Külastame sisekujundajast maalikunstniku Anita Karma hubast Kadrioru üürikodu
Kuidas sa endale kodu leidsid ja mis sai selle valikul määravaks?
Minu praeguse kodu näol on tegelikult tegemist üürikorteriga, mille leidsin Facebookis tuttavate kaudu. Et üürileandja eelistas omasid inimesi, siis oli edasine juba lihtne. Tulime esimest korda koos elukaaslase Brunoga korterit vaatama ja juba oligi asi otsustatud.
Kuidas sulle kui sisekujundajale elu üürikorteris tundub? Kas pidid elamist väga palju oma nägemusele kohasemaks muutma või oli see juba algsel kujul hingelähedane?
Kodu nägi juba sisse kolides väga hea välja. Olemas oli lahedaid isetehtud asju — näiteks söögilaud ja riiulilahedus, samuti kirjud tapeedid. Omanik oli viimistlusmaterjalid ja sisustuse väga hästi valinud. Ainsad detailid, mis me ise korterisse juurde tõime olid voodi, toolid, abilauad, kodutekstiilid ja loomulikult rohelus, mis hubasust loob. Samuti tõime interjööri esemeid, mis peegeldavad meie hobisid. Bruno on meremees ja fännab surfamist — seinal on tema surfilauad. Mina armastan rohelust ja taimedega tegelemist ning loomulikult kunsti. Papagoi on minu enda maalitud, raamitud foto on Martin Lazarevilt, mis sai vahetatud ühe minu teose vastu.
Kas kellegi teise kujundatud korteris elades ei hakka sa vigu märkama või nägema asju, mis peaksid olema teisiti?
Korterites, mida ma varem vaatamas käisin, tekkis seda tunnet üsna palju. Siinses kodus mitte — olemasolev sobis ideaalselt minu maitse ja vajadustega. Täiendasin seda oma sisustusaksessuaaridega ja nihutasin mööblit oma äranägemise järgi pisut ümber. Eelnevates korterites, kus elasin, pidin tegema kapitaalremondi, värskendasin lagesid, panin uusi valgusteid, lihvisin põrandaid, tapeetisin jne. Varem juhtuski nii, et kolimist tuli lausa kord aastas ette. Üürikorteriga kaasneb alati ka teatav ebakindlus, sest kunagi ei tea, kauaks sa sinna jääd. Kõik oleneb lõpuks omaniku plaanidest ja omaenda elumuutustest. Siinse Kadrioru korteriga läks õnneks teistmoodi — kõik oli juba omal kohal!
Millist nõu sa sisekujundajana annaksid inimesele, kes kolib üürikorterisse, kus omanik ei luba seinu värvida, põrandaid vahetada ja oma maitsele kohast viimistlust teha?
Kõige lihtsam on elavdada interjööri kodutekstiilidega — näiteks vaip, kardinakangad, diivanipadjad, rohelus ja lillepotid aitavad olemasolevat ilmet väga palju muuta. Kõik need on väga isiklikud ja mugavad aksessuaarid, millega rõhutada värvigammat. Kui sisekujundus on väga erksates värvides, on seda võimalik sisustusaksessuaaridega pehmendada ja vastupidi — kui kõik on hästi valge, siis on võimalik seda erksamate toonidega elavamaks muuta. Tegelikult on see imelihtne. Lihtsalt peab oskama kombineerida.
Aga kui satud elama kitšihõngulisse elamisse, kus on roosad ja roosilised tapeedid — mida siis teha?
Roosimustrite naiselikkust saab hästi tasakaalustada näiteks robustsete industriaalsete detailidega, aga ka mustvalge minimalismiga. Tulemuseks võib saada väga stiilselt eklektilise lahenduse. Võibolla sellisel juhul tasukski inimesel pöörduda sisekujundaja poole. Arvatakse küll, et sisekujundaja teeb täislahenduse, aga tegelikult piisab ka konsultatsioonist näiteks aksessuaarivaliku osas.
Kui kallis üldse sisekujundaja teenus on ja kas ajutises üürikorteris elades tasub sellesse investeerida?
Keskmiselt on konsultatsiooni hind 20-50 eurot tund, sõltub teemast ja mahust. Mõnikord piisabki vaid tunniajasest konsultatsioonist, teinekord lisanduvad konsultatsioonile ka poekülastused. Kõik sõltub kliendi soovist ja omavahelistest kokkulepetest. Kindlasti soovitan seda teenust üürikodu juures kasutada, sest on ju oluline, et me end ümbritsevas keskkonnas koduselt ja hästi tunneksime. Sisekujundajale kuluv summa ei pruugi üldsegi kokkuvõttes üüratuks minna.
Millest sa sisekujundusi lähtud — kliendi stiilist või sisustustrendidest?
Eelkõige kliendi enda maitsest ja tema visioonist, kuid loomulikult pakun ka hulga lahendusi, kuidas ühte või teist asja paremini teha saaks. Esimene pool tundi kulubki tavaliselt selleks, et kliendi maitset tundma õppida. Ei saa lihtsalt oma nägemust peale suruda. Minu visioon võib toimida väga hästi, kuid klient ei pruugi end selles keskkonnas hästi ja koduselt tunda.
Fahle galeriis näeb praegu sinu esimest isiknäitust. Räägi palun, kuidas sa maalikunstini jõudsid?
Maalikunstiga tegelen alates keskkoolist, kui käisin tarbekunstiringis ja harrastasin seda ka kodus. Muidugi kooli ajal üritasin korraga teha väga palju asju — vahepeal otsustasin kunstiringi asemel minna tantsutrenni. Kunagi õppisin ka klaverit ja jätsin muusikakooli pooleli — olen vist rahutu hing. Peale keskkooli plaanisin sõita välismaale minna õppima ürituste korraldamist, aga sinna ma ei jõudnud, sest viimasel hetkel ei olnud tunne ikka päris õige. Kui mu ema sai teada, et ma ei lähe ülikooli, tõusid tal kõik ihukarvad püsti. Sisseastumiskatsed olid ülikoolidesse selleks aastaks juba lõppenud ja kuhugi ei saanud enam kandideerida. Ema suutis aga leida ikka mingi ülikooli — Euroakadeemia ja sisearhitektuuri eriala. Mõtlesin alguses küll, et millest selline karistus. Samas eriala mulle meeldis. Keskkooli lõpus ei osanud ma nagunii midagi välja mõelda, millega tõsiselt tegeleda tahaksin. Pea oli laiali otsas ja huvitas sada asja korraga. Esimesel semestril sai kandideerida välismaale õppima ja järgmisel aastal sõitsin juba Portugali vahetusüliõpilaseks. Seal oli sisekujunduse erialale lisaks aineid arhitektuurist ja maalikunstist. Nii puutusingi maalimisega tõsisemalt kokku. Tagasi tulles jätkasin ja olen siiani seda teinud. Ka minu maalitud linnukesi näeb päris mitmetes Tallinna kohvikutes.
Ja peale lõpetamist sai sinust sisekujundaja, kes vabal ajal maalib?
Mitte päris. Vahepeal jõudsin veel mitmes kohas töötada, ettevõtlusega tegeleda ja Tallinna Ülikoolis kunstiõpetajaks õppida. Vajasin jälle loomingulist vaheldust. Jõudsin ka kunstiõpetajana töötada, kuid hakkasin sisekujundust igatsema ja nüüd olen tagasi oma liistude juures ning tegutsen vabakutselisena. Hetkel on pooleli magistriõpingud, lisaks võtan kalligraafiakursuseid ja püüan leida aega maalimise jaoks.
Millest sinu maalid räägivad?
Olen püüdnud eemalduda figuratiivsest kunstist. Minu tööd on värvilised ja abstraktsed ning kõnelevad sellest maailmast, mis jääb käega katstavast ja silmaga nähtavast ehk realistlikust teisele poole. Võiks vist öelda, et tegu on tunnetusliku kunstiga.
Kui palju kujundad sa kodusid ja palju avalikke ruume? Kumb on sinu kui sisekujundaja jaoks paeluvam ettevõtmine?
Põhiliselt olen kujundanud kodusid, kuid on olnud ka mõned teeninduspinnad. Näiteks hiljuti kujundasin ühe ilusalongi, kohvik Maiasmoka vitriini ja lähiajal valmib Kalevi šokolaadipoe vitriin. Põhiliselt tegelen aga eramute ja korteritega, kuigi ei saaks öelda, et neid rohkem armastaksin. Iga projekt on eriline ja südamelähedane ning vajab individuaalset lähenemist. Kui elamute puhul lähtun inimestest, kes seal elavad, siis avalikes ruumides arvestan eksterjööri ja interjööri suhet, omaniku soove, asutuse kontseptsiooni ja muid faktoreid.
- Anita Karma maalinäitust “Karma” näeb Fahle galeriis kuni 5. aprillini. Huvi korral vaata lähemalt Fahle galerii Facebooki lehelt.
