11 küsimust: arhitekt Lembit Torki eesmärk on edendada jätkusuutliku maailma ideed
Kanadast Eestisse elama tulnud arhitekt Lembit Tork on 20 siin oldud aasta jooksul väikest bürood juhtides sadakond objekti kujundada. Ta nimetab end isikuna parandamatuks optimistiks, arhitektina „esteedist koristajaks“.
Milliste sõnadega ennast tutvustaksite?
Naljakas, jah, mind iseloomustab täitsa ausalt vajadus ideid ja asju lihvida ning järjestada, eesmärgiga anda elu, luua harmooniat või efekti. How about: perfektsionistist don Quijote, kes armastab võidelda tuuleveskitega? Vean kihla, et enamikul pühendatud arhitektidel on selline tunne. Aga võtmekomponent? Töökus. Lisatunde väga ei arvestata, kui töö on su hobi. Ja seepärast me loomeinimesed olemegi — kellegi teise alkeemia ja kuld. Kas siis kiita või kurta? Geeni- ja rakutasandil on mulle antud paar-kolm annet, mis tahes-tahtmata on halbadel aegadel needus ja headel aegadel paras õnn. Aga iga näiliselt tugeva omaduse taga peitub ka teine, nõrgem külg. Kord oled superman, siis lihtsurelik. Kord on miski edu võti, teinekord takistus.
Vaatlustorn
Kust kõik alguse sai ja mis on teinud teist selle, kes olete?
Lapsepõlves oli mu suureks eeskujuks vanaisa Juhan Tork. Jõuline, karismaatiline, hea huumoriga idealist. Sain hiljuti teada, et ta oli Eesti esimene pedagoogikadoktor. Tartu ülikoolis on ka temanimeline saal, kus pidasin tema 125. sünniaastapäeval ettekande. Mulle oli ta aga eelkõige filosoof, kes armastas kõikidega suhelda. Mulle oli ta ime ning tänini teda meenutades olen pisarateni liigutatud. Sellist tunnet pean oma nooruspõlve suurimaks kingituseks. Mu isa arvas kunagi, et hakkaks arhitektiks, aga sõjakeerises otsustas kindlama elukutse kasuks — inseneriks. Selles oli ta andekas ja edukas. Pälvis Ontario provintsi eluaegse töö auhinna. Ta oli ehe kompromissitu „esimeste printsiipide“ insener, kellele meeldis oma kätega puutööd teha. Mõlemad mu vennad on insenerid. Ema õpetas inglise keelt ja oli hea silmaga käsitööinimene ja superema. Arhitektuur ja kujundamine eeldavad mingit vaba olekut ja mängulusti.
Vaatlustorn
Kuidas on möödunud teie loomingulised aastad arhitektina?
Olen töötanud Kanadas mitmes büroos. Juhuste ja juurte tõttu sattusin 20 aasta eest Eestisse elama. Kanadas ei tulnud mulle kordagi pähe oma büroo asutada. Selline kohustus ja pidev bürokraatiaga vehklemine näis mulle kui lõputu närvesööv jama. Eestis osutus büroo tegemine buumi algaastatel päris lihtsaks, võimaldas suuremate tööde tegemist. Nüüdseks (paratamatult?) tüürime samas suunas, mille eest mina kord pääsesin. Väikse büroo juhina on mul õnnestunud Eestis sadakond objekti kujundada. Üle poole neist on ka ehitatud. Kümnest osaletud konkursist oleme võitnud viis. Olen siin suutnud teha mõndagi, millest Kanadas vaid vähesed mu kolleegid unistavad.
Vaatlustorn seest
Milliste raskustega olete silmitsi seisnud ja kas on asju, mida oleksite soovinud teada juba karjääri alguses?
Kanada heaoluühiskonnas tuleb jälgida oma talenti. Nii mu vanemad selle mõtte meile intuitiivselt sisestasid. Mu sisearhitektist õde juhtis mind kunsti poole. 32-aastase disainikäigu jooksul pole mul kunagi kahtlust olnud, et valisin õige ameti. See on aga jube irooniline ülestunnistus, kuna ma praegu arhitektiametit väga ei soovitaks. Ja vaid ühel, aga tõsisel põhjusel — majanduse seis. Aga sügavam iva on iseloomu küsimus. Mida teha, kui oled mängleva iseloomuga maksimalist? Kuidas lahendada dilemmat, et sobilikuks teostuseks pühendad aega nagu Austria arhitekt, aga Eestis teenitakse 4-6 korda vähem?
Kas teil on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?
Minu töörutiin ei ole kõige tavalisem, välja arvatud see, et 40-tunnine nädal on vaid pensioniaegne unistus. Ärkan kell kuus ja pool kaheksa olen tööl. Ülejäänud aeg jaguneb kirjavahetusele ja kirevamatele nõudmistele.
Sambliku eramu
Kas mõtlete tööd tehes keskkonnasäästlikkusele? Kuidas?
Jah. Kompaktsuses. Ja materjalide, peamiselt puidu- ja tehnosüsteemide valikus olen viimasel ajal oma Mähe perekodu kujundamisel teinud huvitavaid, isegi vist mõningaid originaalseid avastusi. Need jäävad veel ärisaladuseks, kuni olen leidnud sobiliku hetke väljendamiseks. Aga peamiselt mõtlen keskkonna, väikse hapra Eesti säästmisele, mis on võrreldes ülejäänud maailmaga omapärane mikrokosmos, mitte kellegi juhuslik ja müüdav omand, mida võib ei tea kellele „loogilistel“ õigustustel ohverdada.
Mis või kes inspireerib?
Alvaro Siza, Steven Holl, Kengo Kuma jne. Muusika ka inspireerib, Vangelisest (Blade Runneri soundtrack) kuni Steven Wilsonini välja. Praktikas pakub põnevust idee, kuidas leida sobilikke, mitte liiga ahneid koostööpartnereid, kes tahaksid panustada ja omakorda ilusat kasumit lõigata minu taskukohaseks timmitud moodulmaja ja muude sarjade ideedest. Kutse on avalik.
Sambliku eramu
Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovite meelde jääda?
Suurim eesmärk on edendada jätkusuutliku maailma ideed, mis lõppeb keskkonna arhitektuuriga, aga algab avalikust ruumist röövkapitalismi (mitte normaalse kapitalismi) ja selle võimaldajate eemaldamisega, millega aktiivselt tegelevad näiteks Yanis Varoufakis ja Ellen Brown.
Kuidas elab meie arhitektuur ja kas rohkem on põhjust muret tunda või rõõmustada?
Nagu Ecco kingad, mu armas intelligentne naine ja ürgmetsad. Tegemist on suurepäraselt meelestatud õppejõududega ja esimese vabariigiaegse funkvaimustusega, mis pole tänini elav ideaal ainult kujundajate seas, vaid ka kollektiivses ettekujutuses. Kodanikule tähendab „moodne” midagi head. See on rõõmustav. Eriti tänapäeva parimate trendide tõttu, mis on mõtestatud kooslus eheda vana ja respekteeriva uue vahel. Aga kui rahategemine on jumal ja idee on kõikidele kultuuridele ning maitsetele meelepärane olla, siis tekib meil, nagu Euroopas eurolauluga, mingi universaalne mittemidagiütlev jamps ja haip.
Sambliku eramu interjöör
Milline on teie soovitus algajale kolleegile?
Nii on valus öelda, aga võimalusel tasub tegeleda ka millegi muuga. Näiteks IT-ga? Kas Y- ja Z-põlvkonna jaoks on töö läbi, nagu reklaamis hiljutine minikonverents, või kas tegemist on vaid hetke „miljonivaesemaa” (Kivisildniku fantastiliselt tabav iseloomustus) emotsioonidega? Pole välistatud, et 5-10 aasta pärast on asjad oluliselt teistmoodi, aga praegu ennustatakse parajat krahhi.
Milline on teie enda loomingu lemmikobjekt? Miks?
Üks eramu, üks torn, üks sisekujundus. Seest ja väljast perfektse teostusega Sambliku maja Tabasalus. Vaatetorn — selline projekt tuleb vist ette vaid kord elus. Selles on balansseeritud arhitektuuri- ja insenerikunst. Justkui poleks millestki puudu, poleks midagi ülearust. Kolmnurkne põhikuju on minimaalseim stabiilne struktuur. Puitribid on nii psühholoogilise (ohutuse tunde) kui ka tuulekaitse (ja piisava läbipuhumise) funktsioonidega. Kuju tuli välja sihvakas ja ilus. Ja kolmandaks Koger & Partnerite auhinnatud vana ja uue sisekujunduse kooslus Fahle majas.
Lugu ilmus esimest korda Eesti Ekspressi kuukirjas Moodne kodu 26. oktoobril 2016.
