APPI, me ostsime maja | Edusammud pööningukorruse väljaehitamisel
Pöönigukorruse väljaehitamine on kestnud juba piinlikult kaua, samas võib nüüdseks öelda, et suuremad ja ajamahukamad tööd on selja taga. Alumise korruse eluruumidega edenes töö kummalisel kombel oluliselt kiiremini. Samas ei saagi tööd väga ludinal minna, kui ühtegi täisnurka ega sirget joont katusealuses pole ning kõik võtab kordades kauem aega, kui betoonkarbi viimistlemine.
Külm pööning oli kunagi kasutuses suvetoa ja panipaigana. Kui ise majja kolisime, tekkis mõte see korda teha ja töötoa- ja külalistetoana kasutusele võtta. Ühes eelmises postituses sai lähemalt kirjutatud katuse soojustamisest pur vahuga - sellest saab lugeda lähemalt SIIN. Pur vahu ja aluthermo mati kombinatsiooni kasuks sai otsustatud just seetõttu, et hiigelpaksu villakihi jaoks lihtsalt ruumi ei olnud ja ega muid variante eriti polnud, kuna oli ikkagi vaja säilitada optimaalne lagede kõrgus. Kuna soojustus sai tehtud varakevadel, siis pole veel võimalik tagasisidet anda, kuidas soojapidavus tundub. Praeguste ilmadega igal juhul pole pidanud veel kütet sisse lülitama.
Praegu on käsil pööningukorruse viimistlemine. Unistus mahukast kodukontorist ja külalistetoa nurgakesest asendus küll mõni aeg tagasi uue reaalsusega - nimelt tuleb korrusele hoopis sisse seada lastetuba. Üks osa ligi 70 m2 ruumist jääb aga ikka kontoriruumiks. Vähemalt nii kauaks kuni järgmine tore üllatus end ootamatult ilmutama peaks.
Algne plaan:
Uus plaan tõotab uue pereliikme kasvades tulla ilmselt midagi sellist. Eks mõned aastad saab teist korrust veel rahulikult oma tööruumina kasutada ja hiljem see lastetoaks ümber tuunida.
Kõige ajamahukamaks tööks sai seinapindade laudvoodriga katmine ja sellele eelnev roovituse tegemine - väike reika oleks raskusega sissepoole vajunud ja seetõttu sai leitud roovituseks veidi massiivsem laud. Kuigi puit oli just kalliks läinud, siis õnnestus 25mm paks ja 100mm lai hööveldamata laud Depost soodsa hinnaga leida. Ka voodrilaud ei olnud enam maailma soodsaim lahendus aga kipsplaati ei tahtnud ka vana maja seina panna.
Kuna kõik vanad sarikad ja tugipostid on kalibreerimata tahutud palgid, siis oli roovituse tegemine paras nikerdamine ja korralik käsitöö, et perfektselt pealisvoodri jaoks loodi saada. Vooder läks roovi peale klambrite ja kruvidega. Üle 100 ruutmeetri katmiseks kulus tuhandeid klambreid ja samuti ka parasjagu aega. Katteliistud said kinnitatud veidi lihtsamate vahenditega - suruõhu naelpüstoliga. Katteliistude paigaldamine oli kohati samuti suur käsitöö, kus oli vaja klapitada, sada korda mõõta ja saagida.
Et katuselanune pind väga pimeda ubrikuna ei mõjuks siis oli plaan see võimalikult valgeks saada. Kui alguses oli plaan see Uula lasuurõliga valgeks tõmmata (ja eelnevalt silmakohad šellakiga katta), siis lastetoa valguses mõtlesime variandid uuesti läbi. Valituks jäi hoopis üks Green Floor nime kandev leebe koostisega värv. Põrandavärv seinas võib kõlada väga imelikult, aga sama valiku tegime esikus, kus oli oluline, et sein oleks pestav, kulumiskindel ja kergesti ülevärvitav. Aga samas oleks viimistlus mõnusalt siidine ja satiinjas.
Kui õlitades tuleks silmakohad enne šellakiga üle käia ja selleks kulutada väga palju aega ja raha, siis põrandavärviga silmakohad jhiljem vaiku välja ajama ei hakka. Uula õlilasuuriga on tehtud meie eluotoa sein ja kuigi laudis on ilus ja läbikümav, siis igasugune valge õli tähendab kahjuks ajapikku ka seda, et seinapiltide või mööbli taha, kuhu valgus ei paista, tõmbub õli kollaseks. Suvel diivanit välja vahetasime olime kollaste laikudega hädas. Kuigi tõsi - mõne aja pärast see kollane pigment kaob, kui pind jälle piisavalt valgust saab mingi perioodi vältel.
Nüüd aga võib öelda, et suuremad tööd pööningukorrusel on tehtud (soojustamine, laudise paigaldus). Ees on veel põrandate paigaldamine ja panipaikade ehitamine, otsaseinte tapeetimine ja valgustite paigaldamine. Loodetavasti lähevad need tööd kiiremini.
