Kadakane sein ja vaade õue — oivaline kooslus. Külaliste tualetis on suure plaadi kõrvale toodud sisse 10 x 10 cm oonükskivi. Saunakompleksi kõrval on n-ö tehnoruum.
Nende ruumidega lõpeb ka avalik tsoon. Edasi läheb koridor, mis jääb elutoast lükandukse taha. Lükanduksega oli taas parasjagu tegu, sest soov oli teha see ühelt poolt spoonituna, teiselt poolt laudparketiga kaetuna — eluruumide sisekujunduse põhjal. Tehtud sai kolm korda ja tulemus on kena.
Lõuna poole jäävad lastetoad ja kontor, põhja poole magamistuba ja duširuum. Koridor lükati võimalikult kitsaks, et tubadele jällegi ruumi juurde saada — õnnestus lausa 10 cm igasse tuppa. Kitsa koridori teeb avaraks ja valgusküllaseks neljakordse klaasiga laeaken, mis on paika sätitud nii, et valgus kiirgab sealt igasse tuppa.
Kõige olulisem on selle kodu puhul rahu, muidu elaks ju hoopis mujal. Pere on põgenenud rahu keskele, sest igapäevane töö nõuab aktiivset suhtlemist. Siin saab ennast ideaalselt välja lülitada. Siin hinnatakse privaatsust, sest see on luksus, samas on pealinna ainult paarkümmend kilomeetrit.
Loo alguses kirja pandud võrdlus suvemaja või abihoonega on peremehe sõnul kõige suurem kompliment, sest see oligi taotlus — olla loodusega üks. Ja lisab, et igal veidrusel siin majas on väga ratsionaalne põhjendus.
LOE VEEL:
