Värvilaigud valguse ja päikese fänni kunstnik Kamille Saabre kodus
10−11 aasta tagust perioodi, kui ta ei olnud veel oma mehega tutvunud, nimetab Kamille üksiku ajaks. Aktiivne ja ettevõtlik naine ehitas tollal emaga Patikale paarismaja. Lähedal voolas jõgi ja seltsi pakkusid sääsed. See kõik tundus väga lahe. Kuna majas elasid ainult naised, siis ei olnud isegi siseuksi. Sai lihtsalt olla.
Tee viis aga selleni, et elu tuli sisse seada hoopis Šveitsis. Sealt on pärit Kamille abikaasa. Pärast mõnda aega elu võõrsil tuldi koos tagasi ja püüti pereelu elada Patika majas, kus ema oli seni üksi olnud. See oli aga läbi ja lõhki „üksiku“ kodu. Kamillest sai pereema, kes vedas lapsi ja meest linna tööle-trenni-lasteaeda. Maja otsustati maha müüa ning luua perele sobivam ja sujuvam kulgemine.
Uus kodu leiti äsjavalminud ridaelamus Kristiine linnaosas Tallinnas. Kuna tegu on otsapealse korteriga, siis pakub see ka piisavalt privaatsust. Sisse astudes avanebki maast laeni elutoa akendest võimas vaade rohelusse. Terrass on mõnus suve pikendaja ning pakub külalistele ootamatuid ja lustakaid kujunduslahendusi.
Sisse kolides olid seinad kakaopruunid — see meenutas nõukaaega ja kohe sugugi ei sobinud see valguse ja päikese fännile Kamillele. Tema töögi nõuab valgust! Nii sai alumise korruse seinad heledaks värvitud ja helgust sai veelgi juurde.
Kuna nii Kamille kui ka tema abikaasa armastavad skandinaaviapärast stiili, siis üldiselt on ka nende kodu rahulikus võtmes. Kuid ega kunstnikuhing päris niisama ka ei saa. Ühel päeval tuli isu värvilaikude järele ja sobivaks kandidaadiks osutusid trepiastmed. Kui minna teisele korrusele, siis nüüd vaatavadki vastu astmete eri värvi küljed. See hoog käis kiiresti üle ja nii sai ka trepp uue ilme. Abikaasa ei osanud koju jõudes midagi öelda, jäi üle vaid üllatuda, kuid ta on ka juba harjunud. Eks Kamille püüa tema Šveitsi natuuriga arvestada. Šveitsis on kõik korrektsem ja asjad peavad olema paigas.
Magamistuba oli alguses valge, mis tundus liiga karge selle toa jaoks. Soov oli hubasema järele ja nii sündis kõrbekollane.
Au sees on vanad mälestusesemed ja taaskasutus. Esivanemad küüditati ja sealsest Lõuna-Eesti vanast talust on pärit paljud esemed. Isegi Šveitsist on mõned asjad kaasa toodud. Näiteks kuus tooli, mis olid abikaasa vanaema pulmadeks ostetud. Meistri treitud toolid on siiani väga vastupidavad. Kuna siin peres televiisorit pole, siis toodi Šveitsist kaasa ka vana raadio. Lihtsalt aktsendiks.
Patoloogiana nimetab Kamille endal kire korjata prügikastidest asju — mida kõike sealt leida võib! Kõige rohkem leiab sealt 1960-ndate mööblitükke, kuid eks suurem mööblikogumise periood on jäänud minevikku.
Kamille sõnul kujutavad paljud kunstnikku uisapäisena, sall kaelas ja pintsel käes. Tegelikult on aga nii nagu igas ametis − kui tahad hästi teha, siis peab kogu aeg tegelema. Vahel harva tuleb ette hetki, kus ei tea, kuidas edasi või mida endast välja öelda. Hommikuinimesena võtab Kamille pintsli kätte just siis, kui pere on kodust tööle-kooli läinud. Neli-viis tundi on ta maailmas ilu, mida hiljem teistega jagada.
