Arhitekt Peeter Pere — teadlik ja informeeritud

Peeter Pere on olnud arhitektidele väärikas ja väljapaistev esimees, kelle sõnal on kaalu nii arhitektide kui
 ka avalikkuse seas. Tema juhtimisel on liit aktiivselt tegelenud Eesti arhitektuuripoliitika edendamisega,
 loodud on valdkondi ühendav Arhitektuurikoda ning hoitud ja arendatud on rahvusvahelisi suhteid.

Veebruari lõpus andis Pere esimehe teatepulga edasi Indrek Allmannile. Kuidas vaatab Peeter Pere tehtud tööle tagasi ja mis väljakutsed ootavad ees?

Mis Teie valitsemisajal sai tehtud?
Oli tegemisi ja oli ehk ka muutusi. Eesti Arhitektide Liit on aeglaselt kulgev organisatsioon. Suunamuutused ei toimu välgukiirusel. Nelja aasta jooksul on käivitunud TAB (Tallinna Arhitektuuribiennaal). Aastanäitused on muutunud regulaarseteks kureeritud sündmusteks. Arhitektuuri-neljapäevadel on erinevad arhitektuuriüritused, korraldajateks on lisaks EAL-ile Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Arhitektuurimuuseum.
Koos käib arhitektuurikoda, valdkonda siduv seltsing, kus arutame ühiselt valdkonna teemasid. Archdaily peatoimetaja oli noore arhitekti preemia zhüriis. Esimest korda toimus ühine suveseminar Läti, Leedu ja Soome kolleegidega Jurmalas.
Sõlmitud on koostöölepe Tallinna linnaga. Eesti vabariik 100 arhitektuuriosa käivitamine, koostöö BFMi kolledži üliõpilastega majadest lühifilmide tootmiseks. Seega väga erinevad teemad, kõik omamoodi põnevad.

Pääsküla raamatukogu

Millise pärandi uuele juhile edasi annate? Mis ja miks tegemata jäi?
Kõigepealt, meie kontori pool on väga tõhus. Ingrid 1, Ingrid 2, Signe, Kairi, Tiina ja Anne on profid. Koostöö on sujunud ja kindlasti sujub edaspidigi suurepäraselt.
Liitu on astunud palju aktiivseid noori, seega on liitki noorenenud, koos tulevikuplaanide paika sättimine, ju see on üks tähtis osa uue esimehe töös. Samuti arhitektide töö olulisuse ja vajaduste selgitamine erinevates ministeeriumites, omavalitsustes, erasektori tellijate, tavakodanike hulgas.
Meil pole ikka Riigiarhitekti. Pooleli on mitmete seaduste uuenduskuurid. Näiteks autoriõiguste seaduste muutmine on meie jaoks olukorda halvendav. Peame asuma omi õigusi kaitsma.

Haabersti vaba aja keskus.

Igal aastal saavad diplomi 50-60 arhitekti. Kuidas ja millist erialast tööd nad saavad?

Praeguse konkurentsi tulemuseks on katastroofiline teenuste hinna langus, mis toob kaasa omakorda projektide kvaliteedi languse. Ühel hetkel muutub protsess pöördumatuks.
Ülekoolitus pole Eestis enam “konkurentsi loomine”, see on ülesoolamine, mis on ühiskonnale, tulevikku silmas pidades, tervist kahjustav.
Jäi sõlmimata koostöölepe RKASiga, riigi suurima kinnisvaraomanikuga. Leppesse kirjutati nende poolt sisse tingimuslik punkt — kriitika keeld meedias. Selline ettekirjutus on arhitektidele vastuvõetamatu ega sobi demokraatliku ühiskonna põhimõtetega.
Eelistatav oleks koos leida kriitikat põhjustavad probleemid ja need lahendada.
Meie ettepanekust luua RKASi arhitekti töökoht ja võtta nõukogusse arhitekt pole asja saanud.

Eesti arhitektuur ja arhitekt — mis seisus nad on? Kas meie enda arhitektuurist räägitakse piisavalt, kas seda tunnustatakse?
Kummalisel kombel sai siinse arhitektuuri rahvusvaheliseks magnetiks Arvo Pärdi Keskuse võistlus. Loodan, et see on indikaator järgnevale huvi kasvule ja arhitektuuri taseme tõstmisele üldisemalt.

Millegipärast on huvi meie tegemiste vastu võrreldes buumiajaga teenimatult langenud nulli, kuigi Eesti arhitektuuri paremik on arvestataval maailmatasemel.
Huvi on orienteeritud ainult hindadele, st odavusele. Kui huvitutakse pelgalt rahast, siis jäämegi praegusesse olukorda, kus teame kõikide asjade hinda ja mitte millegi väärtust.

NAP 2011 (Noore Arhitekti Preemia). Peeter Pere, president Toomas Hendrik Ilves ja Noore Arhitekti Preemia laureaat arhitekt Villem Tomiste.

Riigiarhitekt — kas on vaja, miks on vaja, kas ja millal tuleb? Mille taga asi seisab?
Eesti riik vajab arhitektuurialast kompetentsikeskust. Tahaks loota, et meie 8 aasta tagune ettepanek luua riigiarhitekti institutsioon koos erinevatest spetsialistidest nõukoguga on nüüdseks realiseerumise lõpusirgel. Riik ehitab ja kavandab suuri ja tähtsaid ehitisi ning rajatisi. Kasutamaks ehituses optimaalselt eelarvelisi- või euroliidu vahendeid on vältimatu põhjalik eeltöö nii projekteerimise lähteülesannete, planeeringute kui konkreetsete projektide käivitamisel. Arhitektide nägemuse kohaselt on riigiarhitekti kompetentsikeskuse olemasolu hädavajalik.

Omavalitustele ja erasektorile on ta nõuandvas rollis, riiklike ehituste jaoks aga kohustuslik spetsialist.
Meiepoolsed ettevalmistused seaduseparanduste tegemiseks on edastatud justiitsministeeriumile, asjasse puutuvate -ministritega kohtutud, selgitatud. Teemat on arutatud vähemalt 2 korda valitsuskabinetis, kahjuks tulemusteta. Veel on võimalus seadust enne vastuvõtmist täiendada Riigikogus. Seadusemuudatuste pakett on valminud koostöös Jüri Raidlaga. Lahendus pole seega meie taga.

Milliste asutustega tegite koostööd?
Näiteks keskkonna-, sise-, majandus-, justiits-, kultuuri- ning haridus- ja teadusministeeriumiga. RKASiga. EKA ja Tallinna Tehnikakõrgkooliga. EASiga. Eraettevõtete ja saatkondadega jne. Suuremate omavalitsustega. Kahjuks pole aktiivne koostöö käivitunud TTÜga. Rail Balticu kavandamisse meid samuti ei kaasatud. See on keskkonda, nii avalikku kui ka privaatruumi väga oluliselt muutva projekti puhul arusaamatu. Oleme sellekohased märgukirjad teinud, aruteludel uurinud, miks oleme kõrvaltvaatajad? Vastust pole saanud…

Millised olid Teie arvates meie arhitektuurielu soodustavad sündmused, võistlused jne?
Juba nimetatud Pärdi keskuse võistlusele ja TABile lisaks Veneetsia biennaalil osalemine, meie arhitektide poolt kavandatud ja valmis ehitatud head majad.

Eramu Rannamõisas.

Mida tähendas see ametikoht Teile tööelus, aga ka isiklikumas plaanis?
Tööelus oli muudatuste aeg. Olen loonud ettevõtte Peeter Pere Arhitektid. Jätkan oma päristööd — lihtsate, aga omanäoliste, kasutajasõbralike, kohatundlike hoonete loomist, nii et kel selline huvi, võib julgelt pöörduda…

Isiklikus plaanis oli vaja tavalisest rohkem arvestada ametiga kaasas käiva avalikus elus osalemisega, mis aegajalt põhjustas sõjaseisukorra iseendaga ja see pole lihtne.
Liidu kõneisikuna olen pidanud teinekord edastama kriitilisi sõnu erinevate tegevuste, asutuste, arenduste aadressil. Eestis on kombeks sedalaadi avaldused siduda väljaütleja isikuga, mis paraku tähendab viltuvaatamist. Veider arusaam.

Jaan Toomik, filmimees, videokunstnik ja maalija:
Kui nüüd ajale tagasi vaadata, siis meenub üks lugu seoses Peetriga. Aasta oli siis 1995 ja meid kutsuti ühele rahvusvahelisele UNESCO egiidi all Pariisis toimuvale näitusele. Pakkisime oma tööd kastidesse ja jõudsime Pariisi. Suurte sekeldustega jõudsime kesklinna hotelli, kuid kohapeal selgus, et meil polegi broneeringut. Keelebarjäär oli mõlemapoolne, kuid alla me ka ei andnud. Nõukoguliku visadusega näitasime reisifirma saadetud faksi broneeringuga ja lõpuks lõi hotelli administraator käega — meid paigutati kuskile ülakorrusele. Mingi paha tunne jäi aga sisse ja tundus, et midagi on valesti. Tagasi jõudes uuris reisibüroo, et miks me siis hotelli ei jõudnud — selgus, et olimegi vales hotellis. Mis aga kogu selle reisi äärmiselt meeldivaks tegi, oli Peetri ettevalmistus. Ta oli teinud pika nimekirja Pariisi moodsast arhitektuurist ja me käisime mööda linna ringi kogu kupatusega tutvumas. Sain väga põhjaliku õppetunni moodsast kultuurist. See võtab väga hästi kokku Peetri olemuse — tema töödes on tunda teadlikkust ja informeeritust. Sealt sai alguse meie lähem tutvus.