Galerist Triinu Soikmetsa hingega kodu eestiaegses kortermajas


Triinu hindab kodu puhul õiget tunnet. Praegunegi kodu sai välja valitud just hea sisetunde järgi.
Triinu hindab kodu puhul õiget tunnet. Praegunegi kodu sai välja valitud just hea sisetunde järgi.Foto: Priit Simson

Tallinna vanalinnas Haus Galeriis galeristina tegutsev Triinu Soikmets hindab kodu puhul seletamatut „hinge”, mida paljud oma elamise juures tajuvad, aga sõnadesse panna ei oska.

Triinu jaoks on õige kodu nagu kunstiteos, millel peab olema oma lugu. 1924. aastal ehitatud puitkonstruktsiooni ja kivikoridoriga Tallinna tüüpi kortermaja pääses sõja ajal napilt pommitabamusest, aga hiljem on olnud Eesti filmi „Deemonid” tegevuspaik, teab Triinu rääkida. Tema „filminaaber” oli kasiinosõltlasest matemaatikaõpetaja Reet. Päriselt majas muidugi deemoneid ei kohta. Vastupidi. Triinu valis selle koha oma koduks hea tunde järgi. „Tunnen, et vanades majades on oma aura. Ajalooliste majadega käib tihti kaasas mingi eriline hubasus ja paljud mu külalised on öelnud, et siin on hea energia ja mõnus olla. Kui aus olla, siis aastate jooksul olen pannud siia ka oma ihu ja hinge.”

Päevasel ajal galeriis askeldava Triinu jaoks ei ole kodu üksnes paik, kus magamas käia. Ta ütleb, et kodu on justkui kindlus nii vaimses, füüsilises kui ka hingelises mõttes. Ta püüab igasse nädalasse planeerida ühe „hommikumantlipäeva”, kus kodust välja ei lähegi ning saab rahulikult raamatuid lugeda ja kasvõi lage vahtida, kui isu tuleb.

Vähemalt korra nädalas püüab Triinu teha ühe koduse „pidžaamapäeva”, mil head lektüüri nautida. Tema lemmik on Vene kirjandusklassika. Foto: Priit Simson

Tapeedist jäljed

Seotud lood:

Korter sai pangalaenuga soetatud kümme aastat tagasi, kui noor Triinu Tartust Tallinna elama tuli. Ülikoolilinnas filosoofiat ja turundust õppinud Triinu leidis töökoha rahvusooper Estonia reklaamijuhina. Turundust on Triinu jõudnud teha ka Eesti kunstimuuseumile. Kuigi kunsti vastu on ta alati huvi tundnud, hakkas muuseumis idanema mõte, et äkki peaks minema kunstiakadeemiasse kunstiteadust õppima. „Turunduses töötades mõtlesin tihti, miks inimesed lähevad ühte balletti või näitust vaatama, aga teisi mitte. Tahtsin teada, mis on see atraktiivne element, mis paneb publiku jooksma, sõltumata reklaamist.” Ent vastust ei tea ta siiani, nagu ei tea ta vastust paljudele teistelegi elulistele küsimustele. „Filosoofiaõpingutest olen kõrva taha pannud ühe tähelepaneku: filosoofia ei seisne vastuse leidmises, vaid küsimuse püstitamises. Võib-olla ei olegi alati oluline lõplikke lahendusi leida,” mõtiskleb ta.

„Pilt seinal on justkui uks või aken mingisse teise maailma, mis ruumi nii materiaalses kui ka mittemateriaalses mõttes liigendab.”

Praegu võtab Triinu hoogu, et leida muude tegemiste kõrvalt aega EKA magistrantuuri lõpetamiseks. Töö Hausis võtab suure osa aega – põhiliselt korraldab ta näituseid, müüb töid, esindab galeriid messidel ja eriüritustel ning aitab ette valmistada paar korda aastas toimuvaid suuri kunstioksjoneid. Haus Galerii on Eesti vanim ja suurim kunstioksjonite korraldaja.

Avara elutoa kroon on kunstiteost meenutav sein, millel on näha eelmiste omanike kultuurikihid, eri kümnenditest pärit tapeedimustrid. Foto: Priit Simson

Ka Triinu elamisest leiab omajagu kunsti. Mitte küll hiigelsuuri õlimaale ega ajaloolisi šedöövreid, mis oksjonitel hästi kaubaks lähevad. Tema seinu ehib valdavalt mustvalge graafika. „Need teosed on minuni jõudnud pigem iseenesest, mitte otseste otsingute tulemusena.” Kärt Hammeri kavandid NO-teatri etenduse „Unistajad” kujundusest, Mare Vindi ülimalt filigraanne graafiline leht „Sild II” ja Jüri Arraku graafiline teos „Kümnekesi” on leidnud elutoa seinal aukoha. Elamises on veel Mauri Grossi ja Jüri Mildebergi pisikesi maale. Küsimusele, millist kunsti ta soovitab koju osta ja millest peaks huviline lähtuma, vastab Triinu, et lähtuda tasuks tundest, mitte mõttest. Ka kardinate toon oleks targem valida teose järgi, mitte vastupidi.

Tapeediliimi asemel knopkad

Triinu usub, et kunst lisab kodusele interjöörile hubasust ja isikupära. „Pilt seinal on justkui uks või aken mingisse teise maailma, mis ruumi nii materiaalses kui ka mittemateriaalses mõttes liigendab.” Mustvalgele ja põhjamaisele kodule lisab värviline teos aktsente, eklektilist kodu aga tasakaalustavad ja rahustavad hoopis monokroomsed tööd.

Vannitoas kohtuvad kunst ja kirjandus: tapeedi asemel on kasutatud vana ulmekriminulli peatükke, meeleolu lisavad pisikesed Jüri Mildebergi maalid. Foto: Marian Kivila

Ka oma kodu sisustamisele on Triinu lähenenud kui kunstiteosele. Elutoas püüab siseneja pilku omanäoline sein, mille alt koorub välja eri kümnendite kultuurikihte.

Loe veel

Kuigi korter sai kohe pärast ostu isa abiga põhjalikumalt remonditud, tuleb teinekord ikka tuju midagi muuta või värskendada. Näiteks elutoa lilla sein hakkas mingil hetkel tüütama ja Triinu otsustas krohvikihi alt välja kaevata laudise, mida arvas seal olevat. Aga laudise peale oli iga varasem elanik jätnud järjekordse tapeedikihiga oma jälje. Kõige alumine kiht lillelist tapeeti on pärit 1920. aastatest ja see oli kinnitatud knop- kadega nagu ajastule kombeks. Triinu meenutab, et töö seina kallal oli füüsiliselt raske ja väsitav, kuid ühtlasi meditatiivne ja vaimses mõttes rahustav. „Oma kodu kallal nokitsedes on hea mõtteid korrastada ja iseendaski midagi avastada.” Triinu on oma kätega korda teinud ja üle värvinud mitu mööblieset, näiteks maakodu pööningult leitud talukapp on leidnud koha magamistoas ja saanud sinise kuue.

Ka funkstiilis peeglilaud on saanud loomingulise käe all uue kuue. Art déco stiilis peegli kohta teab Triinu rääkida, et see on samal kohal olnud maja ehitamise algusest ja kuulus ilmselt esimestele elanikele. Iga korteriomanik on selle järgmisele pärandanud justkui kodu juurde kuuluva reliikvia. Triinu usub, et erilised ja oma looga detailid aitavadki luua hubase pesa ja hingega kodu.

Art déco stiilis peegli kohta teab Triinu rääkida, et see on samal kohal olnud maja ehitamisest saadik ja kuulus ilmselt esimestele elanikele. Iga korteriomanik on selle kui reliikvia järgmisele asukale pärandanud. Foto: Priit Simson

Stampide asemel tunded

Kui kunsti- ja filosoofiataustaga Triinult uurida, kas kodu vaimsete väärtustega käib kokku ka feng shui, iidne Hiina tarkus ruumi kujundamisest, ütleb ta, et kunagi ostis ta naljaga pooleks kompassi ja tegi proovi, kuidas ilmakaared klapivad. Selgus, et kõik oligi enam- vähem paigas. Välja arvatud magamistuba, mis oleks pidanud asuma suurema liiklusmüraga tänavaäärses kitsas külalistetoas. Õige magamistuba sai siiski seatud hoovipoolsesse tuppa, kus on rahulikum ja avaram.

Iga inimese suund peaks olema end selle harmooniaga siduda, osata elus mustreid näha ja neil end kanda lasta või neid vajaduse korral hoopis murda.

Kuna feng shui’l ja ruumipsühholoogial on palju ühist, on ruumis asjade paigutamine paljuski tunnetuslik. Triinu usub, et juhuseid pole olemas ning maailmas valitseb kord ja harmoonia. Iga inimese suund peaks olema end selle harmooniaga siduda, osata elus mustreid näha ja neil end kanda lasta või neid vajaduse korral hoopis murda.

Triinule meeldivad kiiksuga asjad. Vesi- lõikusmeetodil saetud riidepuude autor on arhitekt Taavi Kuningas. Foto: Priit Simson

Seda nii elus laiemalt kui ka kodus omale mugavat keskkonda luues. Feng shui ja muud esoteerilised abivahendid toimivad Triinu arvates platseeboefekti põhimõttel ehk usul, et abivahend aitab. „Samamoodi võib uskuda iseendasse, usaldada oma sisetunnet. Seda tehes ongi võimalik harmoonias elada.”

Ka kodu kujundades ei ole ta alati lähtunud stamplahendustest, vaid tundest. Kööki kavandades teadis ta, et ruumi seisukohast võiks see olla midagi õhulisemat kui tavaline kapirida all ja üleval. Nii sai köögitasapind meisterdatud paarist suuremast mööbliplaadist, mille ette õmmeldi kardinad. Uued eurokodud ja mass- toodanguna valminud mööbel mõjuvad tema jaoks külma ja hingetuna.

Elamisest leiab mitu oma kätega korda kõpitsetud vana mööblitükki. Uuele elule aidatud sinine magamistoa riidekapp on pärit maakodu pööningult. Foto: Priit Simson

Kas ta mõnikord ei unista suuremast kodust? Või kui ta võidaks miljoni, kas ei mõjuks siis mõte uhiuuest suurest majast ahvatlevana? Triinu vastab, et esmalt annetaks ta raha kodututele lastele ja loomadele, kelle pärast süda valutab, ja siis soetaks võib-olla väikese suvemaja metsa sisse või mere äärde. „Õnneks piisab turvalisest tundest enda südamekodus. Tee sinna võib aega võtta.” 

LOE LISAKS:

Arhitekt ja kunstnik Leonhard Lapin ideaalsest ruumist

FOTOD | Selgusid Eesti parimad mõisad

Julgete mustrite alla mattunud põhjamaine kodu

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare