KODU │ Armastus betooni vastu — värvikalt rahulik elu hallis
Väike elurajoon Suurupis sai päris alguse arhitektide Muru ja Pere projekteeritud eramutest: mõnusalt lihtsa joonega kandilised majad. Oleks muidugi tore olnud, kui selles võtmes traditsioon oleks jätkunud, kuid eks igal on oma joon. Ja oluline on, kes naabermajas elab, mitte millises majas elab. Siin on küll naabritega hästi läinud — paremat elukeskkonda annab leida. Ja siia elama saada oli ka omamoodi privileeg, sest selleks oli vaja juba siin elava sõbra soovitust.
Hiljem muidugi läks kodukord lõdvemaks, kuid toredad inimesed on siin ümberringi kõik. Peep ütleb naerdes, et kõik taluvad üksteist kenasti ära ja ollakse rahumeelsed. Suur osa siinsetest asukatest on vanad semud. Tihti astuvad naabrid niisama sisse ja justkui jutu kinnituseks astubki sisehoovist üleaedne terrassi uksest sisse nagu oma koju, istub diivanile ja hakkab jutustama. Külalislahke elurajoon! Väike asumike on ideaalne elukeskkond ja lastele lausa paradiis. Tippajal oli siin lasteaia jagu lapsi. Õued on avatud ja lapsed saavad turvaliselt lustida kus tahes. Siinsamas on oma valge liivaga rand, mets jne.
Peebu sõnul on kodu ostmisel kolm kõige olulisemat faktorit asukoht, asukoht ja asukoht. Siis tuleb kõik muu. Enne betoonist kodu sai elatud neli aastat Mähel, 23-ruutmeetrises puitmajakeses. Kahekesi kannatas seal hästi elada, aga rohkemate inimestega mitte.
Paljud räägivad, et linnapildis on liiga palju betooni uusehitistes, aga Peebu arvates see nii muidugi pole. Hinna poolest on betoon küll kallim, aga kui eesmärgid selged ja soov kindel, siis tasub sellesse materjali panustada. Nende maja on siin seisnud 12 aastat ja see on nagu uus. Ei mingeid mõrasid, pragusid ega värskendusvärvimisi. Sisekliima on ülihea ja betoon on kõige paremini müra summutav ehitusmaterjal. Igas mõttes turvaline ja kindel! Puiduga peaks ikka aeg-ajalt mässama, aga siin võivad soovi korral ka lapselapsed ära elada, sest see kestab. Ei hallita ega idane miski.
Kõik mõeldi algusest peale hästi läbi ja mitte ükski juhe kusagil ei vedele — kõik on seinte sisse valatud. Üldiselt sündis see projekt nii, et arhitekt Madis Eek tegi naabrimehele maja eskiisi ja kui Peep seda nägi, siis kritseldas veidi üle ja seejärel oli vaja see vaid sobivatesse mõõtmetesse kohendada. Kuigi endal oli visioon ka interjöörist olemas, aitas sisekujundajast naabrimees siin kaasa mõelda ja otsuseid langetada..
Rasket polnud selle maja juures miskit, sest Peep on kuldsete kätega ja väga palju ongi ise ära tehtud. Vaid köögiaknaga oli tol ajal probleeme — keegi polnud nõus tegema ilma vahepostita 5 meetri pikkust akent. Kuni satuti ettevõttesse Metus, kes selle tegi ja paigaldas.
Kui maja valmis sai, siis ema käis veel mitu korda ja uuris, et millal siis maalrid seinad üle värvivad. Ja naabrimehed vedasid kihla, et millal laudis peale tuleb.
Kristina sõnul on ajaga vajaduste ja soovide järgi kuubikuid juurde tekkinud, lausa terve hoov on täis. Grillimaja valmis seitse aastat tagasi, basseinimõnusid sai nautima hakata kolme aasta eest ja nüüd on ka peenrad betoonist kastid ümber saanud. Siiski on veel plaanis ehitada ühe aiaääre ulatuses pikk betoonist bangalo tüüpi puhkeala. See hoiab tuult rohkem kinni ja nii on siin mereäärses elukeskkonnas ka veidi soojem.
Kristina ütleb, et ehitamist peaks alustama võimalusel ilmakaartest ja tuleks hoolikalt läbi mõelda, kuidas päike liigub. Meie kliimas on hea päikesevalgust ja –soojust maksimaalselt ära kasutada. Siin loojub päike küll mere ja metsa taha, kuid vaatemängud taevas paistavad võimsalt kätte.
Krunt oli võsa täis ja paar puud oli ka, aga üldiselt oli Peebu kui minimalismi austaja sooviks, et puid ega põõsaid ei tuleks, sest ümberringi on Suurupi looduskaitsevöönd. Siiski, üks bonsai-puu, mõned männid, õuna-, ploomi- ja pirnipuud on ikka siin koha leidnud. Selleks pidasid Kristina ja Peep maha ka mitu vaidlust. Peep ütleb muiates, et inimesed muutuvad aja ja vanusega ikka vastuvõtlikumaks. Kasvuhoonegi mahub äkki veel siia! Kui oled 20ndates eluaastates, siis ei mõtle kasvuhoonele ega isetegemisele, see tuleb alles vanusega. Peenrad sai rajatud ja on naabrimehedki ürte kasvatama hakanud. Toas on vaasis kaunid valged pojengid ja Kristina mõlgutab mõtteid, et äkki mõned lilled mahuvad ka kuhugi kasvama. Basseini ääres on kõrrelised, kuid veidi värvi sekka teeks vaid head.
Kogupindala on maaküttega majas 210 ruutmeetrit, kasulikku netopinda 156: kaks magamistuba, kabinet ja suur magamistuba, avar vannituba, köök, garaaž ja panipaik-sahver. Kogu pind on optimaalselt ära kasutatud. Tütred on praegu ühes toas, kuid vajadusel saab kabinetist teha eraldi toa. Peep seal tööd nagunii ei tee, sest tööd ta koju kaasa ei vii. See põhimõte on teda saatnud juba aastaid ja nii ta ise kui ka pere on väga rahul. Kui on olnud raske päev, siis seab Peep sammud oma hästi varustatud töötuppa ehk garaaži, kus pakub tegevust ja lõõgastust mõni põnev ese. Olgu selleks lahti võetud uunikum — kaherattaline või classic neljarattaline sõber — või muu vidin.
Kardinatest elutoas ja köögis siin peres puudust ei tunta, sest võõrad siin ei liigu. Kristina sõnul oli ta kuulnud, et Amsterdamis hoitakse kardinaid eest ära ja kohapeal käies oli see tõepoolset nii, et varjata pole midagi. Oli tore jalutada ja kodudesse korra sisse kiigata: peremees rüüpab laua taga veinikest, pereema loeb raamatut jne. Elu!
Soov oli kohe alguses panustada avarale köögile-elutoale ja põhiliselt siin elu käibki. Betooni halli värvuse tõttu ei tundu laed olevat 2,8 meetri kõrgused, vaid pigem madalamad. Siiski mahub siia rippuma Taanist ühelt oksjonilt ostetud disainer Poul Henningseni kuulus Artichoke’i lamp, mis saadi kätte mitu korda soodsamalt kui peaks praegu poest ostma. Selle 1988. aastal valminud disainiikooni hinnaks kujunes enampakkumisel päris mõistlik hind. Valgusti sobib imehästi Kaido Ole tehtud maaliga. Maali taga, muuseas, pidi olema tegelikult tõeliselt suur akvaarium. Alguses ta oligi, aga seda oli väga raske hooldada ja nii sai akvaarium hoopiski Mati Kaalule viidud. Sai otsustatud sisearhitektuuri kasuks ja akvaariumi kahjuks.
Peep oli betoonis kindel algusest peale, aga Kristinale tuli teadmine alles veidi tagantjärele — et betoonis elada on väga hea. Suvel pole kuum ja talvel hoiab sooja. Perenaine oleks ehk omal ajal seinad siiski valgeks võõbanud, aga nüüd on just see õige tunne. Nii peabki olema. Ka väiksed betooni valamisel tekkinud mõrad, mustrid ja praod on just õigel kohal. Eriti uhke on Peep esikus oleva vineeriraketisest jäänud mustri üle.
Kui nüüd peaks tegema uue maja, siis ehk kasutaks väljas ainult betooni ja sees ka mõnel pool puitu, sest need täiustavad teineteist ideaalselt. Aga kindlasti oleks sama joonega — jaapanipäraselt minimalistlik.
Peep tuli alles hiljuti reisilt Jaapanist, kus Eesti ehitajatest, sisearhitektidest ja arhitektidest sõpruskonnaga külastati 11 päeva jooksul 51 objekti. Erinevus meie betoonikasutusega on see, et tõusva päikese maal on kogu betoon töödeldud: pritsitud, värvitud jne. Peebu sõnul said nad julgustust selle kohta, et see, mida meie siin Eestis teeme, on ikka väga hea disaini ja kvaliteediga. On, mida maailmale näidata.
LOE VEEL:
