Ekspoliitik Indrek Raudne taastas Kotlandi mõisa puhkemajaksMaakodu artikkel täismahus

 (13)
Foto: Birgit Püve

Rookatuse ja koduselt kollase puitlaudisega Kotlandi mõisahoonet tahaks nimetada pigem elamuks kui mõisahäärberiks. Eks see ta tegelikult ongi! Mõis esindab vanabalti hoonetüüpi, mis oli Eestis XVII−XVIII sajandil laialt levinud.

Nüüd on Kotlandi väike mõis renoveeritud ja sellest on saanud puhkamisvõimalus kaasaegsele inimesele. Selle asemel et pidada kallist ning rohket hooldust nõudvat suvekodu, võite oma väärtusliku puhkuse veeta muretult koos pere ja sõpradega privaatses mõisahäärberis.

Kotlandi mõisaomanik Indrek Raudne kauni historitsistliku kamina paistel.

Kui te oma sõpradele-tuttavatele teatate, et kavatsete sel suvel puhata Kotlandis, peate kindlasti selgituseks juurde mainima, et ei kavatse reisida mitte kenale Rootsimaa saarele, vaid see on hoopis üks vaikne ja privaatne paigake Lääne-Saaremaal.

Gotlandiga on Kotlandil pistmist aga niipalju, et kunagi asus siin tõepoolest rootslaste asum, mille järgi said endale nime küla ja mõis. Ning et Gotland pole Saaremaast eriti kaugel, siis küllap need asukad sealt pärinesidki.

Kotlandi vanabalti häärber on kodune ja suursugune ühtaegu.

Kotlandi vanabalti häärber on ühekordne ristpalkidest hoone, mille kõige iseloomulikum asi on keset maja paiknev köök-mantelkorsten. Toad paiknesid sellisel majatüübil mantelkorstna ümber neljas nurgas. Tubade korstnapoolsetes nurkades asusid ka kahhelahjud, sest sealtkaudu suundusid ahjude suitsulõõrid mööda laepinda mantelkorstnasse.

Ülakorrusel näeb mantelkorsten välja selline.

Et ajad läksid paremaks ja Eestimaa mõisnike rikkus kasvas, muutusid uuemad häärberid suurejoonelisemaks, vanabalti tüüpi hooned on aga nüüdseks enamjaolt ümber ehitatud. Just nimelt selline haruldaseks muutuv hoonetüüp hakkas mõni aasta tagasi huvitama kinnisvaraärimees Indrek Raudset, kes pidas plaani rajada Saaremaale puhkemaja.

“Olin sobivat hoonet juba tükk aega otsinud ja oma plaanidest ka kõikidele sõpradele-tuttavatele rääkinud. Ning kui siis Kotlandi mõis müüki tuli, sain sellest tänu neile teada ja ostmise otsus tuli kiiresti. Üks põhjus oli selles, et hoone oli suurepärases seisukorras, ilma et seal oleks aja jooksul suuremaid ümberehitusi tehtud, ja kuigi tööd ootas ees palju, olin rõõmuga valmis sellesse panustama, et Kotlandi mõisast saaks tõeline pärl,” selgitab mõisa omanik Indrek Raudne.

Magamistuba neoklassitsistliku mööbligarnituuriga.

Avastamisrõõmu pakkuv renoveerimine

Uurimis- ja avastamisrõõmu on mõisa aja- ning ehituslugu tõesti küllaga pakkunud. Et asjadest täielikku ülevaadet saada, süvenes Indrek ajalooürikutesse nii Eesti kui Riia ajaloomuuseumides. Lisaks sellele sai ta renoveerimistööde projekteerijaks mõisa- ja ajaloohuvilise arhitekti Mihkel Koppeli, kellele muinsusväärtuste olemust polnud vaja seletada.

Teiseks on Indrek Raudne tänulik maja eelmisele omanikule, perekond Puusepale, kes ostis mõisa 1937. aastal. Kümme aastat varem oli siit koolimaja välja kolinud.

Just sel ajal, kui mõisas tegutses kool, tehti siin ka ainus suurem ümberehitus — avarama ruumi saamiseks võeti maha üks vahesein. Muus osas on aga kõik see, mis 1844. aastal ehitati, enam-vähem säilinud.

Kuna laed oli vaja veidi madalamale tuua, jäid peitu ka seina ülaosas olevad maalingud. Nähtaval on seinamaalingute koopiad ja üks osa vanast originaalmaalingust.

Isegi maja südameks olev hiiglaslik mantelkorsten seisab kogu oma täiuses. Muidugi võis selline korstnamürakas keset maja hilisematele omanikele meelehärmi valmistada, kuna võttis palju ruumi. Uuemal ajal oli koledana näiv korsten ehitusplaatidega kinni kaetud, ja õnneks ei olnud pealehakkamist või rahalisi võimalusi selle lammutamiseks,” on Indrek rahul. Samuti on ta eelmisele peremehele tänulik, et see katusele eterniidi peale pani. Tänu sellele on hoone alles ja olemas.

Ülejäänud 17 mõisat ümbritsenud kõrvalhoonet on kõik aja jooksul hävinud ja mõnest on järel veel maapinnast veidi kõrgem olev vundament.

See voodi on mõisa ehitusega samast ajastust ja esindab Rootsi varaklassitsistlikku kunstistiili, mida kutsutakse ka gustavianskiks.

170 aastat vana puit

Mõisahoone renoveerimine algaski sellest, et see tuli ettevaatlikult ja mõistlikult konstruktsioonideni paljaks koorida, vana katus eemaldada, ning siis tekkis võimalus ka põhjalikumalt hoone ehitusajalugu uurida.

Vanadele palkidele tehti nn dendrokronoloogiline analüüs, mille abil selgitati välja ehituspuude vanus ehk saadi teada, mis aastal puud maha võeti. Et seinas olevale palgile oli kirjutatud aastaarv 1817, peeti seda siiamaani ka mõisa ehitamise ajaks. Aga just ehituspalkide uurimisest selgus, et palgid on mitukümmend aastat nooremad ja mõisa ümberehitamiseks kasutati vanast hoonest pärit puitu.

Üldse on häärberi palkehituse kvaliteet silmatorkavalt hea. Seal on kasutatud hea kvaliteediga puitu ja ehitustehnikaid, mis ehitisele tugevust ja vastupidavust juurde andis. Näiteks puuduvad palkseintel omavahelised salapulgad. Palkseinu hoiavad koos kalasabaga nurgatapid ja vaheseinad, mis on hammastapiga välisseina palkidesse sisse tapitud.

Imekombel on osaliselt säilinud ka vana seinalaudist. Selleks on 30 mm paksune täispunnlaudis, mis on õlivärviga kaetud ja jääb pika räästa alla. See ongi üks põhjus, et laudis on edukalt säilinud 170 aastat, ning restaureerimistööde ajal tagasi paigaldatuna säilib veelgi.

Põhjapoolsel seinal on hästi vaadeldav vana ja uue laudise piir. Ehkki need on väliselt sarnased, tunneb vana laua ära vaokeste ja augukeste järgi, millega aeg on vana puitu kaunistanud.

Valgusküllasel verandal on kogu seltskonda mahutav söögituba.

Kolmeosaline ruumijaotus

Mõisahoones oli algselt kasutusel vaid esimene korrus, kuid renoveerituna võeti kasutusele ka pööning. Nüüd jagunebki maja justkui kolmeks osaks — kaheks tiivaks allkorrusel ja pööninguks. Nõnda sobib hoone ülihästi kolmele perele puhkamiseks.

Igale perele jääks siis kaks magamistuba ja vannituba, köök ja verandal asuv söögituba on aga ühised. Sellepärast on majal ka kolm sissekäiku, et peredel oleks rohkem privaatsust.

Peauks asub verandal. “Algsest verandast ei olnud midagi säilinud ning me ehitasime selle vanade piltide ja eeskujude abil,” selgitab Indrek. Seetõttu on veranda ka teist värvi, et rõhutada üleminekut vana ja uue majaosa vahel. Valgusküllaselt verandalt pääseb aga maja kõige müstilisemasse ossa — mantelkorstnasse, kus oli vanasti ning asub ka nüüd kodu süda — köök.

Kui pea korstna serva alla küünitada, paistab pimedusse kaduv lai korstnalõõr. Korsten on seest must, aga mitte sajanditepikkusest suitsemisest, vaid see on kaetud spetsiaalse viimistluskihiga. “Vastasel korral kukuks siit ikka aeg-ajalt alla nõetükke, tuulise ilmaga ajab niigi mõnikord siit tahma alla, sest korsten on välismaailmaga ju otseühenduses,” jutustab Indrek. Köögi teeb eriliseks seintesse imbunud mõnus suitsulõhn. Rustikaalsust lisab ka kohaliku puutöömehe vanast puidust valmistatud lihtne mööbel.

Vene historitsismi esindav elutoagarnituur.

Puit ja vanamööbel

Vana puit on hästi vaadeldav ka ruumis sees. Kõige silmatorkavam on idapoolses magamistoas olev algne põrand. Selle puhastamine ja taaspaigaldamine on ehitajate õudusunenägu. Nüüd on tulemus aga harukordne, sest sellist väljanägemist, nagu suudab puidule anda aeg, ei saavuta ühegi inimese poolt välja mõeldud viimistlusega.

Palju elevust nii lastes kui täiskasvanutes tekitab kindlasti mõisaaegne kemmerg, mille vanast puidust seinad, iste ja isegi auku kattev ümar puidust kaas mõjuvad väga ehedalt ja arhailiselt, kuigi lähemal vaatlusel selgub, et tegu on ikkagi veeklosetiga, kus vett saab tõmmata keti küljes rippuva portselanist käepideme abil.

Mõisa kõige müstilisem paik — mantelkorstnas asuv köök.

Ülemisel korrusel on kaks ülisuurt ruumi, kus võib end tunda tõelise mõisahärrana. Dramaatilisust lisab veel mantelkorsten, mis pööningule jõudnuna kitseneb ja on valgeks lubjatud, meenutades justkui mõnd valget kaljut.

Sellisesse tuppa sobib hiigelsuur baldahhiinvoodi, millel majesteetlik voodiots ja kõrval lõvipeadega piirded. “See voodi on tehtud vene historitsistlikus stiilis diivanist. Seda mööblimoodi iseloomustasidki võimsad nikerdused ja ülilaiad ning istumiseks mitte väga mugavad diivanid. Peaasjalikult liigub sellist mööblit meie lähedal veel Riias,” selgitab Indrek.

Mööblit valis Indrek mõisasse väga hoolega, sest on selles vallas asjatundja. Kõige meelsamini oleks ta eelistanud algupärast ja siit mõisast pärit esemeid, kuid neist ei ole teadaolevalt enam mitte midagi alles. Seetõttu hakkas peremees otsima võimalikku ajastule omast mööblit kõige lähemalt — meie oma Eestis valmistatud või kasutusel olnud mööblit.

Ühte alumise korruse magamistuppa valis ta Tallinnas valmistatud ja kasutusel olnud 1880. aastatest pärit neoklassitsistlikus stiilis valge magamistoagarnituuri, mis on kaunistatud kuldsete ornamentidega. Teises magamistoas läänetiivas, mis algselt oli mõisahärra magamistuba, leiame Lutheri vabriku algaastail valmistatud nägusa magamistoagarnituuri. Kõrvaltoas aga paiknevad Eesti mõisatest pärit rokokoostiilis mööbliesemed.

Samas toas leiab ka uhke rohelistest glasuurpottidest ja rohkelt dekoreeritud kamina. Indrek märgib, et leidis selle Riiast, kus vana maja renoveerimisel otsustati uuema kamina kasuks ning ta sai selle sealt ära osta ning Kotlandis uuesti üles laduda.

Kaminaid selles hindamatus vanas mõisas siiski kütta ei lubata ja soojaks teeb maja maaküte. Küttetorustik paikneb seintes, mis on viimistletud lubi- või savikrohviga.

Seega valitseb majas igati loodus- ning inimsõbralik kliima. Ja ka Lääne-Saaremaa kliima on eriline — siinkandis on suved kõige pikemad.

Puhkemajja on eriti oodatud lastega pered, kes saavad siin kogeda üha haruldasemaks muutuvat väärtust — rahu, vaikust ja puutumata loodust. Kui sellele lisanduvad ka mõned teadmistekillud ajaloost, annab see puhkusele veel lisaväärtust juurde.

Veidi Eesti mõisate rokokoostiili.

Veidi Kotlandi mõisahoone ajaloost

  • Praeguse mõisahoone algvariant ehitati ajavahemikus 1716−1750.
  • Selline väikese põhiplaaniga, 6 m laiune ja ainult nelja toaga väike mantelkorstnaga mõis sobis hästi XVIII saj I poole väikese vaese riigimõisa peahooneks, ning 1815−18 oli just viimane aeg seesugusele hoonele kapitaalne remont teha.
  • 1840. a ehitati vana hoone asemele uus, tänini säilinud hoone. Selle ehituse juures kasutati ära mõningaid detaile vanast hoonest (vahelaeklombid, siseuksed, vahelaetala, korstnakivid).
  • Mõis tegutses riigimõisana ja oli rentnike hallata. Uus peahoone ehitati ajal, mil rentnikuks oli von Schiechtingite perekond.
  • 1893. aastal läks mõis eraomanikele, selle omandasid kolm eesti soost kaupmeest koos kohustusega avada hoones õigeusukiriku kool.
  • 1927 lõpetas kool mõisas tegevuse, kuna kolis vastvalminud Taritu koolimajja.
  • Aastast 1937 perekond Puusepa elamu.
  • Lugu ilmus ajakirja Maakodu juulinumbris. Osta augustinumber poest või telli endale ajakiri SIIT. Loe äsja ilmunud Maakodu augustinumbrist...

Taastatud mõis Keila-Joal

Auväärse ajalooga, Vene tsaaririigi koorekihti näinud Keila-Joa mõisast. Kolm ja pool aastat tagasi tegid mõisa praegused omanikud Andrei Dvorjaninov ja Marje Luhalaid hullumeelse otsuse- taastada lagunev loss.

Lavendlisse armunud

Paljud on avastanud lavendli ning selle oma koduaeda või terrassile lillepotti istutanud. Maakodu kaante vahelt leiate ideid, kuidas õitsvast lavendlist valmistada kingitusi, mis on hästilõhnavad ja kaunid.

Suvised saunarõõmud Lammasmäelt

Meelis ja Airi parijõgi on kogu perega suvel rakkes, et Lammasmäele tulijad saaks nautida suve- ja saunamõnusid. See on saunagurmaanide paradiis.

Maakodu


Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

MOODNE KODU viimased uudised