Kalev Ramjalg: Jaapanis ehedaid puhasvalu betoonpindu otsimas



Ilmekas näide arhitekt Toyo Ito loodud krematooriumist Kakamigaharas 2006. aastal - looduse kuju järgides.
Ilmekas näide arhitekt Toyo Ito loodud krematooriumist Kakamigaharas 2006. aastal - looduse kuju järgides.Foto: Kalev Ramjalg

Kui me reisiseltskonnaga Jaapanisse jõudsime, olid puhasvalu betoonpinnad juba järeltöödeldud. Hea on niimoodi alustada, parafraseerides-plagieerides aegumatut Eesti kirjanduse suurkuju Oskar Lutsu. See siin on lugu betooni kui ehitusmaterjali kasutamise traditsioonidest Jaapanis ja kuidas meie arhitektid, insenerid ja ehitajad seda lihtsat, kuid põnevat materjali maikuus kaugel maal avastastamas käisid.

Tadao Ando on betoonarhitektuuri elav eeskuju maailmas. Usun, et teda on arhitektid samavõrd või rohkemgi veel parafraseerinud, jäljendanud ja tsiteerinud, kui juttu on olnud puhasvalu betoonpindade kavandamisest. Reisi jooksul üle 60 vaadatud ja külastatud objektist kuus olid tema loomingust. Tõdesime, et kõigil neil objektidel oli vaadeldav betoon järeltöödeldud. Tadao Ando pole sellest kunagi saladust teinud. Enamgi veel, rahvusvaheliselt on selline pinnatöötlusmeetod saanud ka nime ehk Tadao Ando pind.

Puhasvalu pinnaga aed ülikoolilinnakus. Foto: Kalev Ramjalg
Seotud lood:

Soome ja Eesti betooniühingud on välja andnud juhendmaterjalid (Soomes BY40 2003. aastast ja Eestis BÜ4 2010. aastast), kust võib lugeda: „Tadao Ando pind on saanud oma nime selle arendaja, Jaapani arhitekti Tadao Ando järgi. Meetodit valdavad spetsialistid teevad käsitööna suuri ühtlaselt sametisi pindasid:

  • niisutatakse ja pestakse 1 : 8 lahjendatud soolhappega;
  • liiga suured poorid parandatakse seguga, milles on heledat liiva, valget tsementi ja tavalist tsementi vahekorras 3,5 : 0,5 : 1. Nakke tagamiseks pintseldatakse parandatav koht krundiga;
  • pind kaetakse „pritskrohviga”, milles on valget tsementi ja halli tsementi vahekorras 1 : 5;
  • pind niisutatakse ja pestakse 1 : 10 lahjendatud soolhappega”.

Töödeldud pinnad aia taga ülikoolilinnakus. Foto: Kalev Ramjalg

Loe veel

Jah, sametine betoon kõlab luksuslikult ja põnevalt ning olles ise toona selle juhendmaterjali loomise töörühmas, eeldasin, et selline pinnatöötlus on harvaesinev n-ö eksklusiivselt pidupäevalik, aga ei, see ongi Jaapanis igapäevaselt argine.

Sagawa kunstimuuseum, fotolt kumab läbi, järeltöödedeldud pinna alt, seinte raketiste tõmbide korrapärane samm, mida kohapeal keegi ei märganud. Foto: Kalev Ramjalg

Veidi uurides on selgunud, et tänapäeval on maailmas järeltöötlusmeetodeid mitmeid ja kasutuses on selleks erinevad keemilised ained nii vedelal kui ka tahkel kujul.

Puidu tooni betoonipind Tokios. Foto: Kalev Ramjalg

Eestis puhas ja ehe betoonpind — see on kunst

Siinkohal peame tõdema, et sellises teadmatuses oleme Eestis ehitanud palju kauneid puhaste ja ehedate betoonpindadega hooneid ning rajatisi. Õigemini oleme eeldanud, et Jaapanis on arhitektuurikirjanduse pildimaterjalidel ehedad betoonivalupinnad. Võime olla auga uhked, et Eestis ja Põhjamaades oleme teinud betoonist kunsti, peale raketiste eemaldamist eksponeerinud puhasvalubetooni selle loomulikus, „alasti” olekus.

Sayamaike ajaloomuuseum Osakas. Tadao Ando 2001 Foto: Kalev Ramjalg

Paradoksaalsel kombel avastasime Tokyo kunstiülikooli (Musashino Art University) linnakut ümbritseva aia eheda betoonivaluna — kuigi päris lõpuni ei saa selles kindel olla. Justkui eksponeerituna aktimaali või -skulptuurina. Tekibki mõte, et kus siis veel, kui mitte seal.

Toyo Ito loodud hoone mäepoolne sein on tõenäoliselt taotluslikult „kirju”, justkui mäe kaevamise peegeldus. Foto: Kalev Ramjalg

Jaapanis on betoonpind “hoolitsetud”

Kui inimlaps sünnib ilma, siis teda pestakse ja kasitakse, tema eest hoolitsetakse ja teda koolitatakse, lõigatakse küüsi ja aetakse habemeid kultuurikonteksti sobivalt. Sama on betooniga Jaapanis. Betoonpinnad on Jaapanis pigem puhtana hoidmise soovist lähtuvalt töödeldud ja värvitoonid on kooskõlas ümbritsevaga, olgu selleks mets, mäed või linnaruum.

Järeltöötlemisel üldjuhul rõhutatakse, mitte ei peideta raketiste kilpide ja ühendustõmbide koonuste mustrit betoonpinnal. Foto: Kalev Ramjalg

Reisilt tagasi tulles lugesin Jaapani kultuuri kohta, et asetada nähtu ja kogetu kultuuri ning betoonitööde konteksti.

Lühikokkuvõte Vikipeediale toetudes: „Jaapanis oli šintoism kuni 1946. aastani ametlik riiklik usund. Šintoismi praktika seisneb kamide (jumaluste, jumalate, loodusvaimude, vaimude) kultuses, mis võtab ka looduse- ja esivanemate kultuse kuju. Mõned kamid on kohavaimud, teised esindavad suuri loodusnähtusi ja nendest on tähtsaim päikesejumalanna Amaterasu. Siiski pole jaapanlastel konkreetset Amaterasu kultust ja teda ei kutsuta ka hädas appi. Tema peamine pühamu on Ise pühamu, kuid talle on pühendatud ka palju väiksemaid pühamuid. Pühamus on tema sümboliks sageli peegel. Kõige püham paik võib olla ka tühi. See tühjus ei tähenda mitteolemasolu, vaid sümboliseerib seda, et kõik, mis peeglist näha on, on Amaterasu ja kõikide teiste kamide kehastus.

Kuna šintoism on üle tuhande aasta budismiga koos eksisteerinud, siis on väga raske šintoismi ja budismi uskumusi lahutada. Kui budism rõhutab hauatagust elu ja taassündide ahela lõppemist, siis šintoism rõhutab maist elu ja õnne leidmist maa peal. Kuigi budism ja šintoism saavad maailmast erinevalt aru, ei näe enamik jaapanlasi mingit vajadust nende lepitamiseks ning praktiseerivad mõlemat. On tavaline, et inimesed praktiseerivad eluajal šintoismi, kuid nad maetakse budistlikult. Nende erinevaid arusaamu hauatagusest elust peetakse teineteist täiendavaks ja sageli pärinevad ühe usundi rituaalid teise omast.

Kuigi šintoismil ei ole oma järgijatele absoluutseid käske pealelihtsa ning looduse ja inimestega harmoonias oleva elu, öeldakse, et šintoistlik vaim näeb etteneli kinnitust.

1. Traditsioon ja perekond. Perekonda peetakse peamiseks lüliks, mis traditsioone edasi kannab. Peamised pidustused on seotud sünni ja abiellumisega.

2. Armastus looduse vastu. Loodus on püha. Olla kokkupuutes loodusega tähendab olla lähedal kamidele. Loodusobjekte austatakse, sest nendes on kamid.

3. Kehaline puhtusearmastus. Šintoistid kümblevad sageli, pesevad sageli käsi ja loputavad sageli suud.

4. Matsuri: mis tahes pidustus, mis on pühendatud kamidele. Neid korraldatakse sageli.

Siit tulenebki jaapanlaste ülim puhtusehoid ja kooskõla loodusega. Ilmekas näide on arhitekt Toyo Ito 2006. aastal loodud krematooriumist Kakamigaharas. Katuseserva joon kopeerib taamal olevat mäeharja joont. Seda on hästi näha, kui vaatleja asub hoone ees oleva rohelise ringi sees.

Toyo Ito 2008. aastal projekteeritud teatrihoone Tokyos. Foto: Kalev Ramjalg

Näiteks on vaja läbi mõelda, kuidas pärast katastroofe betoonseinu parandada, mustust seintelt paremini maha pesta jne. Siin tulebki appi nende betoonarhitektuurile omane järeltöödeldud betoonipind. Jaapanlased eksponeerivad betooni tugevust ja õrnust samal ajal, lastes betoonil särada harmoonias ja üksmeeles ümbritseva keskkonnaga.

„Skulptuur SAAG” näitab ilmekalt jaapanlaste austust ehitusmeistrite ja käsitöölistest meistrimeeste vastu. Hoolivus ja teistega arvestamine ning puhtus, puhtus, puhtus… Foto: Kalev Ramjalg

LOE VEEL:

Uus mõtlemine Jaapani kortermajas

KODU │ Armastus betooni vastu — värvikalt rahulik elu hallis

Pilte modernsetest aedadest — vaata ja imetle!

SISEKUJUNDAJA: betoon on interjööris äge ja aegumatu!

Külastame maalikunstnik Katrin Karu inspireerivat kodu Lutheri kvartalis

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

MOODSA KODU TOP

Viimased uudised