Looduspargi lähedusse rajatud moodne kihilisus
Tabasalu looduspargi kõrvale, metsa ja metsloomade keskele on oma perele kodu rajanud noor perekond. Kaheksa aastat tagasi leidsid nad maatüki, millel asus vana maakelder — see inspireeris sedavõrd, et otsus just sinna kodu rajada tuli lihtsalt. Panuse suurepärase elamise kujundamisse andsid ka arhitekt Peeter Pere ja sisearhitekt Helen Kolks.
Kuna Peetri käekiri oli pererahvale juba varasemast tuttav (Peeter projekteeris vaskses rüüs kodu ka peremehe vennale), tuli seegi otsus kergesti: maja loomine usaldati arhitektile, kellele meeldib leiutada. Nii võis olla kindel, et tulemus köidab erilisusega.
Inspireeris maastiku lagedus keset loodust
Peetri sõnul sünnib meelepärane ja eriline maja koostöös tellijaga ning siin oli see koostöö väga hea. Tulevased koduomanikud teadsid, mida soovivad, ning osalesid innukalt kogu protsessis. Nende loominguline panus oli kindlalt keskmisest suurem. Sellest oli suur abi.
Nagu ikka, anti arhitektile ette täpne lähteülesanne. Olulised märksõnad olid „avatus”, „poolpeidus korrustevaheline õhuruum” ja „terrassid ümber maja”. Läbivaks mõtteks oli luua maja sõltumatutest funktsionaalsetest üksustest, mis moodustavad seejuures terviku.
Peetri idee oli paigutada hoone nõnda, et sealsed elanikud saaksid nautida oma kodu nii palju kui võimalik. Näiteks tähendab see, et sissepääs ei asu nagu tavapäraselt maja ees: tuleb teha ringike maja taha ja siseneda põhjaküljest, nautides seejuures kogu teekonda ukseni ning ümbritsevat ilu — looduse ja maja harmooniat.
Lõunakülje suurelt terrassilt avanevad vaated on rahustavad, sest mida muud loodus pakkuda saabki. Terrasse on veel kaks: idapoolsest möödud majja sisenedes (sellel on praegu veel puudu hõredast tellislaost piire, mis on visuaalselt tähtis maja terviklikkuse juures), läänepoolne on varjatum ja osalise katusega. Viimane on saunakompleksi pikendus õue, üsna maakeldri kõrvale. Ümber tellisseina piludest paistab roheline metsalaam.
Kolm terrassi sobivad täiendama tellistest tahukaid, mis liidetuna moodustavad üsna kandiliselt kihilise maja. Telliste toonid on justkui veidi sordiini all, et üsna konkreetsete vormide kõrval mõjuks materjal veidi pehmemalt. Vormid esindavad siin kargemat ja tellis pehmemat poolt. Tasakaal vormi ja materjali vahel on tähtis, sest lihtsaid kastmaju ehitatakse palju, aga omanäolisuse saavutamine on juba loomingulisuse küsimus.
Peetrit inspireeris maastiku lagedus keset loodust. Muidugi ei saa sellegi objekti puhul arhitekti firmamärgita — augumotiivi jagub nii välja kui ka sisse. Õues on perforeeritud plekist sirmid vanahõngulise pitskardinas modernsem tõlgendus. Siseruumis on suur roll detailidel, mis annavad pindadele peegeldused, tuues esile suured ja väikesed mahud.
Kogu valgusakustika on väga paigas ja loob koduselt hubase tunde. Tekib põnev geomeetriline värvimäng ja hea sisekliima. Hall betoonlagi ei söö valgust ära, sest aknaid ja valgust on palju. Tundlikkus peab ruumides välja paistma.
Soliidne, lakooniline ja puhas sisu
Alguses oli mõte, et Peeter teeb ka sisearhitektuuri lahenduse, kuid perenaine soovis jõulise välisilme taha veidi rahulikumat joont. Nõnda jõudis ta Helen Kolksini, kellel on hästi minimalistlik loominguline käekiri.
Sisekujundus oli Heleni sõnul küll suures plaanis paika pandud, ent tuli veidi ümber teha, sest elektrilahendus ja eritellimusmööbel nõudsid muudatusi. Üldine plaan oli tuua kandilisse majja veidi ümarust, ja kuna hoone olemus on must, dikteeris sisu valge. Protsess oli pikk ja käänuline, eriti alguses, kui paigas oli vaid tehniline osa ja palju n-ö musta tööd. Sisustamine oli hoopis lõbusam, sest siis said ka omanikud silme ette reaalsema pildi sellest, milliseks nende kodu päriselt kujuneb.
Alumise korruse keskseks osaks on trepp — metallist tehtud ja jällegi aukudest inspireeritud. Trepp peab olema siseruumi siduv ja skulpturaalne element. Variante oli arhitektil päris suur kaustatäis, enne kui lõplikus lahenduses kokkuleppele jõuti. Nii loomulikul kui ka tehisvalgusel on selle trepi juures kandev osa, sest see annab trepile omamoodi sära. Valguse ja varju mäng loobki moodsa arhitektuuri.
Valgetele seintele valiti kaaslasteks betoonlagi ja suitsuse ilmega tammelaud põrandal. Valge, hall ja must on ideaalne kooslus minimalistlikus interjööris. Puudu on veel seintele plaanitud Herkki-Erich Merila tööd, mis saabudes panevad kogu ruumi täiuslikult toimima. Trepi kohal ei õnnestunud saavutada ideaalset betoonpinda ja see lahendati hoopis valguskarniisiga, mis pole küll domineeriv, kuid ometi mõjus.
Soliidne, puhas ja lakooniline värvigamma mõjuvad kogu elamises rahustavalt ja hästi. Lastega olid individuaalsed vestlused. Helen meenutab, et värvisoovid olid esialgu kordades kirevamad, kuid lõpuks jäädi rõõmsalt ühele meelele. Nii ongi laste tubades ja vannitoas mahedalt pastelsed toonid. Roosa valamu on sobiv ja armas. Mööbel sai valitud aegumatu joonega, sobides igas vanuses kooliealisele.
Kõikides vannitubades on keraamilised plaadid valitud ühest sarjast, aga eri suuruses. Nii saab visuaalselt isesuguseid ilmeid kujundada. Eritellimusel valminud mööbliga on sisustatud köök ja saun. Diivan ja lauad on tellitud BoConceptist, voodid kodumaisest Softrendist. IKEAstki polnud pääsu: metallist pastelsetes toonides kitsekujud laste vannitoas ja köögisahvri sisu on pärit just sealt.
Kui selle looduspargi läheduses asuva maja juurde jõuda, tervitab tulijat loodus ja aukudega optilist illusiooni loov aed. Maakelder on omanikel plaanis restaureerida veel sel aastal. „Hea arhitektuur peab olema nagu sõõm värsket õhku,” ütleb Peeter.
- Lugu ilmus esimest korda Eesti Ekspressi lisaväljaandes Moodne kodu 30. märtsil 2016.
