Angeelika Kang-Osula kodu on täidetud elegantsiga
Suur ja avar köök, kus on lust uusi küpsetisi katsetada ja korraga mitutkümmend külalist võõrustada, oli mu unistus, kiidab kokaraamatute autor Angeelika Kang-Osula oma Kadriorus asuva kodu keskpunkti.
Kogu elu on Angeelika elanud korteris ja ka uut kodu valides tundus korter taskukohasem. Aasta enne päris oma kodu elati üürikorteris Kaupmehe tänava Liivalaia tänava poolses otsas, kus ei saanud tänavamüra tõttu akentki avada. Kadrioru maja, kus Angeelika praegu perega elab, oli ta varemgi piilumas käinud, oodates, millal see võiks valmis saada. Saanud teate, et muinsuskaitse all oleva renoveeritud maja kortereid on müüma hakatud, mindi kohe kohale.
Vabu kortereid oli majas veelgi, aga otsustavaks sai köök – suur ja avar, kirgliku küpsetaja unistus, kus on lust uusi küpsetisi katsetada. Angeelikal polnud kunagi varem olnud nii suurt köögisaart, et 1. aprillil sünnipäeva tähistanud perenaise 23 külalist selle ümber kenasti ära mahtusid.
Teade korterite müügi kohta tuli nii vara, et olemas olid vaid joonised. See aitas Angeelikal kergemini otsustada, ta sai koos arendajaga planeeringut muuta ja kõik täpselt perele sobivaks sättida. Sooviti neljatoalist elamist, kus igal pereliikmel oleks oma tuba. Tegelikult on pereliikmeid rohkem, sest siin elavad ka kaks kassi ja koer. Tagantjärele mõeldes võiks üks tuba veel olla. Puudu on garderoob. Või hoopis töötuba, sest praegu kulgeb perenaise hommikune rütm niimoodi, et ärgates istub ta diivanile, võtab sülearvuti ja teeb n-ö paberitööd: suhtleb klientidega, tasub arveid jne. Oma vanema pojaga, kes on vahetusüliõpilasena Hollandis, tegi Angeelika nalja, et kuna too elab nüüd oma elu, siis võiks äkki tema toast teha emale töötoa.
Uue planeeringu järgi on poegade tubade vahel duširuum, mis on ainult nende päralt. Angeelika ja abikaasa Märdi toast pääseb privaatsesse vannituppa. Paar muudatust oleks tahetud veel teha, aga neid takistasid muinsuskaitse piirangud. Puittalad ja -postid pidid alles jääma ning need on väärikalt eksponeeritud. Maja on iidne, 18. sajandil elas siin lossi teenindav personal.
Lapsed panevad silmad särama
Laste puhul on Angeelika jaoks oluline, et nad saaksid ka üksi elades edukalt hakkama, mitte et ema teeb kõik ette-taha ära. 22-aastane Sten on eemal elades silmanähtavalt iseseisvunud: ta on tubli, kokkab ja koristab. Jõulude ajal oli kaks nädalat kodus, nentis, et kodus on nii hea olla, ega tahtnud tagasi minna. Vahetusüliõpilase elu on poja maailmavaadet vägagi avardanud ja selle üle on ääretult hea meel, tunnistab Angeelika. Noorem poeg, 14-aastane Mark on kohusetundlik ja koduarmastaja ning talle meeldib, kui koju tulles on ka ema kodus. Angeelika on oma laste jaoks alati olemas olnud. Margi auks on Angeelika kohvikute menüüs küpsisekook – see on just Margi lemmik.
Pere kindel traditsioon on nädalavahetustel pannkooke süüa. Varem tehti kreppe, aga ükskord sai Pööblis maitstud hapupiimapannkooke, mis olid nii head, et inspireerisid ostma korraliku väikse malmpanni. Nüüd valmivadki nädalavahetustel keefiripannkoogid. Suvel saab tehtud eri liiki toormoose ja valik on alati suur. Natukene jäätist ka vahel. Endale teeb Angeelika ka soolaseid pannkooke.
Itaalia ja Prantsusmaa on maad, mis Angeelikat enim võluvad ja inspireerivad: need maitsed, aroomid, kultuur ja kohvikud! Kadrioru kodugi on kujundatud Vahemere maade veinivillade stiilis, aga head ja võrratut disaini on ta avastanud ka Skandinaaviast ja Hollandist.
Mis värve puudutab, siis hall oli, on ja jääb Angeelika lemmikuks, seda näeb tema kodus igal sammul. Seinad on kaetud kergelt hõbehalli dekoratiivvärviga ja kolm kihti annavad omapärase varjundi. Sisearhitekt Aet Pieliga sujus koostöö hästi ja Angeelikal jääb üle vaid nautida mõnusat olemist. Üksnes kamina tooni valikus jäi Angeelika iseendale kindlaks: kamin ei tulnud valge, vaid hallikas-beežikas. Marmor võis viimistlusmaterjalina veel mõni aeg tagasi tunduda veidi liiast ja võõrapärane, kuid parajas koguses marmorit on imetlusväärne. Kodus oli olemas kaminale sobiv nišš. Abikaasa ehitas koos sugulasega sisuosa valmis ja muu ehk fassaad telliti Hansakivist. Õige disaini saamiseks oli vaja näidiseid edasi-tagasi Hispaaniasse saata ja kokku kulus selleks viis kuud. Uus ja uhke kamin saabus 2016. aasta valentinipäeval. Ootamine oli seda väärt, meenutab Angeelika.
Tükk aega sai otsitud sobivat lauda, kuid lõpuks valiti hoopis mõnus tumba, paras ja kerge, nii et seda on hea teise kohta tõsta. Laud tundus liiga statsionaarne. Tumba saab vajaduse korral kiiresti eemale nihutada – näiteks kui mängib hea lugu ning Angeelikal ja abikaasal tuleb tuju tantsida. Ruumi on nagu tantsusaalis ja prantsuspärane valgeks õlitatud tammepuidust kalasabaparkett soosib igati koduseid tantsusamme!
Vahel tulevad asjad ise su juurde
Puudu on veel lühter, aga seda õiget ei ole veel leitud. Sisearhitekt pakkus küll üht vapustavalt kena lühtrit, aga see oli õrn ja klaasist ning maksis 3000 eurot. Disainlühter oli oma hinda väärt, aga selline summa lühtri eest välja käia oli Angeelika arvates liiast. Rääkimata hooldamisest: lühter peab olema kogu aeg piinlikult puhas, et sära mõjule pääseks. Angeelikagi puhul kehtib ütlus, et kodu ei saa kunagi valmis. Vahel on mõnus, kui asjad tulevad ise.
Palju sisustuseks sobilikke asju ostab Angeelika reisidelt. Nice’i antiigiturult ostis ta veinijahuti. Sellel oli küll väike auk põhjas, aga mees tinutas selle kinni ja kuuler sobib nüüd ideaalselt vaasiks. Üleüldse on Angeelikal kirg leida koju suveniiri asemel mõni huvitav ese. Suveniir ei ole Angeelika jaoks nii kõnekas, talle meeldivad konkreetsed esemed, mis toovad esile mälestuse reisist.
Kunagi ostis Angeelika tohututes kogustes nõusid. Nõudehullus jääb aega, kui ta koostas palju kokaraamatuid. Oli ju raamatu tarbeks vaja jäädvustada koogikesed kenadel alustel – igal koogil oma lugu ja taldrik. Angeelikal on väga kirjud ja värvilised nõud, osa mahub köögikappi, suurem osa on pakitud panipaika. Sünnipäeval oligi hea kaunid nõud kapist välja võtta ja külalistes mõnusat elevust tekitada. Kuigi suurem osa nõusid seisab praegu kasutuna, ei raatsi ta neid päris ära anda – äkki sünnib veel mõni raamat.
Tootearendused sünnivad kodus
Kadriorus on Angeelikal olemas peaaegu kõik, mida hing ihaldab: kesklinna lähedus, pargid, kohvikud, vaikus ja mis põhiline – oma terrass, millel suurust 18 ruutmeetri jagu. Kesklinnas on see pigem erand ja luksus! Rääkimata veel Angeelika töökohast, Luigetiigi ääres asuvast Katharinenthali kohvikust, mis on kõigest väikese jalutuskäigu kaugusel. Väga mugav!
Kohvikute tootearendusega tegeleb Angeelika kodus, oma suurepäraste võimalustega köögis, mitte kohvikus. Kodus, vaikuses ja rahus, on hea katsetada. Näiteks kui küpsetises on rammus toorjuust, võiks äkki pool selle kogusest olla hoopis lahjem kohupiim? Veel võib näiteks tuua klassikalise Red Velveti ja porgandikoogi, mis muidu on liiga magusad. Angeelikale meeldib aga mahe, mahlakas ja hapukas. Nii see käib, maitseid avastades ja täiustades ning vaid parimat pakkudes.
Angeelika ootab pikisilmi sooja, et külvata terrass täis ürte ja lilli. Terrass täidab kogu tema aias askeldamise vajaduse ja on hästi mõnus, kui on palju lilli! Kodusel terrassil kasvavad isegi viinamarjad. Võõrasemad ja kellukesed istutas Angeelika juba ära – need annavad igasse päeva parajalt mõnusa sõõmu kevadet.
LOE VEEL:
