2400 nimetust püsililli — aed, kus miski pole juhuslik

Maakodu artikkel täismahus

2400 nimetust püsililli — aed, kus miski pole juhuslik
Foto: Tiit Koha. Siberi naistenõgese sinine meri.

Reet Palusalu uhke lilleaed Räpina lähistel Nulga külas on palju aastaid pakkunud aiasõpradele võimsaid elamusi, siinsetel peenardel on ühtlasi ka Eesti üks suurimaid püsilillekollektsioone. Viimastel andmetel kasvas peenardel ligi 2400 nimetust püsililli.

Kungla talu koduaed on justkui paljude soppidega näitusesaal, mille seintel ripuvad kaunid lillemaalid. Eriliseks teeb selle näituse asjaolu, et pildid on varakevadest hilissügiseni alalises muutumises ‒ nii nagu ühed liigid-sordid alustavad ja teised lõpetavad õitsemist, nii muutub ka peenarde värvipalett.

Pooleteise hektari suurune iluaed on justkui elav õpik sellest, mida Reet Palusalu on Räpina aianduskoolis paljude aastate jooksul õpetanud ehk siis aiakujundusest ja lillepeenarde komponeerimise peenest kunstist.

Kungla talu õuele astudes tekib kohe tahtmine jalad paljaks võtta. Muru on nii tihe ja ühtlane, et sellisel sametisel vaibal oleks lausa kuritegu käia kingadega. Muru rajati õuele 2008. aasta kevadel. “Enne remontisime maja ja lõpuks saime ka muru tehtud, varem oli siin tavaline heinamaa nagu kõigil,ˮ ütleb Reet talle omasel muhedal moel.

Palusalud ostsid Kungla talu 1988. aastal. “Maja taga oli 40 puuga õunapuuaed, õue serval lagunenud laut, ümberringi põld. Täiesti hukas värk oli. Aeda hakkasime kujundama alles siis, kui lapsed suuremad olid ja elumaja renoveeritud sai.ˮ

Seotud lood:

Suurtes peenardes peab olema suuri laike ja värvikordusi. Pikalehine mailane ja aedmonarda ‘Cambridge Scarlet’ moodustavad kena sini-punase koosluse. Tagapool paistab heleeniumite oranž õiemeri.

Loe veel

Eelmisel suvel 19. juulil oli aial esimene ümmargune sünnipäev. Kümne aasta jooksul rajatud ilupeenrad katavad praegu kogu majataguse nõlva kuni alla Võhandu jõeni. Lillepeenarde pindala on pool hektarit ja servapikkus umbes kilomeeter.

Viimastel andmetel kasvas peenardel ligi 2400 nimetust püsililli. Eriti palju sorte on flokse, astreid, heleeniume, päevaliiliaid, punanuppe ja naistenõgeseid. Üüratu hulk on ka sibullilli: näiteks tulbisibulaid on peenardesse tipitud umbes kümme tuhat, sorte on umbes 60. Daaliapeenral on 280 taime.

Aia rajamisel ja hooldamisel on Reeta väga palju aidanud tema kaks tütart ja poeg. Vanem tütar Maria käib ema jälgedes, ta on Euroopa nooraednike ühenduse president ja Viini Ülikooli lõpetanud maastikuarhitekt.

Floksi värvilaigud kaunistavad lillevälju juuli algusest sügiseni. Taga kõrguvad männasmailaste sihvakad õiepiigid.

Miski pole siin juhuslik

Vanas taluaias kasvanud korraliku võraga viljapuid, kahte suurt tamme, nulgu ja muid suuri puid maha ei võetud. Esimesed lillepeenrad said oma kuju n-ö olemasoleva raami järgi. Nende põhjal kujunesid juba järgmised peenrad.

“Oi kui hästi on need sinised laugud sattunud roosade rooside kõrvale!ˮ hüüatan ilusat värvikooslust märgates spontaalselt.

Selles, et taevasinine lauk — ilulaukudest kõige hilisem õitseja — on oma lummavat värvi õiepallid avanud roosidega ühel ajal, pole aga midagi juhuslikku. Kõik on siin aias kujundatud kindla sihiga, peenrad detailideni läbi mõeldud. Teisiti ei saakski, kui perenaine on aiakujunduse õpetaja ja selle ala tipptegija.

“Ilusa koosluse saab siis, kui lehestikud, õiekujud ja õitsemisajad on erinevad, siis tulevad eri liigid ja sordid esile. Ei ole mingit efekti, kui kümme sorti flokse on üksteise kõrval ja kõik õitsevad ühel ajal. Värviteooria on lihtne: kas kasutada kontrasti põhimõtet või siis ainult külmi toone või sooje toone. Mingi kord peab olema! Kui külmad ja soojad toonid on juhuslikult segi, siis head tulemust ei saa,ˮ selgitab Reet põhitõdesid.

Romantiline nurgake õuel. Kevadel lillatavad pingi taga hübriidlaugud ‘Globemaster’, roosid õitsevad juuni lõpust lumeni.

Taimevaipades jääb silma palju rammusaid siniseid laike. See oivaline õitseja on siberi naistenõges. “Suurtes peenardes peab olema suuri laike, samas ei tohi laigud olla ühesuurused. Mõjuva laigu saamiseks tuleb istutada ühest liigist-sordist kolm kuni kümme taime.ˮ

Lopsakad lillepeenrad, mille sisse on pikitud ka okaspuid ja lehtpõõsaid, kulgevad hoogsate kaartena. Nõlvast voolaks alla justkui kääruline jõgi. Ühe kaare lõppu jõudes avanevad juba järgmised vaimustavad vaated ja astud uude aiasaali.

Loomulikult pole ka peenarde kulgemine tunde järgi paika pandud, vaid tuleneb kindlatest reeglitest. Ülevalt vaadates on näha, kuidas istutusalade jooned justkui kopeerivad üksteist.

Reet: “Muster peab järgmist mustri osa toetama. Minu suurim õpetaja on olnud John Brooks, kuulus inglise aiakujundaja. Ta on kirjutanud väga palju raamatuid, kust saab ise õppida, neid on ka saksa ja vene keeles.ˮ Kõigil, keda Reet aegade jooksul õpetanud, on need kuldsed tarkused samuti konspektis olemas.

Ebamaise välimusega aed-kukekannus ‘Christal Delight’, mis kasvatab iga õie sisse veel teise korruse. Jalustrabav!

Seni otsin, kuni leian

Püsililledest meeldivad Reedale kõige rohkem kukeharjad, astrid, floksid, kaelus-kirburohu sordid, männasmailased ja naistenõgesed. Laias laastus on kõik lemmikud aga need, mis õitsevad kaua, püsivad hästi püsti, ei lähe juurevõsudega edasi (puhmikud) ja on haiguskindlad.

Aastate jooksul on Reet Euroopa reisidelt kaasa toonud tohutu hulga uusi põnevaid liike-sorte. Aga juhuslikult ei osta ta midagi. “Teen terve talve tööd, loen proffidele mõeldud aiandusajakirju, näiteks English Garden ja The Garden. Inglise keelt ma küll ei oska, aga piisab, kui nimed on ladina keeles ja sordinimed olemas. Internetist saan juba saksa keeles edasi uurida, mida sort endast kujutab. Kui mulle sobib, hakkan teda otsima. Seni otsin, kuni kätte saan.ˮ

Aias ringi jalutades märkame heleeniume, mis õitsevad juba juuli teisel nädalal! Eestlased peavad heleeniume sügislilledeks, kuid selgub, et neil on lausa mitusada sorti ja osa on varasemad. ‘Moerheim Beauty’ on tegelikult vana sort. Kokku on Reedal 25 sorti heleeniume.

Niidu-kuremõõk, mille lillakaspunased õisikud peenras kõrguvad, on taimeküttide poolt väga otsitud asi. Isegi Hollandis ei leia seda igast aiaärist, aga Reet sai ta lõpuks siiski kätte.

Inglismaalt toodud valgete õitega vesikanep ‘Alba’ kasvab peaaegu kolme meetri kõrguseks. Täiesti jahmatavalt mõjub aga täidisõieline kukekannus ‘Christal Delight’, mille iga õieke kasvatab enda keskelt veel n-ö teise korruse peale.

Tõeline graatsia on põdrakanep ‘Rosum’, ta on heledam kui meie tavaline põdrakanep.

Lopsakad lilleväljad on pidevas muutumises. Sellised värvid jäid pildile juuli teisel nädalal.

Juhtub ka nii, et mõni taim lihtsalt ei taha kasvada. Siis lööb Reet labida maasse ja järgmine tegelane tuleb asemele. “Aednik peab oskama südame kõvaks teha, muidu ei tule aiast midagi välja, kui püüad iga asja vägisi säilitada. Pole mõtet närve rikkuda.ˮ

Ilusa peenra saladus

“Kui hakkate uut peenart tegema, siis on äärmiselt oluline pinnas kahe labidalehe sügavuselt läbi kaevata ja kõik juurumbrohud ülima hoolikusega välja noppida. Püsilill tahab saada 40 cm head kohevat mulda, selle peab talle tagama. Kõigil sellist võimalust kaevata kahjuks ei ole, sest mullakihti ei ole lihtsalt piisavalt, siis tuleb mulda peenrale juurde vedada. Või siis kasvatada liike, millele meeldibki kehvem maa,ˮ räägib aednik.

Teine tähtis reegel — taimi peab väetama. “Ise sööme ju iga päev!ˮ

Kevadel saavad kõik Kungla talu lillepeenrad kanasõnnikugraanuleid, sügisel komposti. Rammus kompost valmib aia serval hiigelsuures kümne meetri pikkuses kõrges vaalus. Aasta jooksul saabub sinna lillepeenardelt umbes 12 tonni taimejäänuseid. Kolme aastaga küpseb siin rammus toit, mis lilled kauniks teeb.

“Kindlasti tuleb püsikuid väetada 2–3 nädalat pärast istutamist, kui nad on juurdunud, andke üks-kaks korda vedelväetist. Siis kasvavad nad ruttu.ˮ Reet kasutab lahustuvat väetist Ferticare, millel on püsilillede ja köögivilja jaoks ideaalne toitainete suhe (NPK 14:11:25).

Kollane nurgake. Esiplaanil ja ka tagapool kollase karikakra hübriidsort ‘E. C. Buxton’.

Olulised on ka head tööriistad. Reet näitab, kuidas lühikese varrega inglaste hargikesega saab mulla ruttu kobedaks. “Kui tihti teed, siis läheb ruttu. Ei pea harki mullast välja tõstmagi, kergelt keerates edeneb kõige kiiremini.ˮ

Tihedalt kasvavaid puhmikuid, mis vaikselt laienevad, aitab kontrolli all hoida labidas: “Kevadel läheb kõik liigne minema. Kevadel ongi peenardel kõige rohkem füüsilist tööd. Samas peab kogu aeg mõtlema: keda ära võtta, keda korrale kutsuda, kes tuleb rahule jätta, kes vajab uuendamist.ˮ

Lillevaibad on suvel nii tihedad, et kui ülalt saabunud umbrohuseemnel õnnestubki mullale maabuda, siis pole seal valgust kasvamiseks.

Muruservad püsivad korras servalabida abil. Sellega saab kiiremini sirge ja ilusa serva kui tavalise labidaga. Servalabidas on raskem ja lühema varrega.

Õuel olev muru, mis näeb välja nagu tihe ühtlane samet, rajati väga korralikult: enne hoiti aasta otsa ukse ees musta kesa, et juurumbrohust ja mulla seemnepangast tärkavatest tülitajatest lahti saada.

Õpetaja juba üheksa-aastaselt

Reet räägib, et tegelikult ei tahtnud ta üldse õpetajaks saada. “Elasin Räpinas, ema oli aianduskoolis õpetaja. Juba väiksena käisin pidevalt kooli vahet. Ükskord, kui olin üheksane, küsisin ema käest, et kas võin ka eksamil puid ja põõsaid küsida. Ema lubas. Kõik nimed olid mul ka ladina keeles peas.

Kogu aia peale on murupinda üks hektar. Et lillepeenraid raamiv muruvaip ilus püsiks, tuleb seda niita kahe päeva tagant.

Tahtsin minna ülikooli bioloogiat õppima. Kuid ema ütles, et sealt tulevad õpetajad. Sellepärast valisin EPA agronoomia, pärast lõpetamist tulin Räpina sovhoostehnikumi haljastusagronoomiks. Aga kohe sügisel öeldi, et tuleb ka tunde anda. Dendroloogiat. Puud-põõsad, mis pargis kasvasid, olid selged, rohkem polnud tol ajal vaja.

Olen õpetanud veel pargimajandust, maastikuehitiste rajamist, haljasalade rajamist ja hooldamist. Lõpuks tulid ka aiakujundus ja lilleseade. Olen pidanud end kogu aeg täiendama, kogu elu olen aina lugenud ja lugenud. Võin öelda, et saksakeelses erialakirjanduses olen päris tugev.ˮ

Meie jalutuskäik on üsna pikaks veninud, sest igal sammul on nii palju vaadata ja küsida.

“Põnev on jälgida, kuidas valguse muutumine vaateid muudab,ˮ juhib Reet tähelepanu sellele, et päike on vahepeal üpris madalale vajunud. “Hommikul on aed ühtemoodi, lõuna ajal teistsugune, õhtul näeb välja hoopis kolmandat moodi. Kõik sõltub päikese kaldenurgast, samas kohas hakkad hoopis teisi asju nägema.ˮ Madal õhtupäike joonistab iga puhmiku ja õie erilise selgusega peenral välja.

Reet näitab oma aeda meelsasti ka teistele, oma soovist andke enne aga kindlasti teada, et sobiv aeg kokku leppida (r.palusalu@gmail.ee). Pilet kaunisse aeda maksab 6,50 eurot.

Kaunite püsilillepeenarde looja ja armastatud aiakujundusõpetaja Reet Palusalu.

  • Lugu ilmus ajakirja Maakodu juulinumbris. Osta augustinumber poest või telli endale ajakiri SIIT. Loe äsja ilmunud Maakodu augustinumbrist...

Taastatud mõis Keila-Joal

Auväärse ajalooga, Vene tsaaririigi koorekihti näinud Keila-Joa mõisast. Kolm ja pool aastat tagasi tegid mõisa praegused omanikud Andrei Dvorjaninov ja Marje Luhalaid hullumeelse otsuse- taastada lagunev loss.

Lavendlisse armunud

Paljud on avastanud lavendli ning selle oma koduaeda või terrassile lillepotti istutanud. Maakodu kaante vahelt leiate ideid, kuidas õitsvast lavendlist valmistada kingitusi, mis on hästilõhnavad ja kaunid.

Suvised saunarõõmud Lammasmäelt

Meelis ja Airi parijõgi on kogu perega suvel rakkes, et Lammasmäele tulijad saaks nautida suve- ja saunamõnusid. See on saunagurmaanide paradiis.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

MOODSA KODU TOP

Viimased uudised