11 küsimust: Noore arhitekti preemia pälvinud Sille Pihlak ja Siim Tuksam
1. Milliste sõnadega ennast tutvustaksite?
Arhitektuuripraksis PART on tegelikult lühend nimest: Practice for Architecture, Research and Theory. Seega oleme arhitektuuripraksis eksperimentaalse, digitaalse ja tehnoloogilise innovatsiooni uurimiseks ja rakendamiseks. Ideede rakendamiseks oleme leidnud enim arenenud masinapargi Eestis. Soovime väärindada puitu ja taastuvat loodusvara disaini kaudu.
2. Kust kõik alguse sai ja mis on teinud teist selle, kes olete?
2014. aasta lõpp oli veidi vaiksem aeg. Mina olin lõpetanud just Veneetsia biennaali, Sille oli tulnud tagasi Los Angelesest arhitektuuribüroost. Välismaalt töö otsimise kõrval osalesime võistlustel. Nii möödus paar kuud ja tuli pakkumine hakata kureerima TABi peanäitust. Sellest sai alguse arhitektuuripraksis PART.
3. Kuidas on möödunud teie loomingulised aastad noore arhitektina?
Oleme kahe tegutsemisaasta jooksul püüdnud võtta ette ainult projekte, mis võimaldavad energiasäästlikku ja puidumaterjali innoveerivaid lahendusi. Oleme püüdnud hoiduda kommertsprojektide tootmisest (näiteks Eestis levinud alampakkumisega võistlused) ja pannud rõhku teaduse ning akadeemia koostööle puidutööstusega. Seega olemegi skaalas varieerunud (45 m nurgamastist linnaruumi jäätmesorteerimiskastideni), näitamaks võimaluste ampluaad.
4. Milliste raskustega olete silmitsi seisnud ja kas on asju, mida oleksite soovinud teada juba karjääri alguses?
Algus on ikka keeruline. Suur teadmatus, ei tunne veel õigeid koostööpartnereid jne. Katsetamist ja vastu näppe saamist on ette tulnud, aga üldiselt oleme Sillega parajad teerullid: kui oleme midagi mõttesse võtnud, siis teeme kõik, et see ka tehtud saaks.
5. Kas on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?
Oleme püüdnud hoiduda rutiinist — see kaotabki loomingulise efektiivsuse. Juhindume mängulisest ja eksperimentaalsest lähenemisest arhitektuurile ja igapäevatoimetustele. Oluline on pigem, et oleks hea töötegemise koht ja seltskond. Selles on meil meeletult vedanud. Töötame Saarineni maja viimasel korrusel päikeseküllases avatud planeeringuga pinnal, kus peale meie on terve posu häid sõpru loomeettevõtjaid. Ja hästi palju rohelisi taimi.
6. Kas mõtlete tööd tehes keskkonnasäästlikkusele? Kuidas?
Kindlasti. See on teema, mida on võimatu vältida. 2020. aasta Pariisi konventsiooni kvoodiga peame arhitektidena võtma vastutuse kasvuhoonegaaside tootmise osas ja ehitama edaspidi üksnes liginullenergia maju. Seega on meie eesmärk võimalikult palju kohaliku toorainega ära teha ja näidata selle võimalusi ka kohalikule arhitektuurimaastikule. Kultuuriminister Indrek Saare noore arhitekti preemia (NAP) auhinnakõne oli suurele tunnustusele lisaks kinnitus, et keskkonnasäästlikud teemad on riigi teemad, mida kõik koos lahendada püüame.
7. Mis või kes inspireeerib?
Töö. Mõtlen selle all tegevust, mis mingile eesmärgile lähemale viib, mitte seda, mida tehakse raha saamiseks (kuigi üks ei välista teist). Kui tööd ei tee, ega siis midagi iseenesest tule. Mida rohkem on teha, seda rohkem tekib ideid. Osa jõuab ka teostusse ja tekitavad materjaliseerumise valulikus protsessis uusi ideid.
8. Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovite meelde jääda?
Tunnen kohustust rääkida kaasa selles, mida tähendab olla inimene. Muidu poleks sellel kõigel mõtet. Ei ole võimalik luua ruumi, kui pole oma visiooni seda kasutavast inimesest. See on nagu demokraatias ikka: kui sa ei vali, siis ära mölise. Mina tahan valikuid teha ja kaasa rääkida. Kui natuke suuremas skaalas vaadata asju, siis elu tekkimine on nii ebatõenäoline, et seda peaks iga hinna eest hoidma ja paigal tammudes seda ei tee.
9. Kuidas elab meie arhitektuur ja kas on põhjust tunda muret või rõõmu?
Eesti arhitektuuril on vaja brändi. Usume, et see võiks olla kvaliteetne, keskkonnasäästlik ja nutikas puitarhitektuur. Kahjuks suhtuvad inimesed enamasti arhitektuuri kole kärsitult. Tahaks kohe midagi praktilist, mis müüks ja toimiks ja oleks ilus nagu vanasti. Tänapäeval toimib arhitektuur palju rohkem nagu teadus. On vaja uurida ja katsetada, tuua kokku õiged eksperdid. Miks füüsiku juures ei koputa kogu aeg tellija õlale, et millal nüüd seda Higgsi bosonit müüma saaks hakata?
Õppejõudude, teadurite ja doktorantidena on meil muidugi privileeg üle poole oma ajast uurida puitmaterjalide kasutus- ja tootmisvõimalusi ning raaljuhitavaid ehk algoritmilisi protsesse arhitektuuris, disainis ja tootmises. Meie büroo projektid on vähemal või rohkemal määral seotud nende katsetustega, mida akadeemias teeme.
10. Milline oleks teie soovitus arhitektuuriüliõpilasele?
Arhitektuuriharidus on väga mitmekülgne ja laiahaardeline. Minu koolikaaslastest on päris mitmed saanud arhitektideks selle klassikalises tähenduses, aga on ka poliitikuid, nõunikke, kuraatoreid, tippjuhte, kunstnikke, disainereid, arendajaid. Sama on eeldustega, ei pea enam oskama perfektselt joonistada või tundma tehnilist mehaanikat. Olulisem on uudishimu ja tahtmine asju teha. Igasugused tehnoloogilised oskused tulevad tänapäeval muidugi kasuks. Kunstiakadeemia arhitektuuri teaduskond sai sel aastal esimese koostööroboti ja masinapargile on tulemas lisa. Saab katsetada materjalide ja masinatega, mida tähendab nüüdisaegne tootmine ja kuidas luua ebastandardseid lahendusi.
Soovitaks katsetada ja otsida, mitte minna kindla, millegi tehtu peale välja. Kuni ollakse kaitsvate kooliseinte vahel, pole vaja meil mõelda eelarvele, kliendile ja muudele pärssivatele asjaoludele. Loomingulisi ideid on palju lihtsam pärast taandada kui kasvatada, seega loogem praegu endale pagas, millega arhitektuurimaailma siseneda.
11. Lemmikobjekt enda loomingust? Miks?
Südamelähedasemad on ikka need, millega kõige rohkem vaeva on nähtud. Keha Ehituse installatsioon on kindlasti oluline, kuna tegu on esimese ehitatud objektiga, mis oli täielikult enda algatatud ja läbi surutud, kuid sai loa pikenduse hoopis linnakeskkonna ameti soovil. Mainimata ei saa ka jätta Eleringi disainmasti Soorebane, mis oli meie esimene konkursivõit ja on praegu projekteerimisel.
LOE VEEL:
