Eelmistes postitustes kirjutasin lähemalt, kuidas me tulime hullule ideele Itaaliasse teine kodu osta ja kuidas kulges kinnisvara otsimise ja ostmise protsess. Nüüdseks oleme juba kolm kuud ühe Penne vanalinnas asuva ajaloolise palazzo omanikud ning remont on peaaegu ametlikult alanud!
Ametlikult selles mõttes, et kui on soov Itaalias majale ka kasutusluba saada, siis mitteametlikult ja sertifitseerimata töötajatelt töid tellida ei tohi. Kasutusluba puudub enamikes majades, mis on ehitatud enne 1967. aastat ja kus pole peale seda renoveerimistöid tehtud. Meie majas oli kosmeetiline viimistlus küll tehtud, aga vahetust vajavad veetorustik, elektrijuhtmed ja küttesüsteem. Viimased omanikud, välismaalased Kanadast, jõudsid olla maja omanikud vaid kaks aastat. Oleme vaikselt hakanud aru saama miks - ilmselt ei jõudnud nad ära oodata Itaalia stiilis hinnapakkumisi või kui jõudsid, said nad sama šokeerivad hinnapakkumised nagu meie. Pole sugugi harv juhus, kui välismaalastelt üritatakse kasseerida mitmekordne summa või siis pakutakse teha töid, mis iseenesest ei ole vajalikud. Millegipärast arvavad itaallased, et põhja pool on inimesed ülirikkad. Ka eile, kui autoga Itaalia poole sõitsin ja piiriäärses hotellis peatusin, kurtis hotelli administraator, et teenib vist aastas sama palju kui mina ühe kuuga. Tal vist polnud aimugi, et Eesti keskmine palk on ikkagi sama, mis Itaalias Lidli kassapidajal.