Kamillelt on küsitud, kas ta võiks maalimist ka õpetada, kuid see pole nii lihtne, sest kogu protsessi peab ise tunnetama ja ise oma lähenemisviisi leidma. Kamille maalib näiteks kihiti. Kõigepealt läheb lõuendile sinine värv, seejärel kollane ja kokku tuleb roheline.
Konkurendiks ei nimeta naine teist kunstnikku, vaid reise. Inimesed soovivad reisida, sest see tundub reaalsem. Tegelikult pakub kunst samamoodi reaalset lõõgastust, tuleb ainult leida endale meeldiv. See on puhas emotsionaalne nauding, mida saad kogeda oma kodus iga päev. Eks mõlemad — nii reis kui ka maal — on nagu uue reaalsuse kogemine. Ja eks igaüks teeb oma valiku.
Lilled, puu- ja köögiviljad on praeguse aja peatemaatika. Kamille on tõeliselt vaimustunud, sest nende disain on niivõrd täiuslik! Kui vaadata hästi lähedalt, siis milline maailm seal avaneb! Imeline! Loodu rikkust ja ilu edasi anda on oivaline tunne.
Kunagi maalis Kamille inimesi, aga ühel hetkel muutuvad asjad su sees. On olnud ka aegu, kui ta maalis oma sisemist vaeva. Domineeris sinine toon ja nii näiteks sündis pintslitõmmetest üksik sinine tool. Nüüd on vabadus saabunud. Vabadus anda midagi ilusat ja teha ilusaid asju. Ja nii need lilled veel kestavad…
Kamillele tundub vahel, et kunstnikud kardavad teha ilusaid asju, nagu oleks see liiga popp ja kergema vastupanu teed minek. Tegelikult on nii, et kui on anne antud, siis tuleb seda ilu edasi anda ja jagada.
Unistustes hõljuvad naisel üksikud saared. Kui oleks võimalus, siis läheks küll mõneks ajaks ühele sellisele elama. Sätiks end kogu selle stiihia keskele − kui on vaikus, siis ongi vaikus. Kui on torm, siis naudiks seda täiel rinnal. Kui nüüd aga maa peale tagasi tulla, siis on Kamille enda sõnul väga sotsiaalne olend, seega vajab ta inimesi enda ümber. Oma saarevajaduse saab ta siiski igal suvel kätte Pranglilt, kus ta veedab üksi mõned päevad. See on aeg iseendale. On aega üks mõte lõpuni mõelda.
Kamille elus on tähtsal kohal usk, mis kajastub ka tema kodus ja töödes. Siirus, headus ja helgus toidavad teda. Nii näeb ta värvide kummardajana ühes hallis laiguski palju värve. Tuleb ainult osata näha ja edasi anda. Nagu ta enda kohta ütleb: „Endisest küünikust on saanud Loojat austav inimene.“ Isegi kui inimene näeb välja küüniline, siis tema sees on peidus printsess, kes tahab välja tuua just naiivsed unistused. See unistus võib olla väga väike asi, kuid võib anda palju. Kui vaid vahel lubad ja voli annad. Nii meenutab Kamille ühte suvist mälestust, kui ta istus paadi ninas, teda valdas meeletu vabaduse tunne ja kõripõhjast pääses valla rõõmuhõige. Vabastav ja inspireeriv… Ilmselt võivadki vesi ja meri olla tema järgmised maalimisobjektid.
Praeguseks on oma helges ja avaras pesas elatud viis aastat. Piisab ühest autost, sest mees käib jalgrattaga tööl ja kool on nurga taga. Ja hommikuti maalib Kamille ilu meie ümber. Et seda kõigiga jagada.
Lugu ilmus esimest korda Eesti Ekspressi kuukirjas Moodne kodu 28. septembril 2016.
