TEE ISE | Kuidas vanadest kappidest kirjutuslaud sai
Vanale, päevinäinud puitmööblile uue hingamise andmine võib olla päris tore tegevus. Vanatädi maja pööningul kõrvuti seisnud kappe nähes tekkis kohe mõte neist kirjutuslaud meisterdada. Aastakümneid kasutult seisnud kapid olid kaetud paksu mustuse kihiga ja ma polnud kindel, kas neist üldse asja saab. Erinevad artiklid soovitasid määrdunud kappe pesta sooja seebiveega, kuid mina lähenesin neile survepesuriga (pole kindel, kas selline puhastamine päris õige, aga seekord tegin nii. Survepesuriga pestes tuleb olla ettevaatlik, et puitpinnad ei saaks kahjustatud).
Pärast survepesu ja puhaste kappide nägemist tundus projekt palju lootustandvam. Eemaldasin kappidelt uksed, hinged, nupud, käepidemed. Soovitatud värvieemaldus kemikaal neil kappidel värvikihte kahjuks lahti ei sulatanud. Kuna kuumaõhupuhurit polnud kohe kusagilt võtta, tuli vana värv eemaldada mehhaaniliselt liivapaberiga. Üsna pea sai selgeks, et liivapaberi ja klotsiga käsitsi lihvides võib seda tööd jäädagi tegema ning appi võtsin elektrilise taldlihvija, mille abil sai lihvimistöö kiirelt tehtud (sellega lihvides tasub olla ettevaatlik, et mõni koht “liiga õhukeseks” ei saaks).
Alustasin paksema liivapaberiga ja viimase lihvi tegin peene 240 liivapaberiga. Silma häirivad defektid said täidetud pahtliga ja veelkord üle lihvitud ja terve mööbli pind karestatud, et värv paremini nakkuks. Ei hakanud kõiki auke ja pragusid pahtliga täitma –eesmärgiks polnud uusvana, vaid pigem olemasoleva säilitamine võimalikult ehedana.
Enne värvimist puhastasin kapid lihvimistolmust niiske lapiga ja lasin korralikult kuivada. Kruntisin ja värvisin kapid vesialuselise mööblivärviga, sest see haises kordades vähem kui lahusti baasil valmistatud värvid, ka kuivamisaeg oli lühem. Ühe kapi käepidemed sai ostetud uued, teise oma aga puhastatud ja korrastatud.
Algselt oli plaanis kapiuste hinged asendada uutega, kuid pärast nende puhastamist ja sirgendamist otsustasin vanade kasuks. Lauaplaadi laius sai valitud selliselt, et kappide vahele jääks piisavalt jalaruumi ka pikemale inimesele. Lauaplaadi meisterdasin 21mm vineerist, mille samuti lihvisin, servad faasisin ja katsin mati vesialuselise peitslakiga. Laki kihtide vahel tegin vahelihvimise peene liivapaberiga. Pärast värvi kuivamist kruvisin uksed ja käepidemed tagasi, tõstsin kappidele lauaplaadi ning kirjutuslaud oligi valmis.
Lisaks meisterdatud kirjutuslauale sain töö käigus põneva disainiidee uuele kirjutuslauale — loodetavasti see liitub ülejäänud COW’ karjaga üsna pea.
Ei ütleks, et see oleks olnud väga keeruline töö ja olen kindel, et tahte ja pealehakkamise korral saab sellega hakkama peaaegu igaüks. Alustada võiks mõne lihtsama riiuli, kapi või kirstuga ning vilumuse tekkides saab ette võtta juba väärtuslikumaid mööbliesemeid ja suuremaid projekte.
Aegajalt on tore kolada vanade majade pööningutel ja panipaikades, alati leiad midagi toredat, mille kallal nokitseda ja millele anda uus elu.
LOE VEEL:
