11 küsimust: Arhitekt Peeter Pere püüab olla leiutaja

Ajaga üha paremaks laagerdudes leiutaja mõtteviisiga arhitekt Peeter Pere on läbinud pika tee, kus mõjutajateks on olnud inimesed, aeg ja materjalid. Mida raskem, seda inspireerivam! Arhitektuurivaldkonna aastapreemiate jagamisel 2015. aasta lõpus sai Pere arhitektide liidu aastapreemia.

Milliste sõnadega ennast tutvustaksite?
Arhitekt, kes asub justkui maali ja arhitektuuri vahealal. Püüan olla leiutaja, vähemalt iseenda jaoks. Alustan enamasti uut tööd puhtalt lehelt, mis tähendab, et katsun ennast mitte korrata. Vaadates materjale, faktuure ja võtteid, mida olen kunstnikuna kasutanud, on need olnud omamoodi katsepolügoonideks tulevastele arhitektuurivõtetele. Plekk, ažuurne värv, augustus, plahvatus, osaliselt töödeldud ja töötlemata puit, patineerumine jne.

Kust kõik alguse sai ja mis on teinud teist selle, kes olete?
Kõik sai alguse Tartus, kus tuttav moekunstnik soovitas mul minna arhitektuuri õppima. Seda sai teha ülikoolis, millest Tartu vaimu kantsis eriti juttu polnud — ERKIs. Ka keskkooli joonistusõpetaja oli Pallase kasvandik, kellest kiirgav kunstivaim ja intelligentsus jäid meelde. Alahinnata ei saa ka poisikesena mannekeeniks olemist Sangaris — Tallinna moemaja aura, kõik need Silueti staarid…

Edasisteks mõjutajateks oli ERKIs valitsenud loomingulisusest tiine õhkkond, kursusekaaslased, lisatunnid maalimises ja joonistamises. Järgnes Tööstusprojekti täielikult vastandlik maailm — projekteerimine, kus loomingul polnud kohta.

Sealt tekkis trots ja protest ning loomingulisus kanaliseerus kunstitegemistesse. Siis Rühm-T ettevõtmised, iseseisvad sammud maali- ja installatsioonimaastikul. Kunstnikust abikaasa Katrini mõju ja tugi. Kõik kokku sai finaali Veneetsia biennaalil kunstniku rollis. Praeguseks võib öelda, et aktiivne kunstiga tegelemine jäi eelmisse sajandisse.

Kunstnikuks olemine on andnud vabama suhtumise arhitektuuri. See võib omakorda viia tõigani, et minu loodud arhitektuuri n-ö tõsised arhitektid ei mõista.

Arhitektuuripreemia toonud hoonetekompleks Lõuna-Eestis. Erakogu

Kuidas on möödunud teie loomingulised arhitektiaastad?
Loodetavasti ajaga üha paremaks laagerdudes. Samas loodan ennast ja teisi veel üllatada. Vaatan rohkem ettepoole. Saan aru, et katsetamise ja leiutamise võimalused rahale orienteeritud maailmas järjest vähenevad. Igat sorti seaduste rohkus ja nende suvaline tõlgendamine mugavustsoonis toimetavate ametnike poolt on viinud bürokraatia vohamisele, mis pidurdab hea arhitektuuri teket.

Milliste raskustega olete silmitsi seisnud ja kas on asju, mida oleksite soovinud teada juba karjääri alguses?
Ideede selgitamise, veenmise ja tõestamise oskus oleks võinud juba koolist kaasa tulla. Selleks et luua huvitavat ruumi, on tähtis tervik, mis omakordav koosneb detailidest. Detailide loomisel ei saa hakkama heade sõlmede, materjalide ja konstruktsioonide tundmiseta. See sünnib praktilise kogemuse põhjal — rohkem algteadmisi võiks tulla koolist.

Ega idee otsimist — n-ö pliiats suus istumist, hiire mitteliigutamist mõtlemise ajal — ei peeta tööks siiani. Mis on selle tunnihind? Milline projekteerimise staadium on mõeldud idee otsingutele, katsetamisele, leiutamisele, uurimisele? Milline oleks selle mõõdik rahas?

Nõukogude ajal oleksin võinud osaleda rohkem rahvusvahelisel tasandil, mis oleks tollal piirdunud küll sovetiriikidega. Saamata jäi vajalik kogemus, mis võinuks olla hoolauaks rahvusvahelisse ellu sisenemisel. Soomes töötamise võimalust oleksin pidanud rohkem ära kasutama. Pärast piiride avanemist olime seal oodatud spetsialistid.

Peeter Pere arhitektuurivaldkonna aastapreemiat vastu võtmas Kultuurikatlas novembris 2015. Foto Ilmar Saabas

Kas teil on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?
Pigem ebaefektiivne — teen sadu eskiise, mis pole mõistlik, kuid samas huvitav. Teisiti ei oska ja seetõttu on tundidega töö hinda paika panna võimatu. Olen n-ö pliiats või pintsel käes mõtleja. Vahel katsetan materjale maketis.

Võiks öelda, et sodin ja parimatel hetkedel teeb käsi ise õiged liigutused — ootamatult tekib kauaoodatud lahendus. Kes viimast liigutust juhib, ei julge lõpuni mõelda.
Kogemuse baasilt saan muidugi kiiresti hakkama normaalse lahenduse projekteerimisega. Elan ju ikkagi argipäevas ja turu nõuded on mulle teada. Kiirus ja efektiivsus eeldab selget ja läbimõeldud lähteülesannet tellijalt. Sageli tekib tõrge selle puudumisest või puudulikkusest.

Kas mõtlete tööd tehes keskkonnasäästlikkusele? Kuidas?
Mõtlen. Olen kasutanud jääke ja aru saanud, et see on keerukam, aeganõudvam, inspireerivam ja … kallim. Kui on tellijaid, kes seda kulukuse kiuste väärtustavad, siis miks mitte.
Eestis on veel ruumi küll, kuhu arhitektuuriideedega edasi minna. Mitte kalliduse poole, aga pigem kasutusviiside mitmekesisuse, mõistlikkuse ja energiateemade arendamise poole. Võiks öelda: vaesuse maitseka vormistamise poole, kui vaid bürokraatia tõkked ületamatuks ei muutuks.

Mis või kes teid inspireerib?
Keerukas ülesanne, raske asukoht, huvitavad mõtted, muljed, kunstiline elamus, huvitav vestlus, kaasamõtlev tellija ja leiutamisvõimalus.

Milline on suurem eesmärk? Millega soovite meelde jääda?
Jääda uudishimulikuks, saada seeläbi pidevalt uusi kogemusi ja teadmisi. Olla aus oma loomingus. Kas see jääb meelde või ei, näitab aeg.

Kuidas elab meie arhitektuur ja kas on põhjust tunda muret või rõõmu?
Palju sõltub olukorrast ja võimalustest. Tundub, et arhitektidelt ei oodata seda, mida nad ise teavad end suutelised olevat ühiskonnale pakkuma. Isegi meie lähedaste või kattuvate erialade esindajad arvavad, et arhitekt võiks piirduda majakesta joonistamisega, sisu ja ümbruse eest hoolitsevad juba teised spetsialistid. See on üldise killustatuse tulemus. Arhitekti peetakse liiga sageli lihtsalt tellija mõtete vormistajaks. Ehitajal omakorda on tihti arhitekti vaja ainult ehitusloale templi saamiseks.

Sarnase suhtumisega on paraku ka meie seadusloomega tegelevad ministeeriumid. Leitakse, et arhitekt ei peagi vastutama terviku eest, projektid on tükeldatud ja vastutus jagatud. Kui me ise oleme veendunud, et arhitektuur on protsess, mis algab idee sünniga ja lõpeb selle elluviimisega (ja võib-olla kestab see side kauemgi), siis teised, kes pole idee sünni juures olnud ja püüavad arhitektuuri n-ö kastistada, arvavad, et me ei peagi olema majade ja ümbritseva keskkonna valmimise juures lõpuni, vastutama lahenduse elluviimise eest. Vastutus pole mitte ainult moraalne, vaid ka materiaalne.

On loominguliselt aktiivseid ja huvitavaid arhitekte ning arhitektuuribüroosid, aga on ka n-ö liinitöölisi — nagu igal pool maailmas. Viimase aasta sündmused on andnud kindla veendumuse, et arhitektuur on kujunenud majandusharuks, ehitussektori osaks. Karm saab olema võitlus suurte tööde saamisel. Hakkab juhtuma sama mis suurtel ehitushangetel. Ja nagu ehituseski, on oma osa nišitegijatel, garaažileiutajatel, maailma edasiviivatel omamoodi hulludel. Viimased on minu jaoks huvitavamad, sest sealt võib alguse saada midagi omanäolist, uudset, ikoonilist — iPhone või Tesla arhitektuuris.

Haabersti Vaba Aja Keskus. Foto Priit Simson

Mida soovitate algajale kolleegile?
Kordan Mies van der Rohe vastust „The most important thing is to get a job”.

Lemmikobjekt enda loomingust? Miks?
Kõik oma lapsed on armsad, seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Lugu ilmus esimest korda Eesti Ekspressi lisaväljaandes Moodne kodu 23. veebruaril 2016.

---

2014. aastal andis Peeter Pere Arhitektide Liidu juhtimise teatepulga üle Indrek Allmannile, loe meie intervjuud Peeter Perega SIIT.