ELEMENTMAJA EHITUS | Seinad said pahteldatud, parkett maha ja trepp paigaldatud

Kui alles mõni aeg tagasi tundus, et ehitus venib hullupööra ja kolimise kuupäev nihkub muudkui tundmatusse kaugusesse, siis mingist hetkest alates hakkas kõik väga kiiresti toimuma. Õiged inimesed, materjalid ja lahendused ilmusid välja nagu võluväel.

Kui tööde järjestuse järgi minema hakata, siis olid teemad sellised:

Pahtel-krunt-värv
Teadsin, et see on väga töömahukas siseviimistluse osa ja et tööde kvaliteet ja tempo võib olenevalt tegijast väga erinev olla. Kammisime kõik tuttavad ja tuttavate tuttavad läbi, et leida keegi, kelle töö tulemuses saaks enam-vähem kindel olla, aga kõigil olid teised projektid ees – ehitusbuum + suvi = väga halb ajastus. Ma olin meeleheitel. Ja mis meeleheitel inimene teeb? Läheb Facebook’i! Mul on üks lemmik sisekujunduse ja ehituse alane FB grupp (Sisekujunduse jutunurk), kus on ridamisi väga asjalikke postitusi ja nõuandeid. Ja seal just keegi küsis, et: “Palun soovitage häid sisetööde tegijaid!”. Ma loomulikult kullipilgul jälgisin kõiki kommentaare ja noppisin välja ühe, mis mulle millegipärast tundus asjalik ja usaldusväärne. Ruttu võtsin inimesega kontakti, kohe oldi nõus tulema objekti üle vaatama ja pisukese ootamise järel oligi käes pahteldamise aeg! Nagu ikka, selgus jutu käigus, et tegelikult polegi tegu päris võõraste inimestega – ühiseid tuttavaid ja ühendavaid seiku leidsime Eesti moodi ikka üsna mitu. Vot see oli saatus, mis õnneks viis kokku õigel ajal õigete inimestega. Meeste tööstiil ja kvaliteet olid laitmatud, kokkulepped pidasid ja töö sujus. Kokku kulus 606 ruutmeetri (kõik seinad pluss lagi) pahteldamisele-kruntimisele-värvimisele umbes 12 nädalat, vahelduvalt ühe kuni kahe mehe tööd.

Seinad said valdavalt heledad hallid – vaheldumisi kasutasime hästi heledat Tikkurila Höyhen / Feather tooni ja veidi tumedamat Harmaa / Grey’d. Mõlemad on hästi puhtad hallid, ilma külma sinaka alatoonita, mis kipub halli puhul välja lööma. Elutuba sai ühele seinale ikka veidi värvi kaa. See on vist mõnda aega olnud sisekujundajate trenditoon (väga võimalik, et olen ammu ajast maha jäänud ja tegelikult on trendist asi kaugel), igatahes on see mulle Pinterestis ja mujal pikemat aega silma jäänud. Ta on selline rohekas-sinakas-hallikas toon, mis erineva valguse käes mõnuga mängib. Mu meresinisele lemmikvärvile on ta igatahes väga lähedal ja õnneks sobis too valik ka härra Abikaasa värvipaletiga.

Üks soovitus ka – akende paled said mitte valge värviga kaetud, vaid seinaga sama tooni halliks. Tulemus jäi väga äge!

Trepp

Trepi jaoks ettevalmistused algasid tegelikult juba kevadel. Tegin aegsasti hinnavõrdlust ja taustakontrolli ja valisin välja Viimsis tegutsevad trepimeistrid firmast Pumori. Kiirelt valmis trepi eskiis, pakkumine sobis ja meistrid jäid rohelise tule ootele.

Tegelikult oli üsna mugav, et trepi tegijad samast vallast leidsime – ehituse käigus, kipsi ja OSB seina lisandudes, sai jooksvalt käia mõõte üle kontrollimas ja näpunäiteid jagamas, kuidas trepihalli võimalikult hästi ette valmistada.

Ja kui see pidulik päev ükskord saabus, siis sobitus trepp ette antud avasse nagu valatult. Kogu paigaldus käis kiiresti ilmselgelt tänu pikaajalisele kogemusele.
Trepp on U-kujuline, kinniste astmetega (sest trepi alla tuleb sahver-panipaik), lihtsa joonega, ilma nikerdusteta. Trepi astmed ja käsipuud on valmistatud tammest; valged piirdepulgad pöögist ning valged postid ja konstruktiivne materjal tislerikilbist.

Põrand
Samal ajal kui maalrimehed teisel korrusel oma rulle ja teipe ja värviämbreid kokku kogusid, hakkasime meie korruse teisest otsast juba põrandakattega tulema.

Põrandate materjali olime enda jaoks juba ammu välja mõelnud – oli vaja katet, mida oleks väga kerge hooldada, mis kannataks välja kolm elevanti ja kõik meie lemmikloomadest sõbrad ning näeks väga ilus välja. Esialgu vaatasin LVT poole, taustatööd tehes jäi silma, et tegelikult on olemas ka kraadi võrra parem materjal nimega SPC.

SPC ehk stone polymer core, on nö edasi arendus LVT-st. Materjal sisaldab kummi- ja kivipuru segu, mis tagab lippidele jäikuse ja parema vastupidavuse temperatuurimuutuste suhtes (LVT võib näiteks päikselisemates kohtades kuumuse tõttu kummi tõmbuda). Nii SPC kui ka LVT sobivad ideaalselt põrandaküttega; nad ei ole jala all nii külmad kui laminaat ning on 100% veekindlad. Seetõttu läheb sama materjal osaliselt ka esikusse, kööki ja ühte tualettruumi. Jah, see ei ole naturaalne puit, aga ma ei mõista, miks peaks hea tehnoloogiaga välja töötatud, vastupidavaid tehismaterjale ära põlgama.

Väljanägemise poole pealt tahtsime, et põrand oleks keskmisest tumedam, laia planguga, klikk-ühendusega. Väljanägemiselt sobivat SPCd oli üllatavalt raske leida – põrkasime jällegi tarneraskuste ja pikkade tellimistähtaegade vastu; meil oli aga materjali vaja kohe.

Üks sobilik kandidaat leidus Depos. See on üks imeline pood – samast kohast saab nii makarone, trussikuid, hamstreid kui ka SPC põrandakatteid. Kui Depo valikust sobiva asja leiad, võib üsna kindel olla, et see on teiste ehituspoodidega võrreldes soodsam. Nii et tasub kindlasti külastamist.

Väike kõhklus oli, et kas Depo pakutav kaup ikka on sama kvaliteetne kui peentes põrandasalongides. Nüüd võin julgelt väita, et kvaliteet oli tipp-topp. Isegi veidi parem paigaldamise lihtsuse kohapealt, kui esimesele korrusele paigaldatud teine SPC kate.

Esimesele korrusele leidsime pika otsimise peale veel laiema planguga SPC katte; värvilt samuti pigem tume, lipiti veidi erinevate toonidega, seetõttu jäi tulemus eriti huvitav. Too Arbitoni SPC sai ostetud väiksest Furamo põrandakattesalongist, kus oli erakordselt hea teenindus. Kauba peale saime näpunäiteid ja julgustust, et põranda panek ise ette võtta. Õlekõrs “kõne sõbrale” aitas ka seekord ja tänu usinatele töömesilastele kulus kummagi korruse põranda paigaldamisele 2+2 päeva. Tehnika oli suht lihtne – betoonile esimesel korrusel ja kipsile teisel korrusel läks esmalt maha spets 1,6mm paksune alusmatt. Meie mattidel olid liitekohtades spetsiaalsed liimiribad – matt tuleb suht õhutihedalt teineteise külge kinnitada. Seinte juures tuli mati kinnitamiseks appi jälle teip (huvitav, mitu kilomeetrit erinevat sorti teipi selle maja ehitamisel kasutatud on?). Ja punasele kattele sai hakata lipi ja kliki kaupa põrandalippe laduma. Ikka nii, et liitekohad jookseksid ilusti võrdse sammuga. Eks ta veidi pusimist ja harjutamist võttis, aga lõpuks jäime endaga ikka väga rahule – võite meid bookida kui mõni klikitav parkett maha panekut ootab Või siis selle töö lihtsalt ise ette võtta, saab hakkama küll.

Siseuksed

Khmmm, see on nüüd veits hell teema ja läheb sinna kategooriasse, et oleks projektijuhilt paremat planeerimist oodanud. Kui lõpuks selle peale tulime, et peaks uste peale mõtlema hakkama, siis selgus, et poe riiulilt neid täpselt õigeid ikka naljalt ei leia (kuigi meil on väga standardsete mõõtudega ukseaugud) ja peaks tellima, aga tarneaeg jääb sirka-sorka 2-kuu piiridesse. Ikeast tellitud dušikardina variant vetsu ukse ees on edukalt asja ära ajanud, mis siin ikka vinguda.

KUI ükskord uksed saabuvad, siis on nad tumehallid, Swedoori massiivsed profiiluksed, umbes midagi sellist:

Järgmises jätkuloos ootab kirjutamist plaatimise, valgustite, mööbli ja sissekolimise teema.